26-28

Klõpsisin viis korda ennast umbes siia blogi peale, sest ma tean, et peaksin/võiksin praegu siia midagi kirjutada. Nädalavahetus on jälle möödas ja see oli nii tore ka veel. (Vahemärkus, mul on praegu nii külm.) Aga seekordne nädalavahetus möödus kuupäevadel 26. november, 27. november ja 28. november. 2010. (Ikka tahan kirjutada 2011. :( )

Aga mis siis juhtus.

Reedel pärast tööd läksin linna, et Anthony ja Oliveriga Vineyardi proovi tegema minna. Viiest lõppes töö, veerand kuus olin juba linnas, aga prooviga alustasime umbes............... veerand seitse.. pool seitse.. kolmveerand seitse. Sinnakanti. Ma ei tea, kuidas või miks on võimalik nii kaua jokutada, aga õnnestus. Õnneks on Ant ja Olla nii lahedad, et proov oli tore ja õnneks on nad ka nii osavad, et saime lugudega hakkama, nii et idee poolest oleks see proov väga lühike võinud olla. Aga ei olnud. Läbi ta lõpuks siiski sai ja siis läksime Kadri ja Oliveriga kõigepealt Kristiinesse ja siis Oliveri juurde. Jõudsime Kadriga mõlemad järeldusele, et veider on seal olla, sest 7-8 aastat tagasi käisime samades ruumides lastesaadet ja teisi sääraseid asju lindistamas (endine Pereraadio stuudio!). Aga tore oli sellegipoolest. Nad on toredad. :) Läksime Kadriga sealt jalgsi linna, sest ta otsustas, et võib ikka hilisema bussiga minna. Ja ülimõnus oli. Ilm oli ilus, seltskond oli ilus ja jutt oli ilus. Ilus õhtu oli. :) Saatsin ta bussi peale ja otsustasin, et ma ei viitsi 10 minutit trolli oodata. Läksin jala koju. Kõrvaklappidest tuli The Fray, taevast tuli lund ja südames oli rõõm.

Laupäeval sain hommikul käia GLS bändiga aftekal Hotell Olümpia 26. korrusel privaatsaunas. Nii... mõnus oli. Ja huvitav. Esiteks juba see, et kell 10 hommikul pole ma vist kunagi varem saunas käinud. Teiseks hullu lumesajuga vaadata 26. korruse aknast vaadet... oh. Kolmandaks.. istuda seal nende tüüpidega ja kuulda, mida nemad igapäevaselt teevad. Tuuril Dave Bentoniga, keikkad Kadri Voorandiga, Dream Big Band, keikkad igal pool mujal, kes käib Venemaal mingit tantsuvõistluse muusikat tegemas ja mis iganes nagu. Siuksed vennad koos, et lihtsalt tekib küsimus, why oh why mina seal olen. Ja siis tänan vaikselt Jumalat, et siiski olen ja et need vägevad muusikatüübid on ka Jumala-tüübid. Imetlen neid. :)

Pärast saunakat läksin siis koju tagasi ja sai väikestviisi koristatud. Ühel hetkel pidin mõtlema, kas on imelik, et ma oma toas kahe kampsuni ja jopega pean olema, kui ma koristan. Aga tegelikult tahtsin hoopis kindad ka kätte panna, sest harjavars oli küllllm. Aga koristasime siis ära ja võtsin ilusti isegi voodipesu ära, et see ära vahetada. Ainuke probleem oli selles, et kohe ei viitsinud uut asemele panna. Ei tasu seda edasi lükata, ma ütlen. Ei tasu... SEST

Hiljem läksime Laura juurde, et teha süüa, et pidada maha üks tänupühaõhtusöök. Mõtlesime, et võiks sel aastal ka seda tähistada. Nii et Mariliis-Sigrid-Laura-Liina-Kristel-Kadri-Ulli-Tarvo-Lauri tulidki kokku, et üheskoos süüa ja mõelda ka, mille/kelle eest tänulikud oleme. Minu meelest oli täiega tore. Mu sõbrad on mõnusad ja mu pere on nii mõnus. :)

Läksime siis suhteliselt hilja sealt ära ja kui koju jõudsime, olid silmad juba und .. silmini täis. Siku ja Grete olid vist vannitoas (keegi seal oli..) ja ma mõtlesin, et ei viitsi trügida ja oodata, aga voodipesu ka veel ei viitsi panna, nii et panen korra silma kinni. Hommikul, kui täies riides ja laiali-silmadega ärkasin, siis mõtlesin, et oleks äkki võinud natuke asjalikum olla. Aga tõesti ei viitsinud enne. Ja mis teha. Ärkasin üles, pesin hambad ära, panin pühapäevariided selga ja olin asjalik, kuni oli vaja ära minna.

Pühapäeval läksime kirikusse. Ainult et kallis issi oli haigeks jäänud, seega oli naisteväe peal palju vastutust. Emme rooli, mina ja Siku asju tassima, uksi kangutama ja paugutama ning ütlema, kust keerama peab. Oli põnev. Aga jõudsime kohale ja kõik läks hästi. Kuigi tõesti pean ütlema, et kui aasta otsa pole autot juhtinud, siis pühapäevane ilm arvatavasti ei ole selline, et oh, tahaks nüüd! Nii et jehuu emme! :) Kirikus olid Luided, Laura ja Leevi. Koosolek kestis peaaegu tund aega, sest jutlust ei olnud ja me ise piisavalt kaua rääkida ei osanud. Aga mõnikord on seegi hea. Saime taas koju minna ja süüa ja siis hakkasid kõik kordamööda unelema. Ma ei tea, miks, aga kõik olid nii väsinud, et tuli üks uinuja teise järel ja ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et võiks tõusta, olid kõik teised magama läinud. See oli lahe. Ja täiesti ebaoluline informatsioon. Aga mis teha, uni oli :D Siis tõusime üles, mina ja Siksu läksime Lauriga Kajja Ruuterit pidama. Ruuter oli tore. Mulle meeldis seal muusikat teha mängu vaadata ja juttu kuulda ja emme tehtud mõnusaid asjakesi süüa. Nii nagu olen, nii tulengi. Võta või jäta. Kõik.

Pärast Ruuterit läksime Siksuga Marii juurde, kuhu tuli mingi aja pärast ka Ant. Ja sealgi oli tore. Minu ja Marii kaamerad said väga palju kasutust. Paar pilti tuli enam-vähem välja ka. Ja oeh, lihtsalt on tore tegelikult olla koos toredate inimestega ja nautida seda, mis on. Teed jõime ka.

Täna ärkasin üles ja tegin silmad lahti (lause pühendusega Sikule). Et... kõik.

OK

Mõnikord on nii, et sa tahad hängida kahe sõbraga samal ajal, aga nad ei saa omavahel absoluutselt läbi.

Õnneks minu sõbrad saavad läbi.

Eile õhtul oli selle tõttu täitsa tore.

Täitsa... OK! :)

Seik bussist

Piletikontroll: PK

Mina: M

PK: "Teie pilet, palun!"

Mina: "..." (annan ID-kaardi)

PK: "Aitäh."

Mina: "..." (naeratan)

PK: (läheb eemale ja tuleb tagasi) "Vabandage, teil on täispilet."

Mina: "Jaa."

PK: (segaduses näoga) "Kui vana te olete?"

Mina: "Üheksateist."

PK: (imestunud näoga) "Ahsoo, ma vaatasin, et te olete nii nooruke, et siin peab olema mingi eksitus!"

Mina: (naeratan) "..."

FB vaba päev

Minu põhilised lehed

24. novembril 2010 ei lähe Mariliis Luide Facebooki. Raskem on seda siis teha, kui rohkem inimesi sellest teab. Praegu teab kaks, aga kui keegi veel siit seda loeb ka, siis on eriti super, sest siis on suurem oht vahele jääda :D Hommikul kodus korra käisin, et vastata ühele meilile, mis saadeti eile. Leppisin endaga enne kokku, et kui mul on 10 või rohkem notificationit, siis ma neid ei vaata, vaid lähen ainult inboxi ja vastan sellele meilile. Muidugi oli neid 10, nii et need jäävad homset ootama. :)

Mind inspireeris selleks "paastuks" mu armas õde Siku, kes ütles eile, et ta teeb Facebooki vaba õhtupooliku... ja ei saanud hakkama. Mõtlesin, kas on tõesti nii raske olla mõni tund eemal sellest kohutavast netileheküljest? Rutiinse elu juures on see veidi raske, sest läheb igavaks ja siis on hea vahepeal vaadata, mida teised teevad ja ütlevad. Aga täna ma ei vaata. Täna olen aktiivne MSNis ja Skype'is, kuulan Youtube'ist usklike muusikat ja proovin lõpuks ometi ühe kohutava asjaga hakkama saada, millega peaksin tegelema juba pikka aega. :)

Edu siis mulle. ;)

P.S. NÜÜD, 'TRIBUTE TO SIKU & FB' VÕIMALUS POSTITUSTE ALL VAJUTADA KAS 'LIKE' VÕI 'DISLIKE'!!!

Ilus

Jh 10:22-30

19-21

Üritasin tööd teha. Ei õnnestu. Kirjutan parem nädalavahetusest. Reedel hakkas pihta.

Reedel käisin töö asemel koolitusel. Töökeskkonna alane täiendkoolitus. See ei olnud üleni igav, aga mul oli terve selle vältel nii suur uni, et ma ei arvanud, et vastu pean. Aga pidasin. Ja sain tunnistuse ja puha. Siis ruttu-ruttu koju ja siis ruttu-ruttu Tallinna Autobussijaama, et piletit osta ja Kadriga koos Pärnusse vudida.

Pärnus oli üritus nimega Restarter. A k a PP eelüritus. Jõudsime Kadriga sinna reedel kell 20, üritus hakkas peale juba kell 19. Aga tunnisest hilinemisest hoolimata saime veidi kuulda jutlust ja veel veidim bändi. See bänd on uskumatu. Kuidagi ebatõenäoline seltskond. Lihtsalt elu sees ei paneks ühte bändi nt Pesurit, Kremenetskit ja Remmelit (H.). Lisaks veel Viinalaps, Remmel (H.), Elbrecht ja Rõõmus. Täitsa selline... põnev... on see seltskond. Aga kõlab hästi ja ülistavad Jumalat, pole midagi kobiseda. :) Ja kaasa laulda oli ka täiesti võimalik, kuigi, jupp nagu ma olen, oli raske mingi kahe meetrise mehe tagant sõnu näha. OK, ta ei olnud nii pikk, aga ma ei näinud. Aga vahet pole. :D Ja pealegi, see kaasa laulmise probleem tuli alles laupäeval, sest reedel ma eriti ei näinud vaeva selleks, et hakkama saada. Reedel igatahes sai üritus läbi, oleks võinud ju magama minna juba ka, aga kuna Siku oli vaja Kaia juurde saata ja tagasiteel ära eksida, siis läks nii, et magama saime alles kell 4. Olgu, Siku saatmisel ja eksimisel oli selles ikka eriti väike roll tegelikult, aga mul oli vaja Aliast mängida ja Kadril Imrega juttu ajada. Nii et ei olnud võimalik varem sinna "voodisse" ennast paigutada.

Laupäev jõudis ka kätte ja mind äratasid üles Imre ülivaiksed sammud. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, aga üles ma ärkasin ja mõne aja pärast ka "voodist" välja astusin. Uus päev algas, lasin Siku sisse, käisime Kadriga hommikusööki ostmas ja kui tagasi jõudsime, siis oli enamus inimestest juba ka ärganud. Seegi tore. Kell 12 pidi Vineyardi noortel hakkama inglastega piiblitund vms. Otsustasime Kadriga, et läheme ka tarka juttu kuulama. Aga tutkit, mingit Piiblitundi polnud. :S Hakati jagama prohvetlikke sõnu ja palvetama kõikide eest, nii et mingit õpetust me sealt ei saanud... :S

.

.

.

.

.

.

.

HAH! See palveaeg, mis kestis üle kolme tunni, oli täiesti amazing. Ma miskitõttu otsustasin, et seekord ei ole see minu jaoks. Läksin sinna tuppa, kui ringis olevad toolid olid juba täis, seega istusime Kadriga ringist väljaspool. Võtsin endale mugava positsiooni ja kuulasin ning vaatlesin. Mõnikord käisin toast väljas, vetsus ja mujal. Lihtsalt.. olin. Ja ei lasknud Jumalal ennast puudutada. Lihtsalt otsustasin, et eih, ei taha. Reaalselt mõtlesin, et ma ei taha, et nad mulle prohveteeriksid jälle ja mu eest palvetaksid. Imelik... tavaliselt, kui on mingi selline palveaeg, siis ma olen esimene, kes hüppab üles, et jeeeeeeessss, minu eest võib palvetada. Aga tookord mõtlesin, et nad võiks mu ära unustadagi. Miks see nii oli, ma ei tea. Aga oli. Üli hea meelega vaatasin, kuidas Kadrile prohveteeriti ja tema eest palvetati, sest ma ei tea, minu meelest pole talle nii varem tehtud. A la, et mul on üks sõna ja ma usun, et see on Sinule (näpp Kadri poole). Ja mul oli nii hea meel, et ta seal oli ja seda kuulis ja koges. Aga siis jõudis aeg nii kaugele, et pidime minema teise ruumi, sest sinna oli vaja bändipoistel tulla. Mõtlesime siis Kadriga, et lähme ostame süüa parem, kõht oli räigelt tühi. Ja tuli Stuart, kes ütles, et 'No-no, you're coming with us.' Ohkasin ja läksin. Hoidsin jälle omaette, kuigi ruum oli väiksem ja seda oli raskem teha. Paar korda mõtlesin veel, et kui mina nüüd järgmine ei ole, siis lähen minema. Täitsa lõpp, halb on isegi kirjutada seda. Mina, kes ma kogu aeg räägin, et igatsen Jumala järgi ja tahan temasse armuda ja teda armastada ja tema armastust kogeda, otsisin viisi, kuidas edukamalt tema eest põgeneda. Haige vend. Igatahes... jälgisin siis inimesi, kuidas kõik tüdrukud, kes ringi keskel olid, järjest nutma puhkesid ja mõtlesin, et saagu, mis saab, mina täna siin nutma ei hakka. Siis ütles Stuart: MARILIIS! Ja ma pidin minema ringi keskele. Martin hakkas palvetama ja rääkima... ja pisarad hakkasid jooksma. Ma üldiselt ei ole selline, kes mõõdab vaimulikku kogemust pisarate koguse järgi. Minu meelest ei pea pisaraid üldse olema tingimata. A võib-olla peab ka, ma ju ei tea ka kõike. :) Igatahes, minu vastuseisust ja puberteedist hoolimata otsustas Jumal, et mind on vaja puudutada ja minuga on vaja rääkida. Ja temale omaselt läks iga sõna täpselt õigesse kohta.

Ja üldiselt on hullult vägev näha, kuidas Jumal räägibki kõikidele täpselt neid asju, mida neil vaja kuulda. Anthonyl oli mitu korda probleem, et need mõtted, mis tema südamesse sai, jõuti täpselt enne ära rääkida, kui tema kord oli midagi öelda. Sel ajal kui Anthonyle tuli südamesse kasutada mikrofoni nö näitematerjalina ühe tüdruku jaoks, rääkis teine inglane sellele tüdrukule juba seda sama juttu. See on lihtsalt üli awesome.

Igatahes, pärast seda palveaega hakkas peale ülistusõhtu. Vähendatud koosseisus Restarter bänd tegi muusikat/juhtis ülistust ja Martin rääkis. Ja kõik oli väga super. Mulle meeldis laulda. Mulle meeldis välja öelda sõnu, mida ma päriselt kogu südamest tunnen. "Mu elu võta endale, et tooksin au vaid Sinule!" Aamen! Seda ma tahangi teha. Ja seda ma laulsingi. Ja seda ma palvetasingi. Ja seda Jumal ka kuulis. Nüüd... ootan. Oma aega. Jumala aega tegelikult.

Laupäeva õhtul sõitsime koju Elbrechti, Kremenetski ja Haageniga. Nad on kõik suht toredad, pole midagi öelda. Selgeks sai see, et ma armastan Kremenetski õde ja Kremenetski ise armastab ka oma õde ja kolme juustu pitsat.

Pühapäeval oli koguduse aastapäev. See oli täitsa tore. Aastapäeva puhul võttis lisaks minule ja Indrek Luidele ja Kristel Luidele sõna ka väga austatud pr Ulli Luide. :D Hästi rääkisid kõik, mu meelest vähemalt küll. Süüa sai ka. Ja siis!!! Siis sai Pärnusse minna! JEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!! :D Kõik olid veids hämmingus, et mida pekki ma sinna Tallinnasse ronisin vahepeal. Aga oli vaja ju olla koguduse aastapäeval! Pärnusse jõudsime jälle kohale. Soundchecki saime jälle teha. Laulda jälle saime. Martinit ja Stuartit kuulda saime ka. Rõõm oli seal olla. Pärnu meeldib mulle. Sinna elama vist ei läheks (Tallinn laaaav :D), aga seal käia on igati tore. :) Rutiinist välja ja kuskile mujale on alati hea minna.

Aga kõik vist seekord minu nädalavahetusest. Oli hea. Tõesti oli. Teeme veel nädalavahetust. :)

Sarkasm

Teate seda tunnet, kui olete hommikul pm poolunes, nii et nagu näeks unenägu, aga see tundub eriti reaalne või jääb eriti hästi meelde. Eriti creepy on see siis, kui ta läheb nii hästi kokku äratuskellaga, et sa seda äratuskella kinni ei taipa panna. Mul nii ei olnud. :)

Nägin unes sellist asja. Mu sõber ja mina rääkisime juttu. Ma täpselt ei mäleta, mida ta mulle ütles, aga käsk oli kas a) öelda üks sõna, mis esimesena pähe tuleb või b) öelda miski, millest tahaks lahti saada. Kusjuures, kui ma nüüd mõtlen selle peale, siis hakkas unenäo lõpus sujuvalt muusika juba käima, sellepärast, et kui ma jõudsin oma unes välja öelda sõna 'sarkasm,' siis hakkas täpselt käima mu äratuskella refrään, "GOD WILL TAKE CARE!" Või siis ma kujutan seda endale praegu ette ja see laul hakkas ikkagi otsast peale ja ma lihtsalt mõtlesin ise selle refrääni peale. Igatahes, vahet pole.

See oli lihtsalt jälle selline asi, mis hommikul naeratama pani. Jehuu.

Väsinud

Täna olen ma väsinud. Lihtsalt. Füüsiliselt. Ja natukene ka mingit teist moodi, sest olen olnud sunnitud mõtlema asjade peale, millele ei taha mõelda. "Pole minu asi," tahaks öelda, aga tegelt puudutavad ju mind ka, nii et siis on jamasti. Aga tuju on tegelikult jonksus. :)

Heiskasime täna tööl lipu. Tuleb välja, et pole vaja. Vaatasin mingilt imelikult kodulehelt lipupäevi ja seal oli tänane, ehk 16. november, ehk taassünnipäev. Aga selle puhul ei pea heiskama. Aga ma ei viitsi seda maha võtta. Päikeseloojangul võtan.

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Tegelikult ei olnud vist üldse midagi öelda. Aga miks mitte...

Mis siin ikka öelda...

Hah, palju on öelda. Väga-väga palju. Probleem aga selles, et oleks vist pidanud need mõtted varem kuhugi kirja panema, sest mõni asi ikka hääbub väga ruttu. Reedel kirjutasin blogi sellest, et ma olen armunud. Või ärevil. Ja et ma loodan, et see päeva jooksul üle ei lähe. Vahepeal läks, sest no tõesti ei olnud eriti midagi teha ja see väsitas ja tüütas. Aga mida lähemale päeva lõpp jõudis, seda rohkem iksait ma jälle olin ja ei jõudnud ära oodata, et saaks juba Tehnikaülikooli minna. Sinna jõudes oli mul aega umbes 15 minutit, et nö lainele saada. See ei olnud eriti raske, olgem ausad. Aga iga kord, kui ma sinna lavale läksin, et oma Jumalale laulda, täitus mu süda nii suure rõõmu ja armastusega, millist ma varem tundnud ei ole. Tundsin, et olen õiges kohas, et see, mida ma laulan, on tõesti tõsi ja ma ei pea tegema mingit .. nägu. Ma ei pidanud sundima ennast naeratama või liigutama või mida iganes tegema, ma ei mõelnud sellele, mida arvavad need inimesed, kes mind vaatavad (lootsin tegelikult, et mind ei vaadata üldse), tahtsin lihtsalt olla seal, kus ma olen, ja laulda sellele Jumalale, kes on kõige selle taga. Ta on nii hea. Ta on nii-nii hea ja ma armastan teda nii väga!

Laupäeval läksime pärast GLSi ka Vineyardi koguduse noortekale... .Punktile. Ma räägin UUESTI (kolmandat korda :/ ), mis mul sealt väga väga hästi meelde jäi ja südamesse läks. Pärast jutlust, mida ma eriti ei kuul(a)nud (jäin hiljaks, noh...) ja sellele järgnevat väikegrupi aega (mis oli ka väga mõnus), kogunesime kõik saali tagasi. Laulsime, rääkisime, naersime. Aga üldiselt laulsime. Siis anti võimalus, et kes tahab, võiks tunnistada. Inimesed läksid ja tunnistasid. Tuli üks tüdruk, kes ütles, et tunneb, et Jumal ütles talle, et me peaksime panema oma käed ühe teise tüdruku peale, kes oli veids haige, ja siis palvetama tema eest. Ma ei läinud sinna ette tema juurde, palvetasin seal, kus olin. Aga pähe tulid mõtted sellest, kui friiking ebaloogilised on kristlased.

• Kõigepealt, kui ma tulin sealt väikegrupi ajalt saali, siis mida ma nägin, oli see, et inglane ja ameeriklane juhivad koos ülistust .. eesti keeles.
• Teiseks, kari noori.. teismelisi... laupäeva õhtul... kirikus. Kirik on ju see igav koht, kus käivad vanad inimesed. Noored, teismelised käivad laupäeva õhtuti pidu panemas. Aga vot, milline valearusaam. See mulle meeldib. Ilus.
• Siis tuleb üks tüdruk ja ütleb, et me peaksime käsi peale pannes palvetama kellegi eest. Noor inimene. ... Kuidas??
• Siis mõtlesin selle peale, et just oli GLS. Laupäeva hommikul sõitsime Mariiga koos Tehnikaülikooli ja rääkisime sellest, kui imelik see on, et inimesed tõusevad üles sellisel ajal, mida pole isegi olemas (kell 6 laupäeva hommikul), et siis järgnevad mitu-mitu tundi olla jalul ning aidata teistel inimestel üritust nautida. Ise ei saanud nad sellest ju mitte midagi. Tegelt said... jalavalu... seljavalu.. väsimuse... Juhuu. Palk on taevas. ;)
• Ja siis... Tavaliselt on nii, et kui on üks tüdruk... ja ta armub mingisse mehesse... siis ta salamisi pigem loodab, et kellelegi teisele ta ei meeldi, vähem pinget, eks? Ja kui on kutt... ja ta armub teise kutti.. sellest ei taha ma isegi rääkida. See on imelik. Aga, mida teevad kristlased...? Armuvad ära ja siis tahavad võimalikult palju inimesi selle sama tüübi juurde tuua, et nemad ka temasse armuks. See ei ole ka päris normaalne ju :D Ebaloogiline.

Aga Jumal paneb meid tegema ebaloogilisi asju. See meeldib mulle. Ja ma ise olen sillas, nii sillas.

Isadepäev oli ka jälle. Mu issi on lahe. 2 aastat tagasi kirjutasin temast ka blogi. Sel aastal eriti ei kirjuta. Ma lihtsalt armastan teda väga ja tore oli temaga ja õdedega ja emaga isadepäeval koos aega veeta.

Ma näen oma elus praegu seda, et Jumal armastab mind. Ja ta on toonud mu ellu inimesi, kellele olla sõbraks, keda armastada, toetada ja võimalusel aidata ning nõu anda. Enamasti ma ei oska nõu anda, aga saan kuulata/lugeda ja seegi on paljudele vajalik. Ja ausalt.. nothing makes me happier than being used by God. Näha seda, kuidas Jumal õnnistab nii mind kui inimesi mu ümber. See kõik on lihtsalt nii... imeline. Võrratu.

Hõljun veel natuke aega, siis ehk õnnestub ajudega midagi paremat peale hakata. :)

Täna

Täna on tulemas üks hea päev. Miskipärast, kui ma ärkasin, oli selline tunne. Praegu on ka. Ma ei tea, mis selles päevas nii erilist on, välja arvatud see, et on GLS. Aga mina ju ei ole GLSil, vaid tööl, nii nagu peab! Aga ikkagi!!! Täitsa lõpp. Nii hea on täna. Ma loodan, et see ärevus ei kao ära, vaid läheb suuremaks ja kandub teistele ka.

Ma ei tea, mis on, aga kõht on imelik, nagu liblikatene (ei, ma ei ole armunud... OK, olen, aga mitte kellessegi maisesse), ja tuju on täiesti laes ja kõik on niiiiiiiii hästi. Appi!!! :D Mul on imelik...

Kuulan Ben Canteloni ja Tim Hughesi ja Chris Tomlinit ja Lex Buckley'd ja Vicky Beechingut ja Delirious?'i ja Susanne Manningut ja Beth Crofti (pole aimugi, kes pooled neist on) ja rõõmustan ja ootan, et midagi... juhtuks. Või siis ei juhtuks.

Hommikul tööl, kui arveid paljundasin, siis tuli mulle pähe mõte, "Ma ei saa aru, miks ma hommikul põlvi maha ei pannud ja nii ei palvetanud!" Ma tegin hommikupalve nagu ikka, aga millegipärast just see põlvede maha panemine jäi mulle ette. Või siis nende mitte maha panemine. Ja ma ei tea, miks see nii mulle pähe tuli. Aga oeh jah, Jumal.. ta on vägev. Tema mind tõenäoliselt praegu rõõmustab ja mulle liblikaid kõhtu paneb. ;)

RÕÕM NIIIII VÕRRATU, MIS (ma loodan, et) ÄRA EI LÄE! :)

Töö

Paar päeva tagasi ütlesin mõnele inimesele, et ma ei taha töötada enam siin, kus töötan. See töö ei paku mulle huvi ja mulle ei meeldi paar olulist aspekti selle juures. (Kuigi olen siiski tänulik, et mul töökoht on.)

Aga

Eile.. ja tegelikult ka üleeile aga sain tööl palju teha. Lisaks tavapärasele telefonilevastamise-postikontrollimise-meilisaatmise-arvesaatmise-rahavõtmise-jms-ringile sain tellida pitsasid, katta lauda, pesta nõusid, kasta lilli ja tegeleda kõrvalt veel GLSi asjadega, mis tähendas ~35le lätlasele öömaja otsimist, laulusõnade trükkimist jms. Mul oli terve päev tegemist. Kaks päeva jutti. Ja vahepeal oli isegi kiire. Ja nii hea oli kuidagi. Mulle meeldib, kui pärast tööpäeva lõppu saan ma olla väsinud, sest ma olen päris palju teinud, mitte olla uimane, sest olen terve päeva lihtsalt loivanud ja Facebookis istunud. Muidugi saaksin ma teha teisi asju, lugeda raamatut ja what not, aga ei tea, et sedagi tahaks teha. Mul on üks raamat umbes kuu aega lihtsalt kotis olnud. Olen jõudnud leheküljeni 116. Ma usun, et isa ei laena mulle kunagi enam ühtegi raamatut, sest ta lihtsalt ei saa neid tagasi. :D Aa, mida ma veel võiksin teha, on tõlkida isa jaoks tekste. Mingid hullud pressiteated millestki. Isa, kui sa loed, vabandust, aga ma ei saa isegi neist lausetest aru, mis seal kirjas on. :D Aga eks ma üritan ja kasutan sõpra Google Translate. ;)

Aga jah... tore. Teeme asju. Lähme GLSile. Kohtume sõpradega. Kõik on hästi.

Jälle on vaja panna siia üks selline --> :)

Täna on olnud üks keeruline, väsinud ja väsitav, rõõmustav ja rõõmus ja hea päev. Imelik...

Suhted

Ma olen mõelnud ja puurinud ja endamisi arutlenud, kas see, mis ma nüüd siia blogisse kirjutan, on ... ütleme siis selle kohta blogi materjal. Lühidalt, et kas tasub või ei tasu seda kirjutada. Samas, miks ka mitte, minu blogi on see, kuhu ma peaksin või võiksin kirjutada oma mõtteid ja arvamusi. Minu koht, kus keegi ei saa kobiseda, et näe, vale on. OK, saab kobiseda igaüks, aga siin võin jääda oma arvamuse juurde. :) Appi, kõlab, nagu ma hakkaks mingit jube halba asja kirjutama või usku salgama või midagi. Ei, tegelikult pole midagi halba. Lihtsalt mõtted suhetest.

Suhted on üks teema, mis minu meelest on kogu aeg üleval. Eriti minu vanuses, veel natuke aega ju teismeline. :) Kõiki inimesi pannakse paari kõikide vastassoost inimestega ja eks kui piisavalt palju nii rääkida, siis hakkavad igasugused mõtted pähe tulema.

Aga viimane mõte, mis mul tuli pähe, oli selline. Ma ei taha kellessegi enne armuda, kui ma olen Jumalasse rohkem ja rohkem armunud. Kui Jumal on see, kes mu südame rõõmu, ootuse ja armastusega täidab, on minu jaoks rohkem kui number 1 ja ma olen Temasse kõikide jalgadega väga-väga kindlalt juurdunud, võib mu elusse tulla keegi teine, kes mu südame selliselt puperdama ajab. Senimaani pole mul muud, kui Jumalat üha paremini tundma õppida, leida jälle uusi ahhaa-elamusi ja Teda teenida.

See on minu kõige hiljutisem ahhaa-elamus. ;)

Kadrikene juhtis minu tähelepanu sellise kirjakoha juurde nagu Ülemlaul 2:7b, mis ütleb: "Ärge eksitage ega äratage armastust enne kui see ise tahab."

Ja siis juhtis ta mu tähelepanu tsitaadile, mis on Mari Kanguri Facebookis: "A woman's heart should be so hidden in Christ, that a man should have to seek Him first to find her."

Aaaaamen!!!

Inglismaalt...

Tere sõbrad, olen kodus. Mis tunne on? Meh.. ei midagi liiga head. Reis oli võrratu. Imeline. Rõõmustav. Super. Suurepärane. Koor kõlas hästi ja Jumal liikus meie keskel ning ka kuulajate keskel ning tegi oma asja. Ta teeb seda nii hästi. Ja nii hea on, kui ta seda teeb. Meie koori kasutati ka eestpalvegrupina, ehk pärast jutlust, kui oli ülistuse ja teenimise aeg, siis said inimesed tulla ette ja lisaks lahedatele ja pühadele Inglismaa kuttidele, said inimeste eest palvetada ka kooriliikmed. Vägev oli vaadata, kuidas kõik olid täis indu teenida, palvetada teise inimese eest, õnnistada neid ja teha seda kõike täiesti isetult, ootamata mingit tasu. Ma usun, et Jumal sai hästi ja rõõmuga meid kasutada ja inimesed said õnnistatud ning puudutatud. Meie küll saime. Mina enamasti küll laulsin selle palvetamise osa ajal, kuid kahel korral õnnestus mul ka palvega teenida. Mõlemad neist viimasel pühapäeval.

Esiteks pühapäeva hommikul, kui teenistus oli juba üsna läbi ja paljud olid ära läinud. Lõpetasin laulmise ja mu juurde tuli Kristel, kes ütles, et eemal istub üks naine, kes tundub tahtvat, et keegi tema eest palvetaks, aga ta ei julge ette tulla. Läksime siis selle naise juurde ja tundub, et Krissul oli õigus. Lindsey või Lindsay, või Linsey või kuidas iganes seda nime kirjutatakse, oli ta nimi ja ta oli oma koguduses ülistusmeeskonnas või ülistusjuht vms. Aga ta tundis, et ta kannab kaasas mingit nimekirja inimestest, kellele ta ei suuda andestada või kes on talle haiget teinud ja ta tahtis sellest lahti saada, sest tundis, et saatan suudab seda väga hästi ära kasutada. Lisaks rääkis ta, et tunneb väga tugevalt, et Jumal on andnud talle südame just Inglismaa jaoks. Et see on tema rahvas, kellel keskel ta peab olema. Teisi riike armastab ta ka ja toetab eestpalvega, aga Inglismaa on 'see koht'. Eesõigus oli palvetada sellise kõva usunaise eest, kes on ise samamoodi käinud teistes riikides inimesi oma häälega õnnistamas ja teenimas ning kes on nii kindel oma usus ja selles, et Jumal ei lase tal langeda. Mõtlen küll, et mida minul on temale veel pakkuda, aga tõde on selles, et polegi midagi. See-eest Jumalal on talle kõik anda. Absoluutselt kõik tema südamesoovid, tema igatsused ja salaasjad on Jumalale teada ja täita ning tema kurbus, koorem ja negatiivne osa on Jumalal ära võtta. See on mighty awesome, ma arvan.

Ja teiseks päris viimasel teenistusel, keset Hillsongi "Hosannat" tuli Kristjan mu juurde ja ütles, et savi see laul, meil on palvetajatest puudus. Läksin siis kaasa Melanie'ga, kes juhatas mind ühe naise juurde, kelle eest sain palvetada. Naine ütles, et ta on esimest korda sellel teenistusel ja viimati käis ta kirikus väga ammu. Ei osanud midagi ise välja tuua, mille eest palvetada võiksin, seega lasin Jumalal juhatada lihtsalt. Kahjuks ma ei osanud temaga väga rohkem juttu ajada, aga ma arvan, et nii jutlus, kui laulud, kui see palve jõudsid juba kuhugi, sest ta ütles, et ta tuleb kindlasti tagasi kirikusse ja ma usun, et Jumal jätkab tema kallal töötamist. Ainult seda kahetsen, et tema nime ei küsinud. Oleks kergem edasi palvetada ta eest, kui teaksin ta nime. Aga tead, õnneks Jumal teab. :)

Praegu siin tööl istuda on... Mitte väga hea. 1 tunni ja 45 minuti pärast saan kokku Liina-Ly'ga, et koos lõunatada, see on hea. Aga muidu on alati pärast sellised õnnistatud reise ja laagreid hästi kehv tulla tagasi rutiini. Kõik see imeline jääb minevikku ja tundub, et polekski midagi olnud. Tegelikult aga on nii palju juhtunud ning ma pean koos Jumalaga edasi minema ja hakkama Eestit, oma kallist kodumaad muutma. Heh, mu kallis kodumaa, kus ma praegu kohe üldse olla ei taha. Naljakas, et minul vist ikka üldse ei ole seda tunnet, mis Lindsey/Lindsay/Linsey/Linsay'l on. Aga mingil põhjusel ma siin Eestis olen ja tegelikult ma ikka väga armastan seda riiki. Lihtsalt olen veids ... imelik. Tahan, et Jumal mind edasi juhataks kuskile maale või kinnitaks mind siin või ma ei tea. Teeks midagi. Nagu ta ikka teeb, teate ju küll. ;)

Mõnesõnaga, olen ootusärevuses jälle, palju on veel ees ja palju on seljataga. Let's do it! Something! Anything! Now!!