Pealkiri käib muide minu kohta. Õigemini selle kohta, et ma olen siuke luuser ja ei ole jälle pikka aega kirjutanud midagi.
Ma vaatasin, et viimati kirjutasin 28. märtsil. Imelik on asja juures see, et ikka tundub, et pole eriti midagi juhtunud vahepeal, kuigi tegelikult on. Iga kord, kui keegi on küsinud, kuidas mul läheb, olen vastanud, et rahulikult läheb. Ja lähebki. Vahepeal ei ole toimunud mingi.. eriti palju asju. Oli PP palvekett, olin selle ajal palves 3-4 hommikul/öösel, kuidas kellegi jaoks. See oli päris naljakas. Mõtlesin, et tund aega, see pole ju nii raske. Aga kella kolmest siis hakkasin palvetama ja justkui sai kõik öeldud, aga kui kella vaatasin, siis... kell oli 3.03. Vist ei läinud nii väga hästi. Aga otsustasin, et jaotan selle tunni suhteliselt võrdselt rääkimise, lugemise ja kuulamise vahel. Ja see oli imeline. Nii hea aeg oli, pani mõtlema, et peaks tihemini tegema sellist nalja (kell 3 palveks ärkama). Aga vist jääb järgmisse ellu see nali. :)
Aga tegelikult ma ei viitsi üldse kirjutada sellest, mida ma teinud olen. Kes teab, see teab, kes ei tea, seda ei koti nagunii :D Räägin parem mõtetest, mis peas on.
Olen viimasel ajal rääkinud paljude inimestega, kellel nagu läheb hästi, aga on mingi asi, mis sunnib neid ütlema - 'peab hakkama Jumalat usaldama ja eks näis, mis saab', või midagi sellist. See on hea asi, mida kuulda, sest lõpuks jõuab inimestele midagi kohale! Samas imelik - mida nad siis siiani teinud on? (Appi, see kõlab, nagu ma arvaksin, et ma olen kõigist parem. Oh ei, olen täpselt sama hull või hullem, kirjutan sama palju enda kui teiste jaoks.) Hehe, ei, väga tore. Usaldame Jumalat ja üks põhilisi asju, mis mulle väga korda on läinud, on see, mida kuulsin ühest jutlusest. Hea on kuulata jutlusi, saab targaks. :) Mark Driscoll on see, keda põhiliselt kuulan, sest ta lihtsalt räägib nii täppi alati. Aga igatahes, ta rääkis sellest, kuidas Jeesus oma palvetega meile eeskuju on andnud. Täpsemalt Ketsemani aia palve ja Meie Isa palve. Ketsemani aias ütles Jeesus midagi sellist, et : "Vii see karikas minust mööda, aga sündigu Sinu tahtmine, mitte minu." Ja Meie Isa palves õpetas ta meid ütlema: "Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu.." Tihti võimegi pettuda just sellepärast, et me oleme palvetanud midagi, mida me väga tahame, hoolimata sellest, mida Jumal tahab või mis tal plaanis on. Veidi koomiline on selline stsenaarium, kus ma ütlen Jumalale, mida ma tahan, et ta mu jaoks teeks, teistele räägin, et usaldan Jumalat, aga siis pettun, et Jumal ei teinud nii nagu ma tahtsin. Hoopis meeldivam on see, kui ütlen Jumalale, mida mina tahan, kuid lisan sinna lõppu, et sünniks tema tahtmine, mitte minu oma. Ja siis ütlen teistele, et usaldan Jumalat. Ja kui ei lähe nii, nagu ma tahan, on hoop palju väiksem, sest ma võin teada, et on mingi hea põhjus, miks läks teisiti. Ma ei ole kibestunud, et ei saanud oma tahtmist, vaid olen õnnelik, et Jumal ei lasknud mul saada vähem või halvemat, kui ta mulle soovib. Need on sõnad, mida ma tahan endale südamesse suruda, et tõesti uskuda ja tõesti elada nende järgi.
Teine asi, mis mulle väga südamesse läks, on samuti öeldud Mark Driscolli poolt ta jutluses. Selle kirjutasin ka Facebooki. Point on selles, et Kristus ei surnud selleks, et me ei peaks olema tema moodi. Kristus kandis ristil meie patud, et me võiksime elada igavesti Taeva kuningriigis, mis on arvatavasti PALJU parem, kui ma oskan ettegi kujutada. Aga see ei tähenda, et siin maa peal meil probleeme pole. Meil on valud, haigused, me oleme vaesed, me sõbrad hülgavad meid ja lihtsalt öeldes - elu ei pruugi olla lill. Võib-olla siis mõnikord närtsinud lill. Kui kõik ei ole korras - see on OK. Me ei pea tundma, et Jumal armastab meid vähem, sest muidu oleks kõik ju suurepärane. Keda armastab Jumal üle kõigi? Jeesust. Jeesus on ta ainusündinud poeg. Aga ometi on Jeesus kõigest sellest läbi käinud ja ta teab, mida me tunneme ja ta ootab, et me usaldaksime, et ta toob meid sellest läbi, nagu tema usaldas oma taevast Isa. Mitte, et ta tõstaks meid mingist olukorrast välja, vaid et ta aitaks meid sellest läbi, tehes meid seeläbi tugevamaks, targemaks ja kinnitades meie usku ja usaldust.
Rohkem vist ei ole mõtteid, aga need kaks mõtet kannavad mind praegu.
Varsti ehk panen jälle tarka. :)
