Das Piibel

Hakkasin mina täna siis jälle lugema seda... noh, Piiblit. 

Lugesin saja kolmekümne üheksandat psalmi. 

Tõstku käsi usklik inimene, kes ei ole seda kirjakohta lugenud vähemalt ühe korra. 

Ahah, keegi ei tõsta kätt jah, selge selge. 

Mul on selle kirjakohaga selline teema, et iga. üksik. kord. kui ma seda loen, mõtlen, et oioioi, see on ikka väga fantastiline kirjakoht.

Täna lugesin seda hommikul kohe pärast ärkamist. 

Ja no ... ma ei tea, mis oleks veel parem algus päevale. 

Olgu, homme selgub, kas on midagi paremat, sest homme on juba uued tuuled.

Aga... 

NIV tõlkes on see peatükk selline (jätan omavoliliselt välja salmid 19-22): 

You have searched me, Lord, and you know me. You know when I sit and when I rise; you perceive my thoughts from afar. You discern my going out and my lying down; you are familiar with all my ways. Before a word is on my tongue, you, Lord, know it completely. 

You hem me in behind and before, and you lay your hand upon me. Such knowledge is too wonderful for me, too lofty for me to attain. 

Where can I go from your Spirit? Where can I flee from your presence? If I go up to the heavens, you are there; if I make my bed in the depths, you are there. If I rise on the wings of the dawn, if I settle on the far side of the sea, even there your hand will guide me, your right hand will hold me fast. If I say, "Surely the darkness will hide me and the light become night around me," even the darkness will not be dark to you; the night will shine like the day, for darkness is as light to you.

For you created my inmost being; you knit me together in my mother's womb. I praise you because I am fearfully and wonderfully made; your works are wonderful, I know that full well. My frame was not hidden from you when I was made in the secret place, when I was woven together in the depths of the earth. Your eyes saw my unformed body; all the days ordained for me were written in your book before one of them came to be. 

How precious to me are your thoughts, God! How vast is the sum of them! Were I to count them, they would outnumber the grains of sand - when I awake, I am still with you. 

Search me, God, and know my heart; test me and know my anxious thoughts. See if there is any offensive way in me, and lead me in the way everlasting.

Ohhhhhh .... 

Sellele anti lisaks lugeda veel minu pikaaegsed lemmiksalmid Pauluse kirjast roomlastele kaheksandast peatükist: 

For I am convinced that neither death nor life, neither angels nor demons, neither the present nor the future, nor any powers, neither height nor depth, nor anything else in all creation, will be able to separate us from the love of God that is in Christ Jesus our Lord. 

Jumala sõna. See on imeline. 

See devotional programm ütles tänaseks nii - Choose to enjoy Him all day long. 

:)

Suurim käsk

Viimasel ajal on mu peas keerelnud mõtted Jeesuse suurima käsu kohta. Armastada Issandat täiega. Panna ta esimeseks kõiges. Olen just mõelnud, kas ma siis olen sellega hakkama saanud või kuidas mul sellega läheb. See on lihtsalt käinud mul peas ja ma olen mõelnud, et peaks ikka seda silmas pidama. 

Ja nüüd eelmise kahe päeva jooksul olen kolmest erinevast kohast kuulnud just selle sama käsu kohta. Eile kirikus rääkis sellest Tarvo, õhtul kuulasin ühte Mike Pilavachi jutlust, kus seda kõvasti mainiti ning täna alustasin ühe piiblilugemise programmiga, kus esimese päeva teema on just see sama. 

Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Mitte et armasta teda natukene. Kui aega üle jääb. Vaid kõigega mis sa oled, kõigega mis sul on - see kõik on ju temalt tulnudki. Tunnen, et mu prioriteedid on ikka ja jälle paigast ära vajunud. Jälle on aeg ennast tagasi rajale ajada. Jälle on aeg lubada, et NÜÜD on kõik teisiti ja NÜÜD ma saan hakkama. Tõde on aga see, et ise ma olengi ikka ja jälle see viimane hädapätakas, kes hakkab suure hurraaga korralikuks ja mõne päevaga vajub tagasi sissekäidud mugavale lihtsale rajale. Tuleb koos Jumalaga otsast lõpuni seda teed käia. Teadlikult panna ta esimesele kohale, teadlikult tuua ohvreid selle nimel, et see nii jääks. Ohverdada hommikusi unetunde, mõnikord loobuda vestlusest sõbraga selleks, et vestelda Jeesusega - oma esimese armastusega. 

5. Moosese 6:4-6 ütleb:

Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!

Ah ma jälle hakkan kirjutama mingit head mõtet, mis mu enda südant nõnna täidab, aga kui kirja panemiseks läheb, jääb sellest järele mingi mula. Mis seal ikka, loen parem piiblit edasi. ;)

Vana mees bussikas

Millalgi tegin endale telefoni märkme - vana mees bussikas. 

Mõtlesin, et kirjutan blogisse ühest loost ja mõttest, mis sellega kaasnes, aga siis unustasin ära. See oli umbes 2 nädalat tagasi.

Ootasin siis mina bussipeatuses trollibussi. Kuna oli pisut vihmane-tuuline, siis läksin katuse alla peitu. Katuse all oli peale minu veel üks vana pahura olemisega mees, kellel olid seljas natuke räbalad riided ja kes ei olnud aroomi mõttes kõige meeldivam. Ei midagi hullu, aga ma oma uhkuses siiski mõtlesin, et pigem on hea distantsi hoida ja pilku vältida. 

Sinna samma bussipeatusesse tuli üks armas poiss. Kuskil 10-11-aastane, ma pakuks. Tuli ja istus potsti maha selle mehe kõrvale ja kindlasti oma pool minutit kuni minut vaatas oma siiraste silmadega talle otsa, üritades ta pilku püüda, et talle oma soe naeratus edasi anda. Mees ei pannud seda tähele ja vaatas ikka asfalti oma ees, mis tundus palju põnevam. Mingi aeg tundus, et see poiss siis loobus ja vaatas teisele poole, aga paari sekundi pärast asus jälle mehe pilku püüdma. Ja siis tuli troll.

Väike žest väikselt poisilt, minu päev oli korda läinud. Tundus, et see poiss on õigesti aru saanud, kuidas elu käib. Kui keegi mossitab, toriseb, on pahur, siis ei ole minu asi talle vastu mossitada ja toriseda, vaid naeratada ja anda oma soojust. Kui minul on naeratus ja temal on kulm kortsus, siis on suur võimalus, et kui me kokku satume, siis ühele jääb teisest midagi külge - ma tahan teha nii, et minu naeratus jääb talle külge, mitte vastupidi. 

Ah mina ei tea, kas mul pointi ka oli. See liigutas, igatahes.

No tsekkige naeratust.... kaunis. :)

(pic by the Ulli Luide)

igatsus

ma vist olen varem ka kirjutanud igatsuse teemal.

aga praegu on jälle see tunne, et ma igatsen midagi.. just nimelt 'midagi', mitte kedagi... ma arvan.

tundsin südames seda igatsuse tunnet ja mõtlesin kõigi nende inimeste peale, kellest ma puudust tunnen ja mõtlesin hetkeks, et see ongi see.. aga ei. see on midagi muud (ka).

tahaksin minna ja asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. (psalm 27:4)

lihtsalt... istuda ja mõtiskleda.

istuda.

ja mõtiskleda.