Lumi!!!

Ma ei oma aimugi, mis hea pärast talv pidi kevadel tulema, aga vähemalt ta tuli!! :D

Käisime Lauri, Matteuse, Imre ja Mariiga kelgutamas. See oli lihtsalt nii mõnus.

"Suur eellugu"

Istusin arvutis, pidžaamapüksid jalas ja valmis suht varsti magama minema, kui kostus "kopp-kopp-kopp". Siku tegi ukse lahti ja kui Lauri ja Matteus sisse tulid, oli enamvähem esimene asi, mida nad ütlesid: "Lähme kelgutama!" Nad vist ei saanud päris sellist reaktsiooni, nagu tahtsid, Krissu oli pidžaamades ja voodis, Siku luges ja ütles, et talle ei meeldi lumi. Mina just eriti tihti sellistele pakkumistele ära ei ütle, nii et vahetasin püksid ära ja panin riidesse. Samal ajal läks Lauri MSNi veel inimesi värbama ja Matteus helistas Imrele. Kusjuures esimene asi, mida tema kuulis, oli: "Hulluks läksid vä?" Igatahes saavutati siis Imre ja Marii. Korjasime Marii ja tema pepuka auto peale ja oli aeg minna Matteuse ja Imre juurde, et poisid saaksid soojad riided ja meie endale istumise alla kiled. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks, kui me olime endale muretsenud veel ühe pepuka, ühe kile, hullud vanakooli suusad ja kelgu, saime minna lauluväljakule!

Läks lahti :)

Jõudsime lauluväljakule kuskil kell 23 ja rahvast ikka oli. Mitte just palju, aga sellise kellaaja kohta mõnusalt. See meid ei takistanud. Läksime ja hakkasime kohe liugu laskma. Nalja sai hullult, poisid (eesotsas Imre ja Lauriga) üritasid üksteist lollustega ületada, meie, ülejäänud tsillisime ka nii kuis saime. Ühel hetkel ütles keegi, et oi, kell on 1! Oh well, jätkasime :) Ühel hetkel sai küll ja siis oli aeg teha viimane liug. See lõppes ainsana vigastustega, mina halvasin oma sabakondi, Lauri pani endale suusarihmaga vastu pepsi ja armas sinine kelk on nüüd pragune armas sinine kelk. Järgmine päev ütles Marii, et tal on põlv ka valus. Suht lahe.

Tagasiteel rääkis Lauri, kuidas tal läks lumi püksi ja sealt tuli uus tore väljend: "Täiesti püksis!" Tuli geniaalne idee: "Lähme mäkki!" Liisu küsib: "Lauri, sul raha on?" "Eip." Ega kellelgi (peale Matteuse) ei olnud ka, nii et seekord läks iga roju (vist) oma koju. Välja arvatud Lauri, kes tuli taaskord meie juurde.

Magama sain vist kella kolme paiku, Lauri samamoodi, Marii mingi viiest. Poiste kohta ei tea. Aga eriti vara just mitte, sest kahe paiku sai koju alles. Sellest hoolimata ei kahetse ma ühtki minutit sellest õhtust ja teeks niiii hea meelega seda uuesti!

Sõpradega veedetud aeg ei ole kunagi raisatud aeg, ütlen ma! Peaks seda rohkem tegema :)

*Inspireeritud: 26.03.2008 sündmused :)*

Tõlketöö

Mulle meeldivad väga ühe Brian Littrelli laulu sõnad. Laulu nimi on "Wish" ja ma tõlgin selle siia ära ka :)
Siit ta tuleb ;) :

Soovin, et oleksin võinud seal olla
ainult üheks hetkeks.
Et näha Su esimesi samme, kuulda Su esimest sõna.
Ütle mulle, kas Sa komistasid kunagi ja kriimustasid oma põlve?
Kas Sa teadsid, et Sinu haavad parandavad ühel päeval maailma?

Soovin, et oleksin võinud näha Sind kasvamas, õppimas puussepa poja elu.
Üks väike poiss, vaatamas tähti,
Kas Sa mäletad nende kõigi loomist?

Kui Sa minust mööduksid, kas ma näeksin last või Kuningat?
Kas ma oleksin teadnud?

Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on kohtuda Sinuga silmast silma.
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
lihtsalt kohtuda Sinuga, Jeesus, näost näkku.

Soovin, et oleksin võinud olla seal
vaid üheks hetkeks,
kui Sa jätsid oma jäljed lainetele.
Käia Sinu kõrval ja mitte kunagi kõrvale vaadata.
Sinu sosistus ning tuul ja meri alluvad.

Näha Sind toitmas inimesi,
tunda tervendamist Su puudutuses.

Kuulda Sind üksinda aias palvetamas,
loovutamas oma tahet iga pisaraga.
Näha Sind kõndimas sel üksikul teel,
valmis surema minu eest.
Ja ma tean, et sel hetkel oleksin ma pidanud olema seal,
Sa võtsid mu risti ja andsid oma elu.

Ja Sa elad taas!
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on näha Sind uuesti tõusmas!
Soovin, et oleksin võinud olla seal,
mu ainus soov on näha Sind, Jeesus, näost näkku!
Ühel päeval olen ma seal, ma olen seal,
ma näen Su nägu, Su halastust, Su armu.
Ühel päeval, ühel päeval,
näen ma Sind, Jeesus,
silmast silma!

22.03.2008

22.03.2008 käisime tüdrukutega Asti sünnipäeva tähistamas. Täiesti mõnus õhtu oli, saime heietada vanu mälestusi ja tekitada uusi.

Üks mäng või asi, mis me tegime, meeldis mulle suht väga ja sellest tahaks ka kirjutada.

See hõlmas hunnikut ajakirjadest välja lõigatud pilte, mis laotati lauale ja põrandale laiali.

Esimesena pidi igaüks võtma pildi, mis iseloomustaks nende praegust elu ja siis rääkima sellest, miks see nii on. Minu pildil oli mees, kes istus tugitoolis, suured kõrvaklapid peas. See oli inspireeritud minu reedesest päevast, kus tuli väike emo peale ja tahtsin olla üksi oma muusikaga ja mitte kellegagi suhelda. Aga tegelikult ei ole ma kogu aeg nii. I'm a people person ;)

Teisena vist oli pilt, mis iseloomustaks seda, millega sisustan või tahaks sisustada oma vaba aega. Võtsin kaks pilti. Ühel oli naine tugitoolis raamatuga ja see näitas seda, et ma tahaks rohkem veeta aega piiblit lugedes. Õigemini tahaks, et see sisustaks mu vaba aja. Mitte küll tervet vaba aega, vaid suure osa sellest. Täiega suurema, kui praegu igatahes. Teisel pildil oli kaks inimest, kes jalutasid ja ühel oli seljas kitarr. See näitas seda, et ma tahan oma sõpradega koos aega veeta, jalutamas käia ja võimalusel koos muusikat teha. Veids kaifiks seda ... :)

Kolmandana pidi võtma pildi millestki, millest tahaks lahti saada. Võtsin jälle kaks :) Üks oli pilt toidust, sest ma söön liiga palju või siis lihtsalt valesid asju. Ja teisel pildil oli Flegma. Õnneks võttis Siku selle pildi pärast endale, nii et see on mul siin olemas, aga ta on tõesti Flegma Suure Tähega. Igaljuhul, ta sümboliseerib laiskust ja tähtsate asjade edasilükkamist ning unustamist. Niih, siit tuleb Flegma:

Neljandana, ma arvan, oli vaja võtta kaks pilti. Üks iseloomustamaks seda, kus olen oma vaimuliku eluga praegu ja teine seda, kus tahaks olla. Esimese peal oli pikutav ja haigutav mees ja tema kõrval istuv naine. Minu tõlgendusel ei mängi sugu rolli, sest mina olin nagu see mees ja naine iseloomustas Jumalat. See, kuidas mul on kõik võimalused olemas, aga ma eelistan lebotada ja midagi mõttetut teha selle asemel, et Jumalaga aega veeta, kuigi ma tean, et Tema on mu kõrval ja ootab kannatlikult, et ma ka Tema jaoks aega võtaks. Ja see, kuhu ma jõuda tahaks, oli selline pilt:

Kvaliteet on kehvake, aga on aru saada, et seal on õnnelik vana mees, kes seletab midagi ja tundub olevat väga rahul oma eluga. Seda ma tahakski, lihtsalt olla rahul sellega, mis mul on. Teada, et ma olen enda poolt andnud kõik, et Jumalale lähemale jõuda ja Temaga kontakti saada. Ja olla nii veendunud selles kõiges, et tahaks kõigile ka kuulutada :)

See vist oligi kõik. Võtsin veel ühe pildi sealt kaasa. See vana mees iseloomustab minu vaimuliku elu lõppseisu. Aga võtsin kaasa pildi, mis iseloomustaks minu eluõhtut :)

A little dream of mine. Meeldib vaadata vanu paarikesi, kes ikka veel nii väga armastavad teineteist. Paneb mõtlema tuleviku peale ja ootama, et näha, mis Jumalal minu jaoks plaanis on.

*Inspireeritud: Asti sünnipäev*

Suitsetameee! EI!

Mind on tõsiselt hakanud häirima need inimesed, kes lihtsalt "mõnu pärast" rikuvad enda tervist, mõtlemata sellele, et nad teevad sama ka teiste inimestega. Tõmbavad suuuuure mahvi mingi pulga otsast ja siis puhuvad selle võhivõõrale näkku. No milleks?
Mul on nii raske olla salliv, veel vähem armastav inimeste suhtes, kes enda siskonda tossutavad. Siis saab, kui ma tunnen või tean neid inimesi muidu ka ja tean, et nad on toredad inimesed ja kõik ja nii, aga üldiselt. Lihtsalt ei saa aru, milleks see vajalik on.

Paljud võivad öelda, et ah, sa ei saagi aru, sa oled pastori tütar, rikkumata vms. Küllap nii ongi. Võimalik, et selle "kaifi", mis nemad saavad suitsust, saan mina Jumalalt. Selle erandiga, et Jumal ka tegelikult täidab auke südames, kaitseb, juhib, hoiab ja ei riku tervist, vaid kingib seda. Kumma valiks? You figure it out! :)


*Inspireeritud: igapäevaelu, kui peab tänaval hinge kinni hoidma, et mitte suitsu sisse hingata*

Laululahing

Kui me jõudsime 4. märtsil 2008 VVK parklasse, nägin autost väljudes, et "oi näe, Anu Välba!" Siis otsustasin, et vaatasin kõõrdi või midagi, sest "miks peaks Anu Välba siin olema?!" Ja läksin sisse oodates proovi algust. See oli no niiiii tavaline proovi algus lihtsalt, kuigi mõtlesin küll, miks me lavale minema peame. Aga no savi, pikalt ei juurelnud, täitsin käsku. Kusjuures ma eriti hästi lavale ei mahtunudki, astusin trepile ;)

Kui härra Leinatamm sisse astus, kujutan ette, et mul olid suunurgad kõrvadeni. Kõigest kahtlustamistest ja muust säärasest hoolimata ei osanud ma telerahvast meie proovi oodata. Aga nii lahe, et nad ise tulid.

Kõik see hõiskamine ja tervitamine jms oli meil ju tegelikult juba selge. Telekast varem nähtud, et tuleb plaksutada ja naeratada ja huilata, nii et see osa oli ilusti kaetud. Usun, et Happy Day Leinatamme juhatusel oli ka päris ponks.

Ja ma usun ka seda, et intervjuud läksid tegelikult normaalisesti. Loomulikult me kõik ju teame seda, et palju rohkem oleks võinud Jumalast rääkida ja ma arvan ka nii. Aga see siiski oli esimene selline asi meie jaoks ja ma usun, et saime hästi hakkama. Tögama me loomulikult ei pea, aga näitasime, et meil on huumorimeel, et meie keskel on armastus ja Indrek ütles ka ilusti, et meie keskel on ka Jumal. Ja kes teab, milline osa meist telekasse lastakse.

See oli siis esimese, šokiõhtu kohta.

Edaspidiselt tahaks mina juba isiklikult rohkem lasta Jumalat välja paista. Kõigest. Meie olemisest, sõnadest, käitumisest teineteisega, nii kaamera ees kui taga. Kui kaamera ka meid ei jälgi, Jumal ikka jälgib ja talle headmeelt valmistada on suurim rõõm.

Kui meid täidab Jumala armastus, ärgem hoidkem seda endale vaid jagame ka nendega, kes sellest midagi ei tea!

*Inspireeritud: pääsemine Laululahingu 12 edasipääsenu hulka, kallite koorikaaslaste mõtted sellega seoses*
[Kui meile oli sellest teatatud, palus Indrek Luide, et kõik jagaksid oma muljeid, siin on siis minu osa :)]

Iba vs mitte-iba

Taban end väga tihti kellegagi rääkimas nii, et sõnu on küll palju, aga samas öeldud pole mitte midagi. Konkreetne iba ajamine.
Ja samas on nii palju öelda, nii palju, millest rääkida. Nii-nii palju kasvõi lihtsalt imelist, mida Jumal on loonud või midagi, mis parasjagu elus toimub.
Aga ei, ma ei kasuta võimalust end avada ja ütlen palju asju, millel ei ole lõppkokkuvõttes mittemingisugust tähendust.
Kellele on kasu tühjadest sõnadest? Sama hästi võiks mu suust tulla auru, selle vahega, et aur ei saa ka kaudselt midagi halvasti öelda. Mina, sarkast, iroon, nagu ma olen, saan. Ja väga kergesti!



*Inspireeritud: jutuajamine Matteusega 09.03.2008*

Küsimused, millele vastust teab vaid Jumal!

Kui vana oli Aadam, kui ta loodi? Kas ta oli beebi ja hakkas kasvama või oli kohe mees?
Kui vana oli Eeva? Kas Aadam ootas, kuni tema naisest sai naine, või tegi Jumal nii, et ootama ei peaks?
Mis keeles rääkisid omavahel Jumal, Aadam, Eeva ja madu?
Kus elasid jääkarud ja pingviinid, kui Eedeni aias oli soe?
Kui loomad elasid rahus ja tapmist ei olnud, kuidas said lõvid jms, kes tänapäeval söövad teisi loomi, seedimisega hakkama?
Kui tapmist ei olnud, kust võttis Jumal loomanaha Aadamale ja Eevale katteks?

Missugune oleks elu praegu, kui Eeva oleks maole vastu astunud?



**inspireeritud: DocInc jõulupidu 2007, jutuajamine Astiga 07.03.2008, jutuajamine emaga 08.03.2008*