The rest is still unwritten...

See on minu raamat. I hope it's gonna be a good read once I'm finished.

Täna hommikul hakkas mul kummitama Natasha Bedingfieldi laul "Unwritten". Ja ma mõtlesin, kui väga ilusti on tegelikult need sõnad kirjutatud. 

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten. 

Ärkad üles ja su ees on tühi valge leht. Iga päev on jälle uus võimalus oma raamatut kirjutama hakata. Need otsused, mis ma täna teen, määravad ära, milline mu raamat on. Mõelge, ise kirjutame! Loomulikult Jumal teab, mis raamatus juhtub, enne kui see juhtub, nagu teab Ta ka tavaliste raamatute puhul, kui kirjanik seda alles kirjutab. Aga see, millise suhtumisega me oma päeva mööda saadame, kuidas võtame vastu kõike head ja halba, milliseid otsuseid teeme, kui mitu korda vahetame mossituse naeratuse vastu ja vastupidi, teeb kindlaks, milline raamat tuleb. 

Ja naljakas on see, et kuigi  ma mõtlesin seda kõike teel tööle, siis kui ma tööl üksinda teisel korrusel olin, käisid peas ainult väiksed porisevad mõtted. Mis on kehvasti, mis on kehvemini, mida ma kõike valesti teen ja mida kõik teised valesti teevad ja kui igav mu töö on ja kui jama üldse on kuskil praegu olla, kui mingeid toredaid asju teha. Õues on ka külm ja tuuline ja järelikult on varsti kontoris hästi külm ja ma tahaks, et elu oleks lihtne ja ma ei peaks mõne asja peale mõtlema ja tegelikult ei ole ju mingit muutust elus ette näha, igavesti hakkabki olema nii nagu praegu on, et hommikul ärkan ja lähen tööle ja siis tulen koju ja rutiin sakib ja tegelt ka, miks ma üldse teki alla ei ole praegu?! Vingvingving.

Ja kahesekundilise vaikuse järel tuli pähe küsimus: Liisu, miks sa nii halba raamatut tahad kirjutada?