Kuidas Sul läheb?

Tihtipeale, kui küsin mõnelt sõbralt seda küsimust, saan vastuseks ühe neist kahest:

a) hästi / normaalselt

b) teen seda, tegin teist, käisin seal, olin siin.

Mõlemad variandid tekitavad minus alati ühe küsimuse: "Aga kuidas Sul läheb?"

Inimesed nagu eeldavad, et kuigi ma küsin, kuidas neil läheb, ei huvita see tegelikult mind eriti. Ja eks see ongi tihtipeale võib-olla rohkem jutujätkuks ja sõnakõlksuks saanud, selle asemel et olla tõeline ja siiras huvi. 

Aga ma arvan, et tasub tõeliselt huvituda oma lähedastest, mitte ainult jõuluajal, vaid läbi kogu aasta, iga päev ja iga tund. Küsi ja siis kuula, mis tal öelda on. :)

On another note...

JÕULUD!!!!! :)

Taanieli 11:32b

"...aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb."

God is Amazing!

There's Someone that knows you better than you know yourself, but still loves you more than you could ever imagine would be possible.

People say He doesn't care whether you love Him or not, He still loves you. I don't think that's entirely true. Yes, He loves you no matter what, but He is soooo happy when His children love Him back. He cares deeply about what we think about Him, He desires to have a loving relationship with us. But the truth is, He will never let your opinion about Him change His opinion about you. 

He created us, knowing that we would mess up bad. He gave us life, knowing that sooo many will not even believe He exists. He put us on this planet, knowing that many would rebel against Him, hate Him, deny Him. 

BUT
He said - it's worth it! I love them! They're beautiful, they're lovely, I've made them in my image and likeness, I want them to have and take care of this amazing home I've created for them. I want them to learn to look out for each other, care for each other, love each other. I'll give them a second, third, fourth, fifth chance, as many as it takes for them to seek me, find me, love me, follow me, worship me, live for me, in me, through me. I just love them!

And that, my friends, is why my God is so amazing!

My Favourite Things

Raindrops on roses and whiskers on kittens

Bright kopper kettles and warm woolen mittens

Brown paper packages tied up with strings

These are a few of my favorite things

Ei tea, kui ma üritaks sellist nimekirja teha, mis seal siis oleks. 

Eile sain kinnitust, kui väga kindla peale oleks seal laulmine. Sain jälle teha proovi ülistusbändiga ja see on lihtsalt uskumatu, kui õnnelikuks see mind tegi. Ma ei teadnud, et ma seda nii väga igatsenud olen, tundus, et ikka olen saanud ju laulda. Suvel ka ülistusbändiga korra ja nüüd naistekonverentsil ka, aga need mõlemad olid kuidagi eksprompt ja lühikese ettevalmistusajaga ja natuke toored. Praegu proovis olid tuttavad lood, mis juba toimisid selle koosseisuga, sest nad on palju kokku mänginud ja ma sain lihtsalt teha, mis ma tegin ja lihtsalt... oh kui hea.
Alguses kutsuti mind bändi Anthony asendajaks, aga proovi käigus selgus, et Anthony ikka saab ka tulla, nii et laulame koos ja täiuslik muutus täiuslikumaks.
Sorry, igav jutt. Aga laulmine minu jaoks on võrdeline fotograafiaga Ulli jaoks. Kes teda hästi tunneb, see teab. Ja kes teda hästi ei tunne, aga natuke teab, siis see teab ka. Teate küll. Vahet pole. Suur armastus selle tegevuse vastu on põhimõtteliselt mu point.

Mu nimekirjas oleks veel... õunakrõpsud. Uskumatu kui väga nad mulle meeldivad.

Coldplay "Paradise"! Tõsiselt uskumatu, kui väga see laul mulle meeldib, tegelt ka. No teeb lihtsalt rõõmsaks.

Grete südamest tulev naer. Kui Grete kuskil naerab niimoodi, et kohe naerab, siis pole mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tõsiseks jääda. Nii rõõmustav.*

Kingituste tegemine. Random acts of kindness are awesome. :D Üks näide (suuresti Janeti läbiviidud act. :D): Tegime Jannuga laupäeval Üllari jaoks Kristiine T-Särgipoes särgi. Müüja oli täiega täiega tore inimene. Niisiis, kui me esmaspäeval pärast proovi Prismasse läksime (mul oli vaja õunakrõpse osta!!!), siis vaatas Jannu, et oh näe, sama müüja on tööl (kell oli 21 läbi, nii et see võre oli lastud poole peale alla), et ostame talle šokolaadi. Mõeldud-tehtud. Läksime siis tagasi selle poe juurde ja vaatasime, nope, ei ole sama müüja. :D Mõtlesime natuke aega, aga Jannu ütles, et savi, anname ikka talle, vahet pole. Siis koputasime ja ronisime ta selle võre alt läbi ja andsime selle šokolaadi talle.
J: "Tere, tõime teile šokolaadi!"
M: "Miks??"
J: "Tuli südamesse anda."
M: "... no aitäh siis."
J&L: "Paluuuun, ilusat õhtut!"
Ohhh oli tore. Miks mitte teha head, kui saab head teha. :)

Küpsetamine. Meeldib uusi retsepte katsetada ja teha küpsetisi, eriti igasuguseid šokolaadilisi.

Šokolaad. Jep.

Minu sõbrad. Nii need, keda olen tundnud üle 10 aasta kui need, keda olen tundnud 1 aasta ringi, oohh... Iga päev olen tänulik ja õnnelik selliste õnnistuste üle.

Pinks. Mõnus mõnus mõnus.

Ma rohkem ei kirjuta siia midagi. Lemmikuid ja niisama suurepäraseid asju on täiega veel. See on nii tore. Kõige selle eest olen Jumalale voh NIIIIIIIIIIII tänulik! :)



*Sama kehtib ema-isa naeru kohta.

Uus algus

Uued algused on toredad ja ääretult keerulised asjad. Ütlesin täna hommikul (jälle) Jumalale, et tänasest alates(!!!) lähevad asjad paremaks. Pühendun rohkem. So far so... something. Polegi aru saanud, kas olen siis päriselt midagi teisiti teinud. 9gag.com'i ma ei lähe enam. Naljakas, aga see tekitas täiega sõltuvust. Naljakad pildid on seal ja kogu aeg ikka ainult üks lehekülg veel, kuni olen ära vaadanud mingi miljon lehekülge ja aeg oluliste asjade tegemiseks mõttetustele kulutatud. Mõtlesin, et miks küll ma ei oska eriti mõelda Jumalale mingil sügavamal tasandil. Miks mul ei ole sügavamat suhet Jumalaga. Aga mis sügavust saab sellel olla, kui kogu mu ajumaht kulub täiesti muudele asjadele. Meelelahutusele meelerikastamise asemel. Tahan uuesti proovida. Uuesti ja paremini. Kohati tundub narr küsida jälle uut võimalust, öelda Jumalale, et seekord kindlasti!! Aga tahan! Tahan ja tahan ja kõik! Jumalaga koos edasi, muidu on sakk.

Oeh, nii palju siis ühest mõttekast postitusest, mis siit tulema pidi. Mis seal's ikka. Parem kui mitte midagi või..? :)

1. Korintlastele 10:13: "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda."

1. Korintlastele 15:58: "Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine!"

Ja SEE LAUL! See on midagi imelist. Uskumatult suurepärane laul minu jaoks. 

Aamen.

Miika 6:8

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. 

Ja mida nõuab Issand sinult muud, 

kui et sa teeksid, mis on õige,

armastaksid headust

ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?

love it.

Jaakobuse 1:5

Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse. 

The rest is still unwritten...

See on minu raamat. I hope it's gonna be a good read once I'm finished.

Täna hommikul hakkas mul kummitama Natasha Bedingfieldi laul "Unwritten". Ja ma mõtlesin, kui väga ilusti on tegelikult need sõnad kirjutatud. 

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten. 

Ärkad üles ja su ees on tühi valge leht. Iga päev on jälle uus võimalus oma raamatut kirjutama hakata. Need otsused, mis ma täna teen, määravad ära, milline mu raamat on. Mõelge, ise kirjutame! Loomulikult Jumal teab, mis raamatus juhtub, enne kui see juhtub, nagu teab Ta ka tavaliste raamatute puhul, kui kirjanik seda alles kirjutab. Aga see, millise suhtumisega me oma päeva mööda saadame, kuidas võtame vastu kõike head ja halba, milliseid otsuseid teeme, kui mitu korda vahetame mossituse naeratuse vastu ja vastupidi, teeb kindlaks, milline raamat tuleb. 

Ja naljakas on see, et kuigi  ma mõtlesin seda kõike teel tööle, siis kui ma tööl üksinda teisel korrusel olin, käisid peas ainult väiksed porisevad mõtted. Mis on kehvasti, mis on kehvemini, mida ma kõike valesti teen ja mida kõik teised valesti teevad ja kui igav mu töö on ja kui jama üldse on kuskil praegu olla, kui mingeid toredaid asju teha. Õues on ka külm ja tuuline ja järelikult on varsti kontoris hästi külm ja ma tahaks, et elu oleks lihtne ja ma ei peaks mõne asja peale mõtlema ja tegelikult ei ole ju mingit muutust elus ette näha, igavesti hakkabki olema nii nagu praegu on, et hommikul ärkan ja lähen tööle ja siis tulen koju ja rutiin sakib ja tegelt ka, miks ma üldse teki alla ei ole praegu?! Vingvingving.

Ja kahesekundilise vaikuse järel tuli pähe küsimus: Liisu, miks sa nii halba raamatut tahad kirjutada?

Hea päev

*vahemärkus: pealkirjade välja mõtlemine on ikka üks igavene nuhtlus.. peaks hakkama mingit süsteemi looma, tsitaate kasutama? vaatame, varsti selgub.*

Kas teil on ka mõnikord selliseid päevi, et tahaks kohe veel ja veel ja veel midagi teha, et see ometi otsa ei saaks? Et veel kuidagigi pikendada seda päeva, mis on nii hea, aga mis muidu lihtsalt otsa saab, kui midagi ette ei võta? Tahaks lihtsalt veel olla koos sõpradega, teha midagi toredat, olla õnnelik ja naerda mingi tobeduse peale. Teinekord on selline päev, et ei jõua ära oodata, et kell oleks piisavalt palju, et saaks magama minna. Või selline, et kui keegi sinuga julgeb juttu alustada, siis oi-oi-oi.. Ometi pole midagi juhtunud, kõik oleks justkui tavaline. Millest küll sõltub see, milline päev on? Milline mu tuju mingis päevas on? Tahaks ju, et iga päev oleks hea. Kas see, kui minu suhtumine on hea, on piisav selleks, et ka päev püsiks hea? Et ka läbi raskuste suudaksin säilitada positiivse suhtumise ja ehkki naeratus vahepeal kaob, lõpetaksin päeva siiski tänuga, mitte meeleheites.. Tänu on tore asi. Kui sul on millegi eest tänulik olla, siis ei saa kõik olla halb. Ja kui tundub, et ei ole millegi eest tänulik olla, siis mõtle natuke, kasvõi korraks, selle peale, mis sul tegelikult on.. Leiab ka kõige pessimistlikum inimene selle midagi, mis on väärt ühte naeratust, ühte rahulolevat ohet, ühte tänusõna. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada... Tegelt ka. Kui ma oma blogilehe lahti tegin, oli mul hoopis teine mõte peas, tahtsin rääkida, miks mu nädalavahetus hästi tore oli. Toimus Equip konverents, kus mul oli eesõigus taaskord auväärt lektorit tõlkimas käia. Avastasin muuseas, et on kaks asja, mille osas olen enda suhtes ääretult kriitiline - laulmine ja inglise keel. Kui ma tean, et mul ei läinud nii hästi kui oleks võinud või saanud, siis see, kui keegi tuleb ja ütleb, et "Sa oled nii tubli!", ajab mind närvi. Võib-olla, et saingi hakkama paremini kui mõni teine, aga ma ei saanud hakkama nii hästi kui oleks saanud. Selle asemel, et öelda, "Aitäh!", tahaksin öelda hoopis "EIIIIIIIIIIIII, ära kiida, kiida siis, kui ma paremini teen!" Aga see ei ole vist kõige tervislikum lähenemine... :) GOSH, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Equipist tahtsin rääkida... (kus mu tõlkimine ei läinud nii hästi kui tahtsin, sellega on nüüd selge!). Equip on üks juhtimiskonverents.  Ta on siin Eestis kordi väiksem kui GLS, aga sisult on nad mõlemad niiiiiiiiiiiiiiiiiiii superid (jep, see on sõna!). Tänan jälle Jumalat, et ta on andnud mulle need annid, millega sellistel üritustel kaasa teenida, sest muidu ma ju  arvatavasti kohale ei veaks ennast. Aga kui mul on konkreetne ülesanne, siis lähen kohale, teen oma asju ja saan nii väga õnnistatud. Kuigi ma ei juhi tegelikult midagi ja need on juhtimiskonverentsid. No Jumalal pole vahet, mida kasutada, võib ka mu veetopsi kasutades mulle mingi õppetunni anda, mis mind elus edasi viib või maa peale tagasi toob. 

Jahh, ma tegelikult ei oska Equipi kohta rääkida.. hästi hea oli, soovitan järgmine kord ka tulla.

Eile käisime pärast kirikut Pärnus. Ei tahtnud minna alguses, oleks pidanud minema ema-isaga ja kuigi nad on imetoredad, tundus see mõte minu jaoks kuidagi ... noh, igav. Aga Krissu tuli ka, nii et saime nii sinna minnes kui tagasi tulles kahekesi UNOt mängida (Kristel sai üsna kurvalt pähe), + tegime Saalemis ilusti ilusaid laule ja tervitasime tädi ja vanaema ja pärast saime head sööki ja pärast saime Krissu juures veel UNOt mängida, nii et oli siiski tore päev. Oma kirikus oli seekord ka väga hea, Tarvo juhatas ja jutlustas ja sai palju laulda ja oma mõtteid jagada ja nautida oma perekonda. Mul on tore pere. 

TSAU ULLI!

On aeg jälle ennast kokku võtta ja Ullile elumärke näidata blogi kirjutada. 

Vahepeal on jälle ju juhtunud... asju. Kertu ja Raimo on nüüd mõlemad Jakobsid. Mul on nii hea meel, laulatusel oli naeratus selline, et lõin suunurgad vastu kõrvu ära (laenatud väljend) ja pidu oli ka nõnna tore. Sain ju laulda bändi saatel, mida veel vaja. ;) Tähendab, muud oli ka, toit oli imehea, pruutpaar oli imeilus, seltskond oli suurepärane ja DJ Gaga (Lauri Luide) tegi head tööd. Ja avastasin, et see oli esimene selline... sõbranna pulm. Inimene, kellega koos ma olen üles kasvanud, kohtusime ju, kui ma olin 8 (peaaegu 9) ja ta oli 11. Ja nüüd, 11 aastat hiljem on tema abielus ja ma muudkui mõtlen, et milline ja millal see minu päev tuleb. OK, kogu aeg ei mõtle, aga (sain just kirja manonthemoon@danfoss.com'ilt) ikka... nüüd, kui mu sõbranna on abiellunud, on vist mõtted rohkem sellel teemal. Siku-Kadriga on ikka korralikult mõtteid vahetatud sellel teemal, Sikul pulmaplaanid peaaegu et paigas, ainult üks komponent puudu. Kahjuks on see komponent üsna oluline, nii et veel ei saa seda päeva ära teha. Teate küll, millest (kellest) ma räägin. 

Varsti tuleb ka Asti pulm, mida ma ei jõua ära oodata. Loodan ainult, et lumi siis maas ei ole. Kunagi ei või teada, eriti pärast seda möödunud talve ja arvestades, et sel aastal lubati samasugust või hullemat. Aga loodame ja palvetame, et läheks kõik ilusti ja kallil armsal Astil tuleb tõsiselt kaunis ja meeldejääv pulmapäev. 

Allianssi palvenädala tekst on nüüd tõlgitud. Eile lõpetasin. 

Lehari assistent olen jätkuvalt, see töö mulle meeldib, kuigi pidevalt tunnen, et saaksin seda paremini teha. Peaks siis hakkama seda paremini tegema vist. 

Konverents on veel ees, kuigi vahepeal ütlesin juba, et ma ei saa sinna minna, sest tegin väikest topelt bookingut, pidime samal ajal olema gospelkooriga Kohtla-Järvel. Kohtla-Järve lükkus edasi, nii et konverents on jälle jõus ja ütlen ausalt, et mul on üsna hea meel, et nad mõlemad siiski toimuvad. A kust ma tean, miks. On lihtsalt. :)

Perega (v.a Ulli ja Lauri ja Mann ja Grete) + Helari Puuga käisime Olevistes laulmas Wardo Holmi 100. sünniaastapäeva mälestusteenistusel. Ta oli ühtlasi Liivia Kausteli isa, Lehari Kausteli vanaisa ning Lauri Pesuri vanavanaisa. Keda iganes neist keegi tunneb. See ei olnud meie tavapärane pere-gospelkoori kava, vaid meile anti ette Holmi kirjutatud laulud, mis .. no ütleme, et ei olnud kergemate killast. Partiid olid keerulised ja sopranipartii käis ultrahelides oli kohati väga kõrge. Aga saime hakkama, olin jälle uhke oma pere üle, sest saime kahe prooviga hakkama lugudega, mis paljudel võtab aega ikka .. no rohkem. :D Mitte, et ma nüüd kiidelda tahaks, eks.. Peaks vist lõpetama selle teema. Tore oli. :)

UNOt oleme ikka mänginud, aga mitte enam nii iga õhtu. Inimestel on õhtutel ka muud teha mõnikord. Imelik, ma tean. Aga tõsi. 

Vahepeal tekkis tõesti selline tunne, et I'M BACK!! Teen rohkem kui tegin suvel ja üldse varem. Ja see on tore. Loodan, et olen tark ka oma jah'ide ja ei'dega ja ei jäta olulisi asju tegemata (sõpradega aja veetmine, Piibli lugemine, palvetamine). 

Mis seal muud öelda: Palvetage ikka. :)

Et mis toimub siis.

Praegu toimub asju. Gospelkoor hakkas uuesti. Tööl käin endiselt. Kertu-Raimo pulmad on tulemas --> vaja teha pulmaleht ja proovi. Tõlgin isale allianssi palvenädala teksti. Töötan Lehari assistendina Heartbeat Tallinnaga seoses (www.2012.ee). Lubasin ühele konverentsile minna bändiga, millega tuleks nüüd tegelema hakata. Ja veel ühele üritusele kolme laulu laulma mittebändiga. Ja veel ühele üritusele kolme laulu laulma mingi pundiga. Heh, ja ikka tundub, et ei saa üldse laulda... Aga eks nii see läheb, kui iga ürituse peale saab kokku kaks korda laulda - üks proov ja üks esinemine. Great. Igatahes... UNO!!! UNOt oleme palju mänginud. Nüüd on paar päeva vahele jäänud tegelt.. Peaks uuesti ette võtma. 

Mul on palju teha, aga naudin täiega. Eile olin veerand seitsmeni tööl, suhteliselt ilmselgelt mitte tegemas oma tavatöö asju, vaid rohkem neid teisi. Aga hea on jälle asjalik olla, vahepeal nagu ei olnud üldse, ei asjatanud ringi ja ei teinud palju. 

Igatahes... teha on palju, energiat ka piisavalt, aga palvetage ikka, et oleks jätkuvalt piisavalt energiat ja tarkust ja aega ja kohusetunnet ja kõike, mida tegelikult vaja on, et hakkama saada selle hunnikuga, mis kaela olen võtnud. Millestki ju loobuda ei taha. ;)

Tagasi kooli või?

Ei, ei lähe. Seekord veel mitte. Aga niiiiiiiiiiii paljud inimesed mu ümber (Facebookis) räägivad, et kool algab, kellel on siis põnevus, kellel on ärevus, kellel on juba eos kopp ees ja kellel pole aimugi, mida oodata, või mida tunda. See on tore. See on taaskord pannud mind rohkem mõtlema selle peale, et mis siis järgmine sügis saab. Praegust tööd siis enam ei ole (ja kui pakutakse, siis ei taha), peaks nagu midagi muud tegema. Ülikool või kutsekool? Tallinn või Tartu? Eesti või välismaa? Ülikool või elukool? Mida kooli kõrvalt teen? Mingi töö peaks ju leidma. Kus, mida, kuidas? Olen kahjuks selline üks-samm-korraga tüüpi inimene. Praegu on töö, siis pole vaja edasi mõelda. Aga tegelikult, kui ma tahaksin teha midagi põnevamat kui Tallinna või Tartu ülikool, siis on praegu ju viimane aeg hakata asju ajama, et see võimalikuks saaks. Samas, kui ühtegi ideed tegelikult ei ole, siis mida ma ajan. 

Mõistate? Ma ka ei mõista.

Ehk: palvetage ikka! ;) :)

Tagasi tööle või? :|

OK, ma ei olnud ju eriti kaua ära! Aga täiesti pael, ma ei taha enam KUNAGI vist puhkusele minna, kui selline asi siin vastas ootab. Jah, isegi minul! :P Mingid arved on tasumata, + ma ei tea, millised arved tegelikult tasumata on ja millised tasutud ja millised süsteemi sisestatud ja millised mitte ja siis on vaja palju teisi arveid lapata ja kaustadesse panna ja siis on üldse nagu palju vaja teha, mis nõuab natuke rohkem motivatsiooni ja energiat, kui mul on. Kliendile ka ei tasu helistada, kui uni silmas ja keele peal. 

Igatahes.

Palvetage, praegu on veids nõme.

Homme on elu ilusam! ;)

Hullupea reis vol LÄBI!

Olen kodus.

Kodus on hea.

Sõbrad on ka toredad.

JA HOMME LÄHEN TÖÖLE, JEEE!!! .......

Tänan tähelepanu eest, nüüd ei kirjuta enam vist pikka aega. :D

Aga palvetage ikka. ;) :)

Hullupea reis vol 16

Olin täna hommikul üsna närvis, et kuidas ja kus ja millal ja nii. Aga tänu Jumalale läks k6ik hästi sujuvalt. Ainukt probleem oli lennujaamas, kui check-inis ei olnud kohe teada, et mul pagasi eest makstud on, aga 6nneks sai ühe k6nega see selgeks tehtud. Ja saingi asuda teele Pariisist Stockholmi poole. V6i noh, Beauvais'st Skavsta poole. Siin pidin v6tma endale hotellitoa... aga k6ik toad olid täna ära bookitud. Jehuu. Great success. Pandi mind ootenimekirja ja öeldi, et äkki saab. Aga ma ei tahtnud ehku peale minna ja otsisin CouchSurfi kaudu endale Skavsta lähedale Nyköpingusse diivani, kus peal olla. Mind v6ttis vastu tüüp nimega Baha, ta on vist Indiast. Ma arvan... Mingit imelikku keelt räägib lisaks rootsi keelele. :D Aga ta on tore, andis mulle palju süüa ja kohvi ja viib mind lennujaama, nii et k6ik hästi. Ta töötab sellises kohas nagu KebabCenter, kus ma temaga ka kokku sain. Nii kuidagi kodune tunne oli seal pärast Pariisi, sest seinal ilutses pilt Eiffelist ja ühel hetkel astus sisse tüüp, kelle kotis olid plätud, kuhu oli kirjutatud France. Väga armas. Hiljem sirvisin mingit suvalist 2009 aasta reisiajakirja ja üks suur pealkiri oli Jul i Tallinn. Great. :D

Käisin siin veel Rootsile omase maastiku peal k6ndimas, ehk siis kaljune pind. Mulle nii väga meeldib. Nii-nii väga. Ronisin seal ja tegin pilte veids ja nautisin elu.

Homme j6uan koju. Can't wait. Tahan juba. See üks vahe-etapp v6iks ära jääda, pole vaja siin Rootsis olla, kuigi siin on hea. :D

Aga.. palvetage ikka, mis siis, et reis läbi. Armastan teid ja Jumal on lihtsalt imeline.

Hullupea reis vol 15

Nonii, viimane päev. Ärkasin varakult, et enne kohtumist jõuaks oma asju selga proovida, et kas saab koti kümne kilo sisse ära mahutada. Proovisin - ei saa. Nii et ostsin lisapagasi, mis on hästi nõme, sest ma ei tahtnud üldse selle peale raha kulutada. Aga mis seal ikka. Needed to be done, see on ikka odavam kui maksta kohapeal iga ülekilo eest 20€. 

Sain siis kokku Logan Bakeriga, kes on tüdruk Ameerikast, kes otsustas osa oma suvest Euroopas veeta. Pärast Itaalia-Saksa-Belgia trippi jõudis ta Pariisi ja nüüd saime kokku, et ... kokku saada. Sõin Crème Bruléed, ta sõi mingit vaarika asja ja siis läksime Le Cimetière du Père-Lachaise'i, et vaadata, kuhu on maetud näiteks James Morrison, Edith Piaf ja Oscar Wilde. Leidsime nad üles. Oscar Wilde'i hauaga on komme, et naised värvivad oma huuled punaseks ja teevad hauakivile musi. Ma seda ei teinud, aga Logan tegi küll. Ja peale tema ikka veel väga paljud inimesed, päris punane on ta haud juba. Ja see on üsna suur. Ja keegi on huulepulgaga sinna suurelt kirjutanud The Game.Väga õnnetu. Aga pole midagi teha, eks. Elu on selline. 

Igatahes, siis hängisime veel ringi natuke aega ja läksime laiali. Ostsin endale puuvilju ja tulin koju ja nagu viimasel päeval ikka, went wild - jäin diivanil magama... juhuu. Magasin, kuni host koju tuli ja siis hängisin temaga. Tegi mulle couscous'i, mis ei ole väga maitsev, aga on see-eest arvestatav toit. Positiivne. Ja siis oli vaja mõelda, kuidas ma enne kukke ja koitu bussile saan, mis mind lennujaama viib. Päris karm oli see, nii et ma olen praegu ikka veel üsna närvis, kas ja kuidas ja nii. Loodan ja palvetan, et läheb kõik hästi. 

Varsti kodus - palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 14

Käisin Hillsong Paris koguduses täna, nagu plaanitud. Teel sinna vaatasin, et üks lahe stiilne kutt kõnnib samas suunas, mõtlesin, et oh, ta võiks ka sinna minna. Ja jee, läkski. Ja siis mõni aeg hiljem oli laval (üks koguduse trummaritest), rääkis, kuidas ta oma naisega just puhkusel käis. Jee. Tore. :D 

Väga meeldiv teenistus oli, üks laul oli inglise keeles (mu praeguse aja üks lemmikuid, Yahweh). Tõi pisara silma, et just see laul, tundsin, et olen õiges kohas. Ülejäänud lauludel olid lihtsalt sõnad antud mõlemas keeles. 

Pastor on seal austraallane, tänane jutlustaja oli Inglismaalt. Hea jutlus oli, rääkis, et meil on vastutus mitte lihtsalt istuda ja olla laisad kristlased, vaid teha tööd. Ef 2:10 - oleme loodud heade tegude tegemiseks. Päästetud armu läbi usu kaudu. Meie pääste on 100% Jumal, 0% meie. Ma olin väga unine, aga oli hea jutlus! Sinna kogudusse lähen vast veel, kui Pariisi tulen. Põhiliselt, kuna see on ainuke kogudus Pariisis, mida ma tean, mis ei ole suur ja Pariisi landmark. :P 

Täna oli siin ~32 kraadi. 

Homme peaks olema ~28. Saan kokku kahe inimesega ja pakin asjad, et teisipäeva hommikul ära kaduda. Loodan, et kõik läheb hästi, palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 13

Täna mõtlesin minna Eiffeli torni. Jõudsin siis sinna kohale ja... mõtlesin ümber. No ikka haigelt palju inimesi, ei viitsinud seal oodata. Jama vabandus, ma tean, aga noh. Mis seal ikka. 

Käisin ringi Pariisi peal ja mõtlesin, et ma peaksin rohkem naeratama. Kui ma jõudsin, siis naeratasin vast isegi liiga palju, aga nüüd kuidagi.. moss-moss tunne endal. No vähemalt täna oli, ei teadnud tähele panna, kas varem ka seda probleemi on olnud. :P Aga igatahes. Tänasest naeratan rohkem. 

Mu host oli täna ja eile oma tüdrukuga tsillimas ee... normandy coast, ütles ta. Tegin endale puuviljasalatit. See oli väga maitsev. Eeh, ma pean vist rohkem tegema, pole midagi kirjutada :P Homme Hillsong. Exciteeeeed. :)

Olge musinad, palvetage ikka, kõik on hästi. :)

Hullupea reis vol 12

Täna pidin varem ärkama, et üks tsikk saaks käia korterit vaatamas. Ma usun, et see oli ta elu kõige mõttetum sõit.. see korter ei ole väga kesklinna lähedal, vaid oma metrooliini viimaste peatuste seas. Ja tüdruk veetis siin oma 3 minutit, ma arvan.. vb mitte nii palju. Aga igatahes. Siis ma olin üleval kell 11, veids vara ikka. Mu host jällegi pole kodus, kell on muidugi ka alles veerand kesköö, aga ma ei ole kindel, kas ta tuleb täna koju või läks ta oma tüdrukuga mere äärde kahe tunni kaugusele siit. I guess I'll find out soon :P 

Täna ei külastanud ma ühtegi muuseumit, aga käisin läbi väga mitu suveniiripoodi ja jätsin Pariisile endast päris mõne euro. Loodan, et eriti rohkem ei pea jätma. Leidsin kaks suveniiripoodi, mis tegid mind lihtsalt nii rõõmsaks, et kohe jube. Nad ei olnud sellised tavalised, vaid üks oli nt veids kodu sisustamise pood jms, nii et kui (when) ma Pariisi kolin, siis ostan sealt endale kõik asjad... kaasa arvatud vetsupaberit. Jep, seal on äge vetsupaber. :D Nii tore oli, käisin naeratusega tänavate peal ringi, sest need kaks poodi olid mu jaoks väga rõõmustavad kogemused. :D 

Pühapäeval, kui Jumal lubab, võtan ette teekonna Pariisi Hillsongi kogudusse. Panin Google otsingusse Hillsong Paris, et teada saada, kas selline asi on üldse olemas ja näe, ongi. Kodukal täitsa kirjas, et teenistused on.. bilingual (no ei tea eesti keeles seda sõna, bilinguaalne? Kakskeelne... või? Mis iganes, saate aru küll), nii et noh.. jee. Ja asub ka sellises ümbruskonnas, kus ma juba käinud olen, nii et oskan sinna isegi minna arvatavasti. Metroo liin 13 või 6 ja paar sammu tipa tapa ja olengi kohal. Äratus siis tavapärasest palju varem, aga noh, küllap see on seda väärt. ;) :) 

Tänased uudised lõppenud, 3 tervet päeva jäänud, palvetage ikka! :)

Hullupea reis vol 11

Noniinonen. Kell on juba peaaegu kesköö ja mu host pole kodus. Päris põnev, küllap hängib oma tüdrukuga kuskil. See on tore, loodan, et ta on õnnelik. Võiks ju olla, eks. :)

Mul oli täna jällegi tore päev. Käisin natuke ringi, ostsin paar suveniiri oma kallikestele, mis on nagu jube raske asi, mida teha. Homme tuleb veel minna, peaks täpsemalt läbi mõtlema, mida kellele vaja on :D Nobody is allowed to get their hopes up!!! Ja ma pean tõsiselt mõtlema, mida ma oma pagasiga ette võtan, sest juba tulles oli vaja 3 ülekilo riideid selga panna... Peab äkki seljakoti panema alla pagasiks ja käekotiga võtma ülejäänud stuffi. Keeruline värk see reisimine. 

Igatahes, vaatasin jälle oma kalli Eiffeli üle. See on tore. Ta on tore. Jaa... Crepe'i sõin, see on ka maitsev ja tore. :D 

Homme vaatan äkki mingit muuseumi, Musée d'Orsay pidi hea olema. Tundub, et Pariisist kaugemale ma siiski ei jõua, 4 päeva veel ainult siin alles. Teisipäeva hommikul lähen juba lennukile Stockholmi poole ja kolmapäeva pärastlõunal jõuan koju. Kiiresti liigub aeg, pole midagi öelda. 

Palvetage ikka. Jumal on hea, õnnistusi sajab. :)

Hullupea reis vol 10

Mõtlesin, et täna tuleb üks mõttetu päev. Noh, nii mõttetu kui Pariisis olla saab, eks, ehk siis mitte väga :P Aga siis otsustasin mingi aeg ikka, et ei tohi tulla, nii et läksin välja, tulin jälle suvalises peatuses metroost maha. Jaa see oli mu elu parim jalutuskäik. Kõndisin umbes 4-5 tundi (peaaegu) jutti (peaaegu, sest käisin vahepeal McDonald'sis, sest mu host ütles, et peab ikka ära käima kohalikus mäkis :P) ja jõudsin no nii ilusasse kohta, et nutt tuli kurku. OK, ei tulnud, aga nii ilus oli. Panthéoni juurde jõudes tõsiselt vajus suu lahti, sest see oli minu jaoks niiiiiii väga ilus. Pilti tegin ka, aga pff, päris ma suudangi seda jäädvustada. Kaamera on hea küll, aga mitte nii hea ja mina ei ole ka väga hea selle taga. :P Igatahes... kõndisin edasi, ühe tänava lõpus kauguses paistis Eiffel, teise tänava lõpus kauguses paistis Notre-Dame. Mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja oigan natuke aega, olin täiesti.. in awe. Kõndisin igatahes väga palju ja väga kaua ja avastasin, et Pariis on väiksem, kui ma tahaks, sest jõudsin kaks korda tuttavasse kohta ja ühe korra tegin lihtsalt ühe ringi ka. See oli veids mõttetu ja pärast seda läksin koju tagasi kohe, kui olin Cherry Coke'i ostnud (kiidetakse, ma polnud kindel, kas olen proovinud, nii et ostsin -oli OK) ja metroo leidnud. 

Täiesti mõnus päev oli, päike ei hävitanud, aga väga-väga soe oli (teksad oli halb otsus). 

Elu on ilus, palvetage ikka. Vähem kui nädal veel jäänud :)

Hullupea reis vol 9

Täna tahtsin minna endale TOMSe ostma. Märkisin oma kaardil ära 4 aadressi, kus Pariisis neid müüdama peaks ja hakkasin rändama. Vaatasin kaardi pealt, et enam-vähem Louvre'i poole peab minema ja läksin siis metroo peale. Tulin maha ühes peatuses, mis on Louvre'i lähedal ja hakkasin liikuma mingis suunas, et mitte päris Louvre'i juurde minna, aga umbes sinna kanti. Kõndisin kõndisin, leidsin vahepeal riidepoode (ostsin endale ühe onepiece'i :P) ja kõndisin veel. Ühel hetkel siis otsustasin jällegi kaarti vaadata, et kuhu ma jõudnud olen. Vaatasin oma tänava üle ja vaatasin kaardile - ei ole olemas. :D Seal on isegi nimekiri tänavatest, aga ka seal ei olnud seda tänavat. See oli kas liiga väike tänav, või siis liiga kaugel, aga igatahes teda polnud. Natuke kõndisin siis edasi ja leidsin oma tänava kaardi pealt üles ja hakkasin kõva häälega naerma, sest ma olin no niiii kaugel oma soovitud kohast, et kohe kole. :D Eks siis hakkasin naerulsui kõndima ja ükshaaval leidsin kõik 4 kohta üles.

Esimene koht kuhu jõudsin, ei ole enam olemas. Leidsin koha üles aadressi järgi, aga poodi seal kahjuks ei olnud. Nii et läksin edasi. Teine pood oli olemas, aga seal ei müüdud ühtegi paari TOMSe. Kolmas pood oli ka olemas ja TOMSid olid seal ka olemas, aga seal oli ainult see kõige lihtsam versioon ja need olid 55€. Ei ostnud. Neljas pood oli olemas, aga see oli nagu Stockmann, aga palju suurem ja fancym. Seal olid igasugused Guccid ja Puccid ja Hermes'd ja Armanid ja D&G'd ja you name it, mis fancy asi seal veel võis olla, aga TOMSe ei leidnud kuskilt. Mittemitte kusagilt. Nii et andsin alla ja otsustasin minna koju oma imehead jäätist sööma - Ben & Jerry's chocolate fudge brownie ice cream. Seda ei saa palju korraga süüa, sest see on väga magus ja rammus, aga minee ära kui hea ta on. Mmm....

Ilm on täna väga väga ilus olnud, päike on paistnud ja õhtul kesköö paiku oli ka veel ikka väga soe õues. Ma vist sain päiksepiste, sest pea valutab, aga eiii kurda. Isegi siis ei kurda, kui kaks 400st tabletti midagi ei tee. Ma olen Pariisis ju, mis ma ikka vingun. ;) 

Elu on ilus, palvetage ikka! :)

Hullupea reis vol 8

Tuju on praegu väga hea. Ei tea, millest see olla võib. Võib-olla lihtsalt sellest, et Pariis meeldib mulle hästi palju. 

Täna otsustasin tänu Helmi soovitusele minna täiesti ilma plaanita linna peale. Läksin siis metroo peale, tulin maha Ledru-Rollin peatuses (valisin selle, sest ma ei salli seda peatuse nime millegipärast :P) ja see oli täielik great success. Koht, kuhu ma jõudsin (siiski Pariis), oli nõnna kaunis, et oleksin võinud seal ikka tunde ringi käia, aga kahjuks väsisin mõne aja pärast ära, nii et otsustasin korra koju sööma minna ja siis õhtul uuesti väljuda, kui on juba pimedam. Mõeldud, tehtud. Mõtlesin, et söön oma nektariine ja ongi söödud, aga host tuli koju ja tegi pastat, nii et kahjuks ei saanud nii lihtsalt sedapuhku. :D Õhtul siis läksin jälle välja, aga seekord ei õnnestunud peatuse valimine nii edukalt. Astusin välja kuskil mõttetus kohas, mis oli suht inimtühi ja kus ei olnud peaaegu midagi. Silmailu mõistes vähemalt. Kõndisin siis mõnda aega ja läksin uuesti metroo peale, mis viis mind natuke edasi. Jaa nii ma jälle Eiffeli juurde jõudsingi. Mitte otse metrooga, kõndisin ikka mõnda aega enne kui jõudsin, aga põhimõtteliselt jälle seal käidud. Ja ma nii armastan seda kohta, nii palju ilu. Üritasin mõista, miks see kolakas nii ilus on, aga ei suutnudki välja mõelda. Lihtsalt meeldib nõnna palju. Tegin mõningaid pilte, ostsin crépe'i (hah, Crépe au Chocolat kõlab fancylt küll, aga on tegelikult pannkook Nutellaga :D) ja nautisin elu. 

Ja kui koju tulin, siis mu hosti polnud veel. Mineee ära kui hea tunne oli. Kaks uksekoodi peas, oma võtmed käes tulla Pariisi koju, kus kedagi pole. Living the dream, ma ütlen. Tundsin, kuidas tulevik vilksatas silme eest läbi. :D Tähendab jah, nii palju siis mu unistustest, eks. Hästi hea tuju, kohe hästi hea. Nüüd olen väsinud, aga ma ei raatsi kunagi oma hostile öelda, et ma tahaks magama minna, see tähendab, et ta peab oma kodus oma diivanilt ära kobima. Kehv. Nii et ootan, kuni ta märkab, et ma olen väsinud, või otsustab ise magama minna. :D Mõistlik, ma tean. 

Muidu ikka ikka kõik hästi hästi, mingit arengut siit ära minemise osas pole olnud, ikka ainult negatiivsed või puuduvad vastused igalt poolt, kuhu kirjutanud olen. Ja tundub, et hostil pole ka kiiret mu ära ajamisega, nii et eks vaid Jumal teab ja juhib, mismoodi asjad lähevad. Palvetage ikka. :)

Hullupea reis vol 7

Tänane päev on suht... sakk olnud. Pole eriti midagi teinud, öösel ei saanud magada eriti, sest kõht valutas ja kuna see läks täna edasi, siis ei teinud ma tõesti suuremat midagi. Olen palju arvutis olnud, käisin korra väljas süüa toomas ja siis olen vaadanud inglise The Office'it. Päris naljakas on.
Kahjuks ma pole saanud ühtegi positiivset vastukaja üheltki CouchSurfingu ööbimisvariandilt, ega ka odavalt autotranspordivõimaluselt. See on väga sakk, sest ma tahan nüüd siit juba ära minna. Põhjus lihtne - mu hosti endine tüdruksõber ei ole enam endine. Veids kehv on siin nende romantikat rikkuda, eks. Nii et ma ei tea, püüan siis Pariisis teise koha leida või midagi, vaatab. 

Muidu on tore, palvetage ikka :)

Hullupea reis vol 6

Täna mõtlesin veids oma hostiga tsillida, kuna ta on tõesti tore, aga ma ei ole temaga peaaegu üldse koos aega veetnud. Mõeldud, tehtud - ta magas häääääääääästi kaua ja siis me rääkisime juttu päris kaua ja siis läksime Montmartre'isse. Nii palju rahvast, et kohe täitsa hull. Lisaks on mu host kõige aeglasem kõndija maailmas, nii et see oli üks kannatlikkuse proov. See teine, kellega siin hänginud olen, on just vastupidine, ma arvan, et Anule meeldiks temaga jalutamas käia. :P Aga igatahes, siis nägin ära Sacre Coeuri kiriku, mis on minu meelest häääästi ilus, nii seest kui väljast. Meeldib väga. 

Käisime ka söömas Pepone Café's, sõime pitsat. Nõnna suur pitsa oli, et mul jäi pool alles ja kõht on siiani täis. Ja siis oli veel vaja üks tiramisu süüa. Päris ränk. Ma pole siin Pariisis olles eriti palju söönud, sest kõik on räme kallis, nii et see pitsa mõjus väga hullusti :P Aga vahelduseks jälle sobib. Ja pärast söömaaega vaatasime Moulin Rouge'i üle, vähemalt väljast. Ei tea, pole midagi nii erilist. Ja siis läksime juba tuntud kohta, Louvre'i juurde, istusime seal ja rääkisime juttu, sain ta pere kohta rohkem teada ja nii. Öösel on paljud asjad ikka üsna ilusad, Louvre on vinks ja Eiffel on vinks ja Notre Dame on vinks ja kindlasti veel nii mõnigi. Ja nii soe oli ka. Täitsa tore täitsa tore. Siis tulime "koju" ja nüüd ma siin jälle olen. 

Pariis on ikka mõnn, pole midagi öelda.... :)

Palvetage ikka, peaks siit täna-homme-ülehomme ära liikuma. Plaan minna Lyoni ja siis sealt edasi Montpellieri, Nice'i või Marseille'i. Aga eks näis, kuhu satun. :)

Hullupea reis vol 5

Täna, kui ärkasin, oli õues suht kehv ilm, nii et magasin edasi. Olin ikka üsna kaua voodis, aga siis võtsin üks hetk end kokku ja otsustasin minna Centre Pompidou'sse. See meeldis mulle isegi rohkem kui Louvre, kui nii võib öelda. :P Vast võib. Seal oli päris kifta kunst, kuigi mõni asi pani jällegi mõtlema, et mina võin ka kunstnik olla. Aga üldiselt meeldis ja isegi julgen soovitada teistele. 

Pariis... on lihtsalt suurepärane. Täielik ego-booster, tõsiselt ka, ma pole elu sees nii palju komplimente saanud kui siin mingi viie päevaga. Tänaval, kui tulin Pompidoust, oli mingi ehtne, sorry, kui nii ei tohi öelda, aga ehtne neeger. Siuke punupatsidega, kottis pükstega, suure särgiga ja naeratas oma meelat naeratust ja ütles hey baby what's up. :D Enne, kui läksin Pompidou'sse, siis küsis üks, ma ei saanud aru, mis maalt pärit mees, kas ma tahaksin temaga kohvi juua. Aga kuna ta ei osanud inglise keelt absoluutselt, siis meie kõikide huvides ütlesin talle ära. Siis läksin jälle metroosse, mu lähedale istus mingi tüüp, kes hakkas siis ka rääkima ja uuris, kust ma pärit olen ja mis ma Pariisis teen ja taaskord - kutsus kohvile. Aga kuna ma ütlesin, et saan sõbraga kokku, siis ütles ta lihtsalt, et you are very beautiful ja läks maha. Ja siiis õhtul veel kõnnin tänava peal, mingid tüübid olid oma autoga kuskil, kutsusid enda juurde ja küsis siis üks, et kas ma vesipiipu teen. Näitas veel kui lahe toss välja tuleb. Aga jällegi ütlesin, et ei ja aitäh ja ilusat õhtut teile ja sain veel õhtu lõpetuseks ühe you are very beautifuli. Päris tore on niimoodi. 

Ja üldse, kuidagi nii nii hea on siin Pariisis olla. Järjest enam õpin ise liiklema, nüüd sain hostilt ka võtmed, mis tähendab, et õhtud ei sõltu enam temast (ei pea muretsema, et tulen liiga hilja koju ja pean ta üles ajama) ja isegi kui ma olen hommikul liiiiiiga kaua toas, on ikka nii mõnus. Nagu kodus. Ja siis lähen kodust ära, käin poest läbi ja lähen linna peale. Tsill. Olen täitsa lummatud sellest linnast. See ei ole isegi alati nii-nii ilus (kuigi ükskõik, kust vaatad, paistab kas Eiffel või Notre Dame), aga lihtsalt nõnna hea on siin. Peab käbe ikka mingi mehe leidma... Igatahes. Naudin. Homme, kui õnnestub, lähen Lyoni, mingi aeg peaks sealt edasi kuskile lõunasse minema, kas siis Marseilles, Nice või Montpellier või midagi sellist. Eks näis. Rongipiletid on tunduvalt kallimad kui ma arvasin, isegi kallimad kui mu stockholm-pariis lennupiletid. Kõik kokku läksid vist natu-natukene kallimaks kui see rongipilet, aga mitte oluliselt. Päris karm. 

Anyway. Koduigatsust veel eriti ei ole, aga siin tekib küll kodutunne vaikselt. 

Hullupea reis vol 4

Eile kui "koju" jõudsin, siis ütles host, et ta vajab mult teenet, et ma siis järgmisel (täna) hommikul ootaks kella 10-11 ajal mingit pakki, mis tuleb tema nimele. Seega ma ei maganud väga kaua. Tõusin üles, tegin arvuti lahti, panin hosti Dave Matthews Bandi plaadi mängima ja tsillisin arvutis. Tsillin tsillin, vahepeal saadan hostile sõnumi, et what you ja siis hakkasin aja veetmiseks vaatama filmi "Extract". Suht mõttetu film, ei soovita. Aga igatahes siis  ootasin kuni ta saatis mulle sõnumi, et ma võin ära minna ja ta helistab ja sõimab neid natuke. Vaatasin oma filmi lõpuni ja just, kui ma hakkasin ära minema, siis helises uksekell ja sisse tuli hosti endine tüdruksõber. Talk about awkward. Aga see oli ainult alguses, siis ta juba sai aru, et ma olen CouchSurfingust siin ja siis polnud enam hullu. Kui ta ära läks (mis oli üsna tüki aja pärast, ta ei kiirustanud üldse), siis sain ka mina minema hakata ja läksin siis metrooga. Mõtlesin, et huvitav, kuhu üldse sõita ja tulin mingis suvakas peatuses maha, mis juhtus olema Eiffeli torni peatus. Põnev. Tegin siis suht sama marsruuti, nagu ikka olen teinud, vist suutsin hoiduda Eiffelist pilti tegemisest. Aga otsustasin kõndida selle Pompidou juurde, et seda ka soovitati ja nii. Kõnnin ma mis ma kõnnin, aga üles ei leia. Ja ei leidnudki lõpuks, ostsin hoopis endale suveriiripoest uue koti, sest mu kõrgkvaliteediline Terranova kott ei pidanud enam vastu. Ja siis jõudsin jälle Notre Dame'ini ja kuna ma pidin minema oma uue sõbraga kokku saama, siis üritasin leida metroo üles. See eriti mul ei õnnestunud, sest alguses oli mul liiga palju aega ja ma ei tahtnud veel minna, aga pärast ei leidnud ühtegi metrood üles. Ja õnneks jäi siis mu kõrval seisma takso, küsis kuhu ma lähen ja ütles, et hüppa peale. Ma ütlesin, et je n'ai pas d'argent, aga ta lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et pas probleme. Nii ma siis sõitsingi tasuta taksoga, juht veel pärast ütles vous etes tres jolie. Läks hästi, eks eks. :D 

Sõbraga läksime pmst samma kohta jälle, Notre Dame'i juurde, aga kuidagi niimoodi tagantpoolt, et nägi ka jube ilus, aga teistsugune välja. Väga kena, aga ma eriti häid pilte ei saanud, sest õues oli juba pime ja kaamera ei händelinud ära. Või mina. Aga pigem ju kaamera. :) Siis kõndisime veel ringi, nägin kahte ülikooli ja oleks näinud ka paari parki, aga need olid suletud, ja siis läksime juba laiali, tunduvalt varem kui eile. Ja siis, kolm metrood hiljem, jõudsin "koju". 

Ja siin ma olen, host norskab jube valjusti teises toas. 10 minuti jooksul pärast voodisse minemist hakkas ta juba sellega pihta, ja nüüd, üle poole tunni hiljem, pole ta veel lõpetanud. Amazing. 

Homme tahaksin minna ühele klassika kontserdile, aga see maksab 27,5€. Pole veel otsustanud, aga kuna minu lemmik klassikaline pala tuleb esitusele, siis oleks ilgelt lahe minna (Thais "Meditation"). 

Ma olen väsinud. 

Palvetage ikka. 

Hullupea reis vol 3

Täna ärkasin, peas mõte: "pekki...". Miks? No esiteks (ja viimaseks), kell oli 14. Eesti lugejate jaoks 15 ja Inglismaa lugejate jaoks 13. Tegin ikka korralikult oma Stockholmis puudu jäänud une tasa. Kell on praegu 3.40, aga loodan, et homme sama ei juhtu. Õnneks mu host ütles, et 10-11 paiku tuuakse talle siia mingi pakk, mille ma pean vastu võtma, nii et siis saab vast üles. :)

Aga kui ärkasin, siis vaatasin, et mu Gmaili inboxis oli kiri CouchSurfingu kodulehelt, üks pariislane ütles, et kui ma tahan, et keegi linnatuuri teeks, siis võin ühendust võtta. Kirjutasin kohe vastu ja siis sellest saigi asja. Kahjuks küll jäi kokkulepitud kohtumisajaks kell 22.30, nii et oli aega päeva sisustada. 

Läksin siis välja ja otsustasin, et ei lähe kohe linna turistide juurde, vaid vaatan "oma kodukohas" ringi. Tegin oma esimese päris prantsuskeelse ostu. Ostsin poest natuke söögipoolist ja lisasin "un baguette aussi s'il  vous plait". Enam prantslaslikumaks ei lähe, ma ütlen. :D Siis kõndisin veel ringi ja ostsin allergiatablette, sest hosti juures on sulepadi ja -tekk, ja ärgates olid silmaalused veids paistes. Siis nägin, et üks sildike ütles, et kuskil peaks olema mingi Jardin de keegi ( ei mäleta enam, ei leidnud üles ka, nii et arvatavasti mingi väike väike asi, kuigi aed võiks ju näha olla). Siis kõndisin veidi veel ja läksin metrooga linna. See viis ilusti Arc de Triomphe'i juurde, aga ma läksin sealt edasi hoopis Louvre'i poole. Vaatasin, mis tänavatpidi sinna saab ja hakkasin tammumata, teadmata, kui friiking pikk maa see tegelikult on :D Tee peal tegin palju pilte, Luis Vuittoni ja Abercrombie&Fitch poodide uste ees olid järjekorrad, sest sisse lasti mingi teatud arv inimesi korraga. Huvitav. Sellel tänaval (Avenue de Champs-Elysée) oli veel palju palju ilusat, kuigi ma eriti palju pilti ei teinud. Natuke tegin. Käisin veel natuke oma marsruudilt väljas, vaatamas Hotel d'Invalides, mis on endine Musée d'Armée või midagi sellist. Oli ikka ilusaid asju, tõesti. 

Veel läksin oma marsruudilt välja, sest nägin ühte ilusat pargikest, mõtlesin, et puhkan seal veids jalga. Aga tuli välja, et see park oligi see, mis oli täpselt Louvre'i ees. Eriti mugav :) Läksin siis Louvre'i poole, mõtlesin, et teen väljast pilti ja on linnuke kirjas, et nähtud. Aga see oli ta-su-ta, nii et läksin ikka sisse ka. Mul oli mingi 1-1,5 tundi aega, nii et ma eriti palju ei näinud, aga Mona Lisa vaatasin ikka üle. Täitsa... tavaline. Võis leida täiesti tühjasid ruume, aga Mona Lisa juures oli pidevalt mingi 20-30 inimest. Trügisin ka hulka, tegin oma pildi ära ja vaatasin edasi. Seal on ikka nii mõndagi ilusat, aga kunst on minu jaoks selline... noh, et tahaks kultuurne olla, aga eriti pole minu thing, kuigi ma väga hindan seda, kui inimesed seda hästi teevad. Mõni asi oli loomulikult selline, et ma võiks ise ka parema teha, aga kui see on kunst, siis see on kunst, pole mõtet vaielda. ;) 

Ja siis läksin ja otsisin metroo üles, et oma uue sõbraga kohtuda. Sõitsin ühe peatuse vale metrooga, siis sain aru, et see sobib ka ja olin 40 minutit liiga vara meie kohtumiskohas. Tegin pilti ja vaatasin, et seal on üks kontsert, kuhu ma tahaks minna, aga see on reedel ja ma ei tea, kas nii kaua on mõtet Pariisis olla. Aga eks näis, räägin hostiga ja vaatab seda asja. See on mingi tore klassikaline kontsert, tõotab tulla ilus. Sain siis kokku selle sõbraga ja käisime koos ikka üsna pikki maid, ta viis mind Notre Dame'i juurde ja näitas veel igast erinevaid asju ja väga väga käis peale, et ma oma prantsuskeelt praktiseeriks. Väga tahaks, aga ma ikka ei oska üldse... Ta rääkis vahepeal ainult prantsuskeeles, aga ma tõesti ei saanud essugi aru, sest see, mida õpetatakse eesti koolides, on siiski tunduvalt erinev sellest, mida kõneleb päris prantslane. Aga polnud hullu, ta sai inglise keeles hakkama küll. Tulevikus võtan küll agendasse see kaunis keel ikka suhu saada. 

Igatahes, me hängisime koos, kuni kell oli juba kaua, nii et pidin taksoga tagasi "koju" tulema. 17€ nagu nalja. Homse õhtu vist plaanin siiski kuidagi paremini.

Paar fakti: 

Valgusfoorid on siin tugevalt soovituslikud. Eriti jalakäijatele, aga mitte ainult.

Bisnesmen sõidab rolleri või jalgrattaga, see on cool.

Tänan tähelepanu eest, mul on kõik hästi, palvetage veel. :)

Hullupea reis vol 2

Bonjour (ilmselgelt on nuit, kui ma seda kirjutan, aga oh well, eks ole...), mes amis, je suis à Paris! Tänane päev on juba täitsa nagu päev olnud. Kui tahtsin lennuki peale minna, pidin minema läbi kontrolli, kes siis mu kotti kaalus. (Tln-Stock teel seda ei juhtunud.) Ülekilosid oli ca 3. Jooksin vetsu, panin umbes 2kg riideid selga ning võtsin vedelikud ja läpaka kätte ja oldi mu 9,6 kiloga rahul. Lennuk tõusis õhku kell 6.40 ja Beauvais'sse (eesti keeles vaja ju korrektselt kirjutada... loe: boveesse) jõudis ta kuskil kella 9 paiku. Rootsis ja Prantsusmaal on sama aeg, et te teaks. 

Jõudsin siis Beauvais'sse ja ostsin endale bussipileti (15€, wuhuu) Pariisi. Buss sai täis pakitud, inimesed (mina nende hulgas) veel järjekorras ja naine karjub, who is alone? Alone? Ma siis noh, et jah, et mina noh.. ja ta ütleb Good, you can come. Nii et sain esimese bussi peale ja ei pidanud järgmist ootama. Nii lennu kui bussisõidu magasin ma maha, sest eelmine öö ei olnud just liiga unelmate puhkus. ca 2-3 tundi und vast sai kokku. Lend ja bussisõit juurde arvestada, tuleb ca 2-3 juurde. Ja jõudsin siis Pariisi. Polnud esialgu õrnematki aimu, kuhu ma minema pean, nii et otsustasin minna massiga kaasa. Õnneks läks mass õiges suunas ja kui see laiali läks, siis oskasin ise õigesti ennast edasi juhtida. Hakkasin mööda mingit tänavat kõndima, järsku vaatan - taamalt vaatab vastu Arc de Triomphe. Läksin kõigepealt sööma ja internetti (nett tasuta, aga ostsin elu kõige kallima cesari salati..) ning alles siis sammusin edasi selle kuulsuse poole. Pilti ma sellest ei teinud, sest ma ei viitsinud kaamerat kotist välja otsida. Telefoniga tegelt tegin ja saatsin Annile, kes minult tõendusmaterjali nõudis. Siis mõtlesin, et võiks minna edasi Eiffeli juurde. Võtsin kaardi ette (aitäh, Laura) ning teadmata, mis pidi seda üldse käes hoida, hakkasin sammuma. Sammun sammun, järsku vaatan kella 10 suunas ja ongi - Eiffeli torn vahib vastu nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas. Tegin sellest paar pilti ning otsustasin ringiga sinna minna, sest tundus, et otse vast ei saa. Ja mul tuli lihtsalt hästi suur naeratus näole, kui ma seda nägin. Lähemalt siis. Mõtlesin, et täitsa pael, ma olengi siin. Ja ma pean ütlema, et tegin sellest ikka väga mitu pilti, eest, tagant, alt, külje pealt... Sinna sisse ma ei roninud, päris kallis on teine. Et pigem paneks selle raha Louvre'i alla. Eks näis, eks näis. Läksin torni alt läbi ja natuke eemale muruplatsile, kus tsillis üsna palju inimesi, nii et ma läksin ka. Panin koti pea alla ja jaki muu alla ning nautisin. Päikest, und, Pariisi. 

Siis läksin edasi, plaaniga otsida kohvikut, kus istuda ja netis olla. Aga sinna jõudmiseks läks mul umbes 2 tundi, sest ma ei teadnud täpselt, kus ma olen ja kuhu lähen. Aga jõudsin! Ning siis jõudis kätte aeg minna metrooga sinna, kuhu host minna käskis. Sain Karimiga kokku ja läksime ta koju ning ajasime juttu. Ta on ülilahe inimene, kõik muretsejad, võite lõpetada. Tegi meile ka süüa ja pani head muusikat ja rääkis oma kontsertide elamustest ja CouchSurfingu kogemustest ja nii. Ja siis rääkisin päris palju Sikuga Skype'is ning Karim läks oma tuppa interneti pokkerit mängima. Ja siin ma siis olen. Ilge uni on peal, aga mõtlesin, et tahaks midagi ikka kirja panna enne kui tuduma hakkan. 

Hoidke jätkuvalt palves, et rahadega tuleks kõik ilusti välja ja ma leiaks endale õigel ajal head hostid ning et suudaks ühtlasi ka paika panna, kuhu minna tahan.

Aitäh, side lõpp!

Hullupea reis vol 1

Olen jõudnud omadega.. mitte just eriti kaugele.. Viimased kolm tundi olen veetnud Stockholm Skavsta lennujaama kõrval oleva hotelli lounge'is. Ostsin endale 50 SEKi eest 3 tundi internetti ja see hakkab vaikselt otsa saama. Kaalun, kas võtta siiski siin tuba ja magada korralikult, või veeta öö lennujaamas. Homme saate teada! ;) 

Igatahes. So far so good, loodan, et edasi läheb ka sujuvalt. Palvetage ikka ja praegu eriti mu esimese hosti eest, kes kahjuks ei ole mu kirjale veel vastanud, milles ta peaks ütlema, millal ja kus kokku saame. :)

Pilti olen teinud lennukist avanevatest vaadetest. Ikka tõeliselt ilus on see asi...

20-aastase pätu esimesed mõtted.

Minu jaoks on lihtsalt... imelik..., et ma just 20 aastat vanaks sain. Üritasin veel eile õhtul enne magamaminemist mõelda sellele ja harjuda mõttega, aga kuidagi.. ma ei tea, vist ei jõudnudki kohale. Võib-olla ei olegi eriti millelgi kohale jõuda, aga igatahes, kui on, siis ta ei ole jõudnud. Mis nüüd teisiti on või kuidas nüüd käituma peab või ... Vast ei peagi tegelikult midagi muutma hakkama niimoodi jõuga, vaid see... küpsus või mis iganes asi ta on, vist tuleb ise ajaga? Tuleb või? :D Ehk tuleb. 

Praegu pean oma 20-aastase aju panema tööle, et välja mõelda, mida kaheks nädalaks endale käsipagasisse pakkida ja mis pole eriti oluline. Mõeldes veel ka sellele, et jääks ruumi asjade tagasi toomiseks. Ei ole lihtne. + pean minema poodi šokolaadi ostma. Ja üldse see reis on veel üks asi, mis ei jõua kohale ja millega on raske harjuda - tegelt ka, mida purki, et ma üksinda kaheks nädalaks võõrasse riiki lähen, teadmata, kus olen või mida teen. Ei ole väga tark minust. Aga ma loodan, et sellest tuleb üks positiivne seiklus ja midagi, millest lastele rääkida... et kuidas ma nende isaga kohtusin :D OK, nali-nali, ma ei ole nii meeleheitel (kuigi juba 20 ja vallaline :| ). Hehe, oh neid nalju, eks. 

Igatahes, mida ma ikka ibatan, 20 olla on tore, Prantsusmaale minna on väga tore, pakkida ei ole tore. 

Võite palun aitäh mind palvetes täiega meeles pidada, et kõik lihtsalt... sujuks. See oleks imetabane. :) Et oleks võimalusi oma usku tugevdada ja jagada, silmi, et näha kõiges Jumalat, tarkust, et plaanida järgmisi samme. Et ma lihtsalt usaldaks Jumalat ja teaksin, et kõik on tema kätes. Eks. :)

Aitäh teile mu kallid sõbrad.

Tervitustega,
20-aastane Liisu... Mariliis.

Pariisi lähen kindlalt, ülejäänu kohta veel ei tea. Päris tore, mis? ;)

Luulet

Leidsin ühe luuletuse. Ei ole minu kirjutatud, aga see-eest on lihtsalt... nii armas.

on the way to my journeys end
the light of day was to think of you smile
A poem worthy of you I started constructing
yet, words, obstructing, felt too small
so I leave you with this:
you are like poetry in motion
realizing I had made a poem
by simply saying the words,
perhaps if I say be mine, you will be mine
be mine

Tere, olen Poolas.

Ma hakkan vist suureks kasvama... olen tööreisil Poolas. Whaaaat??? Uskumatu, ma tean. OK, see on kõigest koolitus, aga asi seegi.

Olen siin põhimõtteliselt oma ülemusega ja veel ühe naisega Lätist. See, et nendega olen, tähendab seda, et me tulime Riiast sama lennukiga ja nad on stuck with me. Esmaspäeval jõudsime siia kohale, veetsime aega linnas nimega Gdańsk (ca 400km Varssavist kuskile poole..). Väga kehv ilm oli, kui jõudsime, nii et läksime paduka eest restorani varju. Ja siis pärast söömist ütles ülemus, et OK, kohtume kell 19.30 seal-ja-seal, et ei pea kõik koos ringi käima, muidu peame ootama üksteise järele ja nii. Nii ma siis jäin üksinda lambikasse linna Poolas, kell oli 15.00 ja ma ei teadnud tõesti, mida teha, kuhu minna või kuidas olla. Ostsin Costa Coffee'st suure kohvi (massive, tegelt ka..) ja hakkasin tiirutama mööda linna ja aeg veeeeenniiiiiiiisss... kuni jõudsin kaubanduskeskuseni ja siis oli pmst aeg läbi ka (need viimased paar tundi, mis oli vaja sisustada). Jätsin natuke raha sinna, muidu oleks rahakott liiga raske olnud, et edasi-tagasi tassida. Mõistagi. Muidu on Gdańsk.. no suht OK linn, mitte just eriti ilus, aga täitsa vaadatav ja käidav.

Siis läksime tagasi oma hotelli, või noh... jah, hotell on kuidagi imelik öelda selle kohta. Selle nimi on Palaz w Leznie ja selles suhtes on hea, et ainult üks prussakas oli mu toas ja internetikaablit, fööni ning triikrauda ja -lauda on võimalik vastuvõtulauast küsida. Ja süüa pakutakse ka. Kahjuks on see kuskil .. pekis, nii et iga päev kulub meil umbes 50€, et sõita hotellist koolituse kohta, tagasi hotelli, linna jne. Õnneks ei lähe see minu rahakotist...

Täna käisime linnakeses nimega Sopot. Väga ilus mu arust, kuigi hästi.. igav... Takso pani meid maha peatänaval ja seal oli nii paremal kui vasakul üks lõputu rida söögikohti - baarid, kohvikud, lounge'id, restoranid, jms. Ja siis oli suveniiriputkasid ja tänavakunstnikke ja tänavamuusikuid. Üks ainuke riidepood - Reserved. Aga vähemasti on Sopotis rand, ehkki vesi on seal kergelt mustjas. Taaskord ditchisid mind mu lätlased, aga seekord sain aega veeta meie taanlasest koolitajaga, kes on noor naine puhta ameerika aktsendiga. Täiesti imeline vaheldus läti ja poola aktsentidele. Temaga oli väga tore, huumor täitsa klapib minu omaga ja üldse väga .. vahva. Siis käisime söömas mingis imelikus kohas, kus on maailma väikseim menüü ja siis ostsin Coffee Heavenist kohvi, mis oli kohe väga hea. Üks hea asi Poolas - kui sa ostad suure kohvi, siis see on ikka suur!!! Medium siin on nagu meie suur-suur ja siinne suur on nagu .. suurem, kui meil üldse miski :D Et kohvi isu saab pikaks ajaks rahuldatud selleks ajaks. Ja see suur-suur maksab siis 13 žlotti, mis on 3,25€. Totally worth it. 

Igatahes. See on nagu enamjaolt kõik.. Kui on küsimust, palun esita! ;)

Siuke cool maja on Sopotis. (pilt netist, ma ei viitsinud ise pildistada :P)

Coffee With God

http://www.youtube.com/watch?v=-xU9GR4H0WQ

Oleks ainult tahtejõudu, et seda aega võtta, siis olekski elu ilusam. :) 

Uskumatu...

Olen kuulnud raadiost ja lugenud internetist Utøya saare sündmuste kohta. Ja ei mahu pähe, kuidas see kõik üldse võimalik on. KUIDAS ometi... Lugesin pisarsilmil ellujäänute kirjeldusi juhtunust, pealtnägijate tunnistusi ja tavalisi ajaleheartikleid, kuidas Breivik tunnistas üles, et ta on mõrvade taga, tegemist ei olnud kuritegude vaid hädavajalikkusega, kuidas ta otsustas kasutada selliseid kuule, mis võimalikult palju vigastusi tekitavad, kuidas maksimaalne karistus Breivikule on 21 aastat vangistust, mille ta veedab luksusvanglas. Ma ei saa aru, lihtsalt ei saa aru, kuidas saab üks inimene otsustada, et lihtsalt üks hunnik inimesi ei ole väärt elama. Mis mõttes see võimalik on.. Oeh... Jumal mõistab õiglast kohut. 

Heureka

<<<>>>
Matteuse
Evangeelium
peatükk 5,
salm 16:
>>><<<
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele,
et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.
<<<>>>
Meie teeme
häid tegusid -
Isale kuulub
ülistus.
>>><<<
Nii käib.
<<<>>>
>>><<<
<<<>>>
>>><<<
<<<>>>

Nädalavahetusest

Mõtlesin, et kirjutaks natukene oma nädalavahetusest ka. Pikk versioon, mis ma kirjutasin Krissule (lühemaks versiooniks keri allapoole!):

Kui te ära läksite, siis ma tõusin suht üles ka. Sõin hommikust natuke, siis käisin jooksmas ja siis sõin veel.

Siis mõtlesin, et koristan veids, aga nii palav oli, et üldse ei edenenud. Siis saatsin Imrele ja Janetile sõnumid, et tunni pärast saab meie juures lõunat (siis oli kell juba 12 läbi). Siis läksin poodi, ostsin riisi, Uncle Ben's Sweet & Sour kastet, tomatipastat, jäätist ja arbuusi ja läksin koju süüa tegema. Vahepeal valisin pühapäevaks laulud välja. Siis tulid varsti Imre ja Janet, kellega sõime koos ja rääkisime juttu ja varsti hakkas pihta loomulikult mingi Youtube'i pidu. Kasutasime emme arvuti monitori, see on hea suur. Siis Imre käis vahepeal ära Marii juures, rõdu pahteldamas ja siis sai oma ema ja õega kokku, me Janetiga vahepeal tsillisime niisama ja siis otsustasime, et teeme kooki. Siis otsisime retsepti ja kirjutasime välja, mida selle jaoks vaja on ja läksime Selverisse. Selverisse sellepärast, et me eeldasime, et sealt saab köögikaalu ka osta, kuna meie oma ei tööta enam. Aga Selveris ei müüda köögikaalusid, nii et läksime igaks juhuks Maximast läbi, kus müüdi ka suht kõike peale selle. Siis läksime koju, kus Janet sai kõne oma emalt, kes ütles, et Janet käiks enne koju minemist poest läbi. Siis otsustasin, et käime parem kohe siis poest läbi, sest kes teab, mis kell Janet ära läheb. Niisiis sõitsime Mustika Prismasse, kuna siis saime kohe Janeti emale stuffi ära viia ja lisaks sellele müüdi seal ka köögikaalusid. Siis veetsime mingi 10 minutit Janeti juures ja sõitsime jälle meie koju. Tegime siis kooki, mille nimi on "Kook kolmes vaatuses." Mõtlesime, et saab õhtul süüa, kui Imre tagasi tuleb (plaanisime õhtul filmi vaadata). Koogi esimene vaatus on põhi, mis on põhimõtteliselt brownie kook. Teine vaatus on juustukook, mis läheb sinna brownie peale. Ja kolmas vaatus on vaarikavaht, mille me tegime lihtsalt marjavahuks (vahukoor segatud/mikserdatud marjadega), sest me kumbki ei fänna väga vaarikaid. Ja kui kook oli ahjus (enne vahukoore lisamist siis), lugesime retseptist, et GREAT, kook peab mõne tunni külmas veetma. Imre jonnimise peale andsime talle siiski ühe tüki maitsta. Väga hea oli. Siis vaatasime filmi nimega Arthur, aga kuna Imre jõudis alles kella kümne paiku ja natuke läks aega enne kui vaatama hakkasime, siis ei vaadanud keegi meist seda lõpuni. Imre läks viimasele bussile, Janet viimasele trollile ja mina ei viitsinud seda lihtsalt edasi vaadata, sest kahjuks Russell Brand ei ole väga hea näitleja ikkagist. Ma läksin hoopis vanni. Peab ju vannis käima, kui üksi kodus olen, eks. Ja siis koristasin nii kaua kui juuksed kuivasid. Ja siis panin endale äratuse kella 7:30ks ja läksin magama.

Pühapäeval ärkasin Martini kõne peale kell 10:50. Küsis, kas ma lähen kirikusse. Mõtlesin: pekkipekkipekkiPEKKI! Ütlesin, et noh.. jõuan 1,5 tunni pärast, kui tulen. Otsustasime, et pole mõtet. Siis tõusin voodist üles ja hakkasin endale praemuna tegema. Panin käima ühe Newspringi koguduse teenistuse. Seal on alguses ka ülistuse osa, nii et kui praemuna valmis, laulsin kaasa, kuna otsustasin, et kirikus ikka peab korralikult kaasa tegema. Siis sõin praemuna ja kuulasin jutlust. Ja kui praemuna oli otsas, siis sõin putru. Ja kui puder oli otsas, siis sõin šokolaadihelbeid piimaga. Samal ajal kuulasin jutlust ja mõtlesin, et jube hea jutlus ikka. Vahepeal olid mõned korrad pisarad silmas ka. See ju näitab, et on hea! Eks ole. Igatahes, siis sai kirik läbi, rääkisin Janetiga, et mis keiss on. Janet magas ka sisse ja ei läinud kirikusse. Kuna pidime Pesuriga kokku saama, siis tegime mõlemad omi asju, kuni Janet käskis mul Pesurile helistada. Ja siis helistasin Pesurile, kes võttis vastu ja ütles, et helistab mulle kohe tagasi. Ja kui ta tagasi helistas, siis leppisime kokku, et hakkame kõik minema ja saame Selveris kokku. Siis vahetasin paar korda riideid ja hakkasin Selverisse minema. Palav hakkas. Siis sain Pesuriga kokku ja ootasime Selveris pingi peal Janetit. Janet tuli, siis läksime poodi sisse ja hakkasime mõtlema, mida üldse tegema peaks. Söögiks siis. Otsustasime lõpuks pärast pikki mõttepause, et läheb eilne toit kordusele. Ostsime siis samad asjad ja läksime edasi. Edasiminek tähendas, et läksime Säästukasse, kust tahtsime arbuusi osta. Ma jäin asjadega välja ootama, Janet ja Pesur läksid jahile. Tulid sealt välja kõige suurema arbuusiga, mida ma näinud olen. Ütlesid, et see oli seal viimane ja kaalus peaaegu 10 kilo. Siis läksime koju ja hakkasime süüa tegema. Siis lõikas Pesur arbuusi lahti ja tuli välja, et see on seest peaaegu täiesti õõnes. Servades oli umbes 2 cm arbuusi ja ülejäänud oli plöga või tühi. Siis naersime ja kuna meil olid prügikotid otsas, läksin jälle poodi neid ostma. Siis ostsin prügikotte, vetsupaberit ja uue arbuusi, mis oli seekord palju ... täiem. Siis sai toit valmis ja me hakkasime sööma ja jätkasime oma jutuajamisi. Siis mõtlesime, et võiks filmi vaadata. Aga siis me ei leidnud ühtegi head varianti, nii et otsustasime, et sööme kooki ja joome Janeti ostetud lastešampust, mille korgi ta aknast välja lennutas ja see lendas väga väga kaugele. Ja siis rääkisime veel palju juttu ja siis hakkasime ülistuslaule kuulama ja laulma ja siis varsti pidi Pesur ära minema, et viimasele rongile jõuda. Janet jäi veel minuga ning mõne aja pärast tuli ka Imre, sest ta unustas laupäeval oma kohvipaki meile. Siis helistasite teie. Siis läks Janet koju ja mina ja Imre vaatasime lühifilmi nimega The Butterfly Circus, mis oli väga hea. Siis sai see läbi ja Imre läks vetsu, mille ajal ma vaatasin talle bussiaegu. Selgus, et ta peab suht kohe ära minema, et viimasele bussile jõuda. Siis ta läks ära ja ma hakkasin koristama. Ja siis panin öösärgi selga ja siis tulid teised koju. Siis ma veel rääkisin natuke Gretega, natuke Sikuga, natuke emmega ja läksin magama.  

Aga lühida(ma)lt... Sain päris palju aega veeta oma sõpradega. Reede õhtul läks lahti ja laupäev-pühapäev läks edasi. Kuna mu kodupere läks Hiiumaale, siis oli kodu minu päralt ja ma kasutasin seda täitsa ära, Janet ja Imre käisid laupäeval külas ja Janet ja Üllar pühapäeval. Tsillisime, tegime koos süüa, vaatasime arvutitest asju ja rääkisime põnevaid asju. Esimene kord vist Janeti ja Üllariga niimoodi tõsiselt juttu ajada, ja ma pean ütlema, et see oli täiega mõnus. Rääkisime elust ja surmast ja hirmudest ja rõõmudest ja tulevikust ja minevikust ja usust ja muidu toredustest. 

Väga mõnus aeg koos kallite inimestega, kuigi oleksin väga hea meelega ka oma laheda perega Hiiumaal olnud. 

Kes tahab millalgi head toitu teha, siis soovitan: riis + Uncle Ben'si Sweet&Sour + kanatükid. Imeline. 

Kes tahab millalgi head kooki teha, siis soovitan: kook kolmes vaatuses: brownie + cheesecake + marjavaht. Annan retsepti, kui tahad.

Olen Jumalale tänulik selle nädalavahetuse eest. Ma armastan Teda täiega. Pole midagi öelda... 

Sun Stands Still

Pühapäeva hommik möödus minu jaoks plaanitust teistmoodi. Plaan oli ärgata õigel ajal ja minna Viimsisse klaverit mängima. Tegelikkus oli see, et ärkasin kell 10:50 Martini kõne peale, et jou, tuled või? Ütlesin, et jõuan 1,5 tunni pärast. Otsustasime, et ma vast ei hakka siis minema. Aga kuna tegemist oli siiski pühapäevaga, siis ei tahtnud ma seda niisama tühja lasta. Võtsin siis ette Newspring koguduse kodulehe ja pika valimise peale valisin sealt jutluse pealkirjaga Sun Stands Still. Ja see oli nii hea minu arvates. Jutlustajaks oli kolmekümnendates mees, kes rajas viis aastat tagasi kaheksa inimesega koguduse, kus nüüdseks käib 11 000 inimest. Tema jutluse point: 'If you’re crazy enough to pray it, God’s powerful enough to perform it.' Vähemalt see oli üks pointidest, mis mulle väga eredalt meelde jäi. 

Jutluse aluseks oli kirjakoht Joosua 10:7-14. Joosua tegi oma elus mõningad valed otsused, mille tulemusena pidi ta pidama lahingu, mis Jumalal tema jaoks üldse plaanis ei olnud. Sellest hoolimata palus ta Jumalat endale appi ja Jumal läks talle appi. Aga see ei olnud mingi lihtne palve. Joosua palvetas reaalselt seda, et päev oleks pikem. 

¹²Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis

emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: "Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!"¹³Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.¹⁴Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks võtnud kuulda ühe mehe häält. Aga Issand sõdis Iisraeli eest.

Ükskõik, mis su elus praegu toimub, mis mure või probleem sul on, ükskõik, millise palvega sa Jumala poole pöördud - see ei saa olla suurem kui palve jätta aeg seisma. Miski pole võimatu. Vana hea tõde, aga imehea meeldetuletus sellest, et Jumal ei ole mitte ainult võimas, vaid kõikvõimas. Palu ja sulle antakse. Omal ajal. Aga ära  loobu, ära väsi, ära tüdi. 

Läks südamesse.

NB! See sissekanne kannab alapealkirja: Liisu kuulas jutlust.

Maarja on awesome.

Ja kui ma ütlen Maarja, siis seekord ei mõtle ma ühtegi Maarjat, kelle perekonnanime ma tean. Ma räägin Maarjast, kes tegi ühe väikese olulise asja, mis natuke muutis ajalugu - sünnitas Jeesuse. 

Kui sina olid 12-13-14-15-16-aastane tüdruk (eeldades, et sa oled kunagi olnud 12-13-14-15-16-aastane tüdruk), mida sa tegid? Ma ei mäleta tegelt eriti.. 15-16 juba natuke mäletan, siis läks põnevamaks elu, aga mis enne seda oli, who knows. Kohe kindlasti ei mõelnud ma sellele, et oh, võiks lapse sünnitada. 

Maarja oli tõenäoliselt 12-13-14-15-16-aastane suhteliselt vaene, arvatavasti kirjaoskamatu, puussepa Joosepiga kihlatud neitsi, kui ingel talle ilmus ja ütles, et „sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” Kui mina oleksin Maarja, siis oleks mu reaktsioon olnud tiba teistsugune... Ma arvan. Aga mida tegi Maarja? Maarja ülistas. Luuka 1:46-56: 

⁴⁶ Ja Maarja ütles:

"Mu hing ülistab Issandat
⁴⁷ ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
⁴⁸ sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.
Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
⁴⁹ sest mulle on suuri asju teinud Vägev,
ja püha on tema nimi
⁵⁰ ja tema halastus kestab põlvest põlveni
neile, kes teda kardavad.
⁵¹ Ta on näidanud oma käsivarre kangust,
ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
⁵² Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt
ja ülendanud alandlikke,
⁵³ näljaseid on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud minema tühjalt.
⁵⁴ Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli,
pidades meeles oma halastust,
⁵⁵ nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja
tema järglastele igavesti."

Täielikus usalduses peitub täielik ülistus.

Selle asemel, et muretseda, ülistame! Maarjal oli palju palju põhjuseid, miks olla mures – ta oli noor; ta ei olnud kindel, kuidas Jooseb reageerib, ja üksikemana pole palju võimalusi, kuidas vastu pidada; ta maine läks tavalisest noorest tüdrukust hooraks ja abielurikkujaks, kes tavaliselt viidi linnaväljakule, võeti paljaks, pandi kaltsud selga ja peksti ning loobiti kividega; ta ei teadnud, kuidas ta pere reageerib; tol ajal surid paljud naised sünnitusel ja lapsed imikutena.

Maarja oli kirjaoskamatu, aga oma ülistuses tõi ta välja Jumala erinevad omadused, mida on Vanas Testamendis välja toodud – Jumal on igavesti Issand, Päästja, kõiketeadev, lugupidav, võimas, isiklik, püha, halastav, väärt meie parimat, väeline, sõltumatu, armuline, lahke, õiglane, alandlik ja ustav.

What’s not to worship? :)

Põhjus, miks me ei ülista, on see, et me arvame, et me oleme pahad, ja me olemegi. Aga me ei mõtle oma päästja peale. Me peame mõtlema kõigepealt oma patule ja siis päästjale. Siis on enam kui küll põhjust, miks laulda, miks usaldada, miks ülistada, miks kiita läbi oma murede, läbi oma raskuste, millele Jumalal on juba lahendus. Mmh, mõnus.

Worship your way into worship – you sing until you feel it, not because you feel it.

Aamen.

NB! See sissekanne kannab alapealkirja: Liisu kuulas jutlust.