*vahemärkus: pealkirjade välja mõtlemine on ikka üks igavene nuhtlus.. peaks hakkama mingit süsteemi looma, tsitaate kasutama? vaatame, varsti selgub.*
Kas teil on ka mõnikord selliseid päevi, et tahaks kohe veel ja veel ja veel midagi teha, et see ometi otsa ei saaks? Et veel kuidagigi pikendada seda päeva, mis on nii hea, aga mis muidu lihtsalt otsa saab, kui midagi ette ei võta? Tahaks lihtsalt veel olla koos sõpradega, teha midagi toredat, olla õnnelik ja naerda mingi tobeduse peale. Teinekord on selline päev, et ei jõua ära oodata, et kell oleks piisavalt palju, et saaks magama minna. Või selline, et kui keegi sinuga julgeb juttu alustada, siis oi-oi-oi.. Ometi pole midagi juhtunud, kõik oleks justkui tavaline. Millest küll sõltub see, milline päev on? Milline mu tuju mingis päevas on? Tahaks ju, et iga päev oleks hea. Kas see, kui minu suhtumine on hea, on piisav selleks, et ka päev püsiks hea? Et ka läbi raskuste suudaksin säilitada positiivse suhtumise ja ehkki naeratus vahepeal kaob, lõpetaksin päeva siiski tänuga, mitte meeleheites.. Tänu on tore asi. Kui sul on millegi eest tänulik olla, siis ei saa kõik olla halb. Ja kui tundub, et ei ole millegi eest tänulik olla, siis mõtle natuke, kasvõi korraks, selle peale, mis sul tegelikult on.. Leiab ka kõige pessimistlikum inimene selle midagi, mis on väärt ühte naeratust, ühte rahulolevat ohet, ühte tänusõna.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada... Tegelt ka. Kui ma oma blogilehe lahti tegin, oli mul hoopis teine mõte peas, tahtsin rääkida, miks mu nädalavahetus hästi tore oli. Toimus Equip konverents, kus mul oli eesõigus taaskord auväärt lektorit tõlkimas käia. Avastasin muuseas, et on kaks asja, mille osas olen enda suhtes ääretult kriitiline - laulmine ja inglise keel. Kui ma tean, et mul ei läinud nii hästi kui oleks võinud või saanud, siis see, kui keegi tuleb ja ütleb, et "Sa oled nii tubli!", ajab mind närvi. Võib-olla, et saingi hakkama paremini kui mõni teine, aga ma ei saanud hakkama nii hästi kui oleks saanud. Selle asemel, et öelda, "Aitäh!", tahaksin öelda hoopis "EIIIIIIIIIIIII, ära kiida, kiida siis, kui ma paremini teen!" Aga see ei ole vist kõige tervislikum lähenemine... :) GOSH, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Equipist tahtsin rääkida... (kus mu tõlkimine ei läinud nii hästi kui tahtsin, sellega on nüüd selge!). Equip on üks juhtimiskonverents. Ta on siin Eestis kordi väiksem kui GLS, aga sisult on nad mõlemad niiiiiiiiiiiiiiiiiiii superid (jep, see on sõna!). Tänan jälle Jumalat, et ta on andnud mulle need annid, millega sellistel üritustel kaasa teenida, sest muidu ma ju arvatavasti kohale ei veaks ennast. Aga kui mul on konkreetne ülesanne, siis lähen kohale, teen oma asju ja saan nii väga õnnistatud. Kuigi ma ei juhi tegelikult midagi ja need on juhtimiskonverentsid. No Jumalal pole vahet, mida kasutada, võib ka mu veetopsi kasutades mulle mingi õppetunni anda, mis mind elus edasi viib või maa peale tagasi toob.
Jahh, ma tegelikult ei oska Equipi kohta rääkida.. hästi hea oli, soovitan järgmine kord ka tulla.
Eile käisime pärast kirikut Pärnus. Ei tahtnud minna alguses, oleks pidanud minema ema-isaga ja kuigi nad on imetoredad, tundus see mõte minu jaoks kuidagi ... noh, igav. Aga Krissu tuli ka, nii et saime nii sinna minnes kui tagasi tulles kahekesi UNOt mängida (Kristel sai üsna kurvalt pähe), + tegime Saalemis ilusti ilusaid laule ja tervitasime tädi ja vanaema ja pärast saime head sööki ja pärast saime Krissu juures veel UNOt mängida, nii et oli siiski tore päev. Oma kirikus oli seekord ka väga hea, Tarvo juhatas ja jutlustas ja sai palju laulda ja oma mõtteid jagada ja nautida oma perekonda. Mul on tore pere.
