kõrbenud kartulitükk

mõnikord ei ole muud teha, kui sellest laulda.

Magama!!!

Grete ütles just pooleldi nuttes, et talle ei meeldi nii palju magada. Ma mõtlesin üks päev selle peale, kui palju ma ikka oma elust maha magan... hirm tuli suisa peale. Ja kui praegu Grete seda ütles, siis ma täitsa mõistsin teda ja pidin nõustuma, kuigi suuuuuur uni on praegu peal ja tahaks kohe siruli visata, kuigi olen täiesti rõivastatud ja hambad on ka pesemata... Sööbik ja Pisik oleks vist väga rõõmsad, kui ma nüüd kohe tuttu läheks...

Igatahes, teate, see blogi sissekanne oli küll sinna mõttetute hunnikusse. Vabandan, kui te oma ärkveloleku aega selle peale kulutasite. Õnneks ei kirjutanud ma pikalt...

Uni on...

*inspireeritud: Grete jonn*

Grete on nüüd 4! :)

Sünd: 24.06.2005

Jaanilaupäev

.Koht: Maarja-Liisi kodu

.Kellaaeg: 18-19

.Inimeste arv: 8

.Dresscode: vaba

.Toit: 9 kilo liha + krõps/küpsis + kook

.Mängud: nuga, uka-uka, peitus, parlament

.Lõke: jah, mini

.Lõpukellaaeg: ~3

.Kohtuotsus: heaks kiidetud

Head jaani, järgmise aastani! :)

*inspireeritud: jaanilaupäeva pidu*

Veider emotsioon

Mõnikord teevad inimesed asju, mis otseselt ei tee sulle haigelt, aga jätavad ebamugava tunde.

Umbes selline tunne, nagu liiv oleks tossu sees. Haiget ei tee, aga õudselt kehv on käia. Mõnikord tahad sa kohe tossu jalast ära võtta ja selle liiva sealt välja visata. Teinekord mõtled, et savi, las

ta olla seal. Ja ta ongi, tekitades sulle ebamugavust, aga mitte piisavalt, et midagi ette võtta. Üritad selle ära unustada ja selle peale mitte mõelda lootes, et küll aeg parandab asja - ehk on tossu sees auk, kust see liiv välja läheb. Aga millegipärast ei ole see nii kerge, kui tahaks ... Tahaks andestada ja unustada ja rõõmsalt edasi minna, aga ei saa... vähemalt mitte kohe. Isegi kui tegemist on nii väikse ja mõttetu olukorraga, et tundub, et probleemi polegi, aga miski siiski kriibib ... Miski sinu sees kinnitab sulle, et see olukord on väga nõme ja sa ei saa lihtsalt sellest üle astuda. Miski ütleb sulle: "Ära unusta! Ära andesta! Sul on selleks õigus!" Miski ei lase lahti lasta... no mis sa teed, kui liiv on tossu sees.? Astud kõrvale, mitte üle. Paned maski ette ja naeratad, sest pole ju mõtet mossitada. MASK - selles on võti.

Või siis leiad taaskord end mõttelt, et vaid Jumala abiga läheb see

üle ... isegi kui tõesti on väike ja mõttetu ebamugav olukord, et mõtled, et seekord saad ju ise ... aga äkki siiski ei saa?

*inspireeritud: kriipiv olukord*

God, grant me the serenity
to accept the things I cannot change;
the courage to change the things I can;
and the wisdom to know the difference.

Reinhold Niebuhr

... tark mees.

lihtsalt... imelik.

ära närvitse, kui vaja pole. . . ära raiska oma ilusat elu närvitsemise ja ärritumise peale.

ei, ma ei räägi Sinust. ma ei tea isegi täpselt, kellest ma räägin.

lihtsalt... ära närvitse...

*inspireeritud: imelik päev...*

mis siis kui...?

Mis siis kui enam paremaks ei lähegi? Mis siis kui selle, parima hetke, magame maha soovides enamat? Mis siis kui homme enam ei tule ja täna on juba eile? Oleksid Sa selleks valmis? Saaksid Sa öelda, et oled rahul sellega, mis on ja mis on olnud? Sellega, mida Sa ise endast andnud oled ja mida saanud?

Mis siis...?

Uhkus Eesti üle

Lugedes oma ajalooõpikut ja mõeldes filmi "Laulev revolutsioon" (<--soovitan kõigile) peale, tekib uhkus, et olen eestlane, et elan sellises riigis, et meie rahvas on suutnud välja võidelda ja saavutada oma vabariigi. Kauni Eesti. Me oleme ju väiksed, aga me ei läinud kaasa sakslastega, me ei läinud kaasa venelastega, vaid otsustasime jääda eestlasteks. Vaadates tagasi ajale, mil mind siin maailmas veel ei olnud, võin olla uhke.

Kui aga heidan pilgu sellele, mis toimub Eesti poliitikas täna, tunnen paljusid tundeid, aga uhkus ei ole üks neist. Näen, kuidas erinevad inimesed, erakonnad, üritavad saada võimu. Oleme kaugel ühtsest Eestimaast.

Kahju...

Mis juhtus?

Olime Suur Riik, olemata suurriik. Nüüd aga...

*inspireeritud: ajalooõpingud*

Sest kõik tunnevad Issandat...

Mõtlesin, et õpin ajalugu ja panen taustaks midagi mängima. Tuli mõte, et paneks PP esimese õhtu. Selle alguses luges Mairo Piiblist Heebrea kirja 8 peatüki ja selles peatükis peitub üks minu lemmikutest kirjakohtadest. Võib juhtuda, et ma olen sellest siin ka kirjutanud. Aga see on tõesti mõnus koht.

Hb 8:11-12

Ja kunagi enam ei õpeta keegi oma kaaskodanikku ega keegi oma venda öeldes: "Tunne Issandat!", sest kõik tunnevad mind, nende pisikestest, kuni suurteni,

sest ma olen armuline nende ülekohtuste tegude vastu ja ei tuleta enam meelde nende patte."

Sest kõik tunnevad Jumalat. Kõik-kõik! Kogu su pere võib teenida Issandat. Jumalat. Meie Isa.

Kui hea...

*inspireeritud: Hb 8*

Jumal on Hea

Tähendab... ükskõik, kui hea inimene sa oled. Ükskõik, kui heaks kristlaseks sa ennast pead. Ükskõik, mis kell on... See nagu ei ole oluline. See ei muuda seda, kui hea on Jumal. Sest Jumal on ikka väga hea, hoolimata sellest, mida sina teed, mõtled või ütled. Jumal on hea ja kõik hea, mida sina oma elus näed, tuleb Jumalalt. 

Vahel on sellised momendid, kus ma ei tee midagi, pealtnäha nagu ei mõtle ka midagi. Ja siis täitub mu tühi pea mõttega, et Jumal on hea. Ja see ongi selle blogi sissekande kogu mõte. Ei midagi enamat ega vähemat. Lihtsalt see lihtne mõte. See lihtne, lihtne asi, mis nii mõnegi jaoks on nii eriline.

Jumal ongi Hea! Kahju neist, kes seda ei tea... 

*inspireeritud: ... meie hea Jumal :)*