Jumal annab.

Mul oli eile nii, et mina õppisin kontrolltööks. Aga mu aju oli kuskil mujal, nii et ma ei suutnud eriti keskenduda ja midagi ei jäänud meelde. Siis mina mõtlesin, et mõned inimesed on öelnud, et kui on selliselt raske, siis on hea võtta korraks aeg maha, palvetada ja lugeda midagi Piiblist. 

Mul tuli ka siis meelde, et ma ei olnud lugenud eilse päeva kirjakohta selle piiblilugemise plaani järgi mis mul on. Võtsin selle siis ette ja Jumal tegi jälle rõõmu - kirjakoht, mis seal oli, oli Jaakobuse 1:5-8. 

Viies salm on "juhuslikult" selline:

"But if any of you lacks wisdom, let him ask of God, who gives to all men generously and without reproach, and it will be given to him."

Ooh... :)

:)

I know I did. 

:)

Jumala usaldamine

Ma ei tea kuidas teile tundub, aga mulle tundub, et tavaliselt, kui inimesed ütlevad, et neil on elus praegu periood, kus nad õpivad Jumalat usaldama, siis sellega ei kaasne väga suured rõõmuhõisked. Tavaliselt käivad sellega kaasas raskused ja katsumused. Mul oli ka just. Seoses Tartu GLS bändiga - jätsin kõik asjad sellega seoses üsna viimasele hetkele ja tundsin, et ma olen väga suures jamas, millest ma ise mingitmoodi välja ei roni. 

Palvetasin, et Jumal aitaks ja juhataks õigete inimesteni ... ja ilmselgelt just seda Ta tegigi. Pärast seda kui olin üsna suures paanikas palvetanud ja magama läinud, siis sain hommikul sellise kirjakoha: 

(Psalm 71:1-6 NIV)

In you,  Lord , I have taken refuge; let me never be put to shame.    In your righteousness, rescue me and deliver me; turn your ear to me and save me.    Be my rock of refuge, to which I can always go; give the command to save me, for you are my rock and my fortress.    Deliver me, my God, from the hand of the wicked, from the grasp of those who are evil and cruel.    For you have been my hope, Sovereign  Lord , my confidence since my youth.    From birth I have relied on you; you brought me forth from my mother’s womb. I will ever praise you.

Võib-olla bändi kokkupanemine ei ole nii hull asi, et ma peaksin paluma päästet kurjast ja nii, aga kui ma lugesin seda kirjakohta tol hommikul, siis ma ei osanudki nagu muud öelda kui woowww, aitäh, Jumal. Nii õigel ajal nii õige kirjakoht ja tõotus. Minu palve. 

Jumala usaldamine ongi tegelikult lihtne, tuleb lihtsalt lõpetada paanitsemine ja vaadata, kuhu Ta juhib. Kuulata... päriselt kuulata, mis Ta räägib. 

Nii hea. 

Ja Anthony on täielik õnnistus. Kõikidele teadmiseks!

Das Piibel

Hakkasin mina täna siis jälle lugema seda... noh, Piiblit. 

Lugesin saja kolmekümne üheksandat psalmi. 

Tõstku käsi usklik inimene, kes ei ole seda kirjakohta lugenud vähemalt ühe korra. 

Ahah, keegi ei tõsta kätt jah, selge selge. 

Mul on selle kirjakohaga selline teema, et iga. üksik. kord. kui ma seda loen, mõtlen, et oioioi, see on ikka väga fantastiline kirjakoht.

Täna lugesin seda hommikul kohe pärast ärkamist. 

Ja no ... ma ei tea, mis oleks veel parem algus päevale. 

Olgu, homme selgub, kas on midagi paremat, sest homme on juba uued tuuled.

Aga... 

NIV tõlkes on see peatükk selline (jätan omavoliliselt välja salmid 19-22): 

You have searched me, Lord, and you know me. You know when I sit and when I rise; you perceive my thoughts from afar. You discern my going out and my lying down; you are familiar with all my ways. Before a word is on my tongue, you, Lord, know it completely. 

You hem me in behind and before, and you lay your hand upon me. Such knowledge is too wonderful for me, too lofty for me to attain. 

Where can I go from your Spirit? Where can I flee from your presence? If I go up to the heavens, you are there; if I make my bed in the depths, you are there. If I rise on the wings of the dawn, if I settle on the far side of the sea, even there your hand will guide me, your right hand will hold me fast. If I say, "Surely the darkness will hide me and the light become night around me," even the darkness will not be dark to you; the night will shine like the day, for darkness is as light to you.

For you created my inmost being; you knit me together in my mother's womb. I praise you because I am fearfully and wonderfully made; your works are wonderful, I know that full well. My frame was not hidden from you when I was made in the secret place, when I was woven together in the depths of the earth. Your eyes saw my unformed body; all the days ordained for me were written in your book before one of them came to be. 

How precious to me are your thoughts, God! How vast is the sum of them! Were I to count them, they would outnumber the grains of sand - when I awake, I am still with you. 

Search me, God, and know my heart; test me and know my anxious thoughts. See if there is any offensive way in me, and lead me in the way everlasting.

Ohhhhhh .... 

Sellele anti lisaks lugeda veel minu pikaaegsed lemmiksalmid Pauluse kirjast roomlastele kaheksandast peatükist: 

For I am convinced that neither death nor life, neither angels nor demons, neither the present nor the future, nor any powers, neither height nor depth, nor anything else in all creation, will be able to separate us from the love of God that is in Christ Jesus our Lord. 

Jumala sõna. See on imeline. 

See devotional programm ütles tänaseks nii - Choose to enjoy Him all day long. 

:)

Suurim käsk

Viimasel ajal on mu peas keerelnud mõtted Jeesuse suurima käsu kohta. Armastada Issandat täiega. Panna ta esimeseks kõiges. Olen just mõelnud, kas ma siis olen sellega hakkama saanud või kuidas mul sellega läheb. See on lihtsalt käinud mul peas ja ma olen mõelnud, et peaks ikka seda silmas pidama. 

Ja nüüd eelmise kahe päeva jooksul olen kolmest erinevast kohast kuulnud just selle sama käsu kohta. Eile kirikus rääkis sellest Tarvo, õhtul kuulasin ühte Mike Pilavachi jutlust, kus seda kõvasti mainiti ning täna alustasin ühe piiblilugemise programmiga, kus esimese päeva teema on just see sama. 

Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Mitte et armasta teda natukene. Kui aega üle jääb. Vaid kõigega mis sa oled, kõigega mis sul on - see kõik on ju temalt tulnudki. Tunnen, et mu prioriteedid on ikka ja jälle paigast ära vajunud. Jälle on aeg ennast tagasi rajale ajada. Jälle on aeg lubada, et NÜÜD on kõik teisiti ja NÜÜD ma saan hakkama. Tõde on aga see, et ise ma olengi ikka ja jälle see viimane hädapätakas, kes hakkab suure hurraaga korralikuks ja mõne päevaga vajub tagasi sissekäidud mugavale lihtsale rajale. Tuleb koos Jumalaga otsast lõpuni seda teed käia. Teadlikult panna ta esimesele kohale, teadlikult tuua ohvreid selle nimel, et see nii jääks. Ohverdada hommikusi unetunde, mõnikord loobuda vestlusest sõbraga selleks, et vestelda Jeesusega - oma esimese armastusega. 

5. Moosese 6:4-6 ütleb:

Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!

Ah ma jälle hakkan kirjutama mingit head mõtet, mis mu enda südant nõnna täidab, aga kui kirja panemiseks läheb, jääb sellest järele mingi mula. Mis seal ikka, loen parem piiblit edasi. ;)

Vana mees bussikas

Millalgi tegin endale telefoni märkme - vana mees bussikas. 

Mõtlesin, et kirjutan blogisse ühest loost ja mõttest, mis sellega kaasnes, aga siis unustasin ära. See oli umbes 2 nädalat tagasi.

Ootasin siis mina bussipeatuses trollibussi. Kuna oli pisut vihmane-tuuline, siis läksin katuse alla peitu. Katuse all oli peale minu veel üks vana pahura olemisega mees, kellel olid seljas natuke räbalad riided ja kes ei olnud aroomi mõttes kõige meeldivam. Ei midagi hullu, aga ma oma uhkuses siiski mõtlesin, et pigem on hea distantsi hoida ja pilku vältida. 

Sinna samma bussipeatusesse tuli üks armas poiss. Kuskil 10-11-aastane, ma pakuks. Tuli ja istus potsti maha selle mehe kõrvale ja kindlasti oma pool minutit kuni minut vaatas oma siiraste silmadega talle otsa, üritades ta pilku püüda, et talle oma soe naeratus edasi anda. Mees ei pannud seda tähele ja vaatas ikka asfalti oma ees, mis tundus palju põnevam. Mingi aeg tundus, et see poiss siis loobus ja vaatas teisele poole, aga paari sekundi pärast asus jälle mehe pilku püüdma. Ja siis tuli troll.

Väike žest väikselt poisilt, minu päev oli korda läinud. Tundus, et see poiss on õigesti aru saanud, kuidas elu käib. Kui keegi mossitab, toriseb, on pahur, siis ei ole minu asi talle vastu mossitada ja toriseda, vaid naeratada ja anda oma soojust. Kui minul on naeratus ja temal on kulm kortsus, siis on suur võimalus, et kui me kokku satume, siis ühele jääb teisest midagi külge - ma tahan teha nii, et minu naeratus jääb talle külge, mitte vastupidi. 

Ah mina ei tea, kas mul pointi ka oli. See liigutas, igatahes.

No tsekkige naeratust.... kaunis. :)

(pic by the Ulli Luide)

igatsus

ma vist olen varem ka kirjutanud igatsuse teemal.

aga praegu on jälle see tunne, et ma igatsen midagi.. just nimelt 'midagi', mitte kedagi... ma arvan.

tundsin südames seda igatsuse tunnet ja mõtlesin kõigi nende inimeste peale, kellest ma puudust tunnen ja mõtlesin hetkeks, et see ongi see.. aga ei. see on midagi muud (ka).

tahaksin minna ja asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. (psalm 27:4)

lihtsalt... istuda ja mõtiskleda.

istuda.

ja mõtiskleda.

Ulli kuule...

Sinu juures oli jälle täiega tore. Alati on. Aitäh! :) 

Mäletad, mis oli viimane asi, mis Sa mulle ütlesid, enne kui Sa Bossega läbi tuule ja tormi ja äikese bussipeatusest kodu poole jooksma hakkasid? Okei, 'Tsauu!!' oli viimane. Aga enne seda oli vist - 'ära siis jala koju mine!' Ma vist ei vastanud sellele, et okei ma ei lähe? 

Sest noh... ma läksin. 

Vaatasin peatuses kella... 10 minutit vaja oodata peatuses katuse all, kus on umbes 400 inimest (ilmselge liialdus, ma tean). Tuul puhub ja vesi pritsib näkku. Võiks siis juba ju täiega. Ja hakkasingi minema. Esimesed 10 sekundit ja ma olin läbimärg. Ausõna. Ujudeski ei saa nii märjaks. Aga naeratus oli näol. Laulsin 'I'm Singing In The Rain' ja naeratasin, sest mõnus oli. Tänasin Jumalat selle ilma eest, sest see oli tõesti tõesti mõnus. Laulsin kõva häälega seda, mis pähe ja südamesse tuli, ja nii hea oli, sest ma võisin laulda täiesti kõrist nii kuidas tuli ja ma teadsin, et ei ole mark, sest ma olen ainuke hullupea, kes selle ilmaga sellises kohas jalutab! 

Täielik õnnistus oli see jalutuskäik. 

Kodus sain minna ja lirtsudes vannituppa astuda ning oma elu mõnusaima duši võtta. Riided ja jalanõud vist kuivavad märtsikuuni. 

Nüüd üks hea soe Chai Latte, soojad sokid ja riided, natuke mõnusat muusikat ja küünlavalgust, natuke jutustamist kalli(te) inimes(t)ega ning ongi õhtu korras. 

Aitäh, Ull. :)

Aitäh, Jeesus, et annad selliseid toredaid aegu :)

The stuff about the stuff.

Whatever you do, work at it with all of your heart, as working for the Lord, not for men. 

Colossians 3:23

Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.

Kolossa 3:23

Eile, enne kui ma hakkasin minema inimesi teenindama, rääkisin oma kalli sõbraga ja ta saatis mulle selle kirjakoha. See on üks neist kirjakohtadest, mida ma olen lugenud ja kuulnud sadu kordi ja mis ometigi iga kord panevad jälle mõtlema, et kuidas seda siis oma ellu rakendada. Kandsin seda kirjakohta endaga kaasas terve päev ja ma pean ütlema, et tööpäev möödus lihtsalt... suurepäraselt. Tüdruk, kellega ma seal koos olin, oli päris tihti ärritunud, kuna meil said päris paljud asjad otsa ja kliendi jaoks ju oleme meie süüdlased. Aga mind kuidagi ei morjendanud. Iga uus klient sai uue naeratuse ja minu parima teeninduse osaliseks. Ja iga kord, kui töökaaslane millegipärast ärritus, ma põhimõtteliselt lihtsalt naersin ja kinnitasin, et pole ju hullu midagi. Ja tundus, et lõpuks jäi talle ka külge. 

Nii tore oli. Tuju oli hea terve aeg ja veel õhtul ka. 

Soovitan.

Happy

Nii põnev elu on. 

Täna õhtul vb kirjutan rohkem, sest ma vb tean siis rohkem.

Aga ma olen hästi õnnelik. 

Jumal on suurepärane. 

Tsitaadihetk

"Elu ongi lihtne tegelt. Noh, kui sa kõnnid otse ja õiges suunas:)"

Sounds easy enough... 

Wooowww

Teate seda tunnet, kui on vahepeal väike paanika, kui mõtled, et igast asju on vaja teha,

aga ei tea kas jõuab?

Ma tean ka...

vast jõuab.

Tänu

Olen tänulik.

Abi eest.

Töö eest.

Ilma eest.

Pere eest.

Rahu eest.

Kodu eest.

Sõbra eest.

Rõõmu eest.

Kontori eest.

Muusika eest.

Armastuse eest.

Kontorirahva eest.

Selle eest, et vahel taipan olla tänulik.

__________________________________

Heartbeati avatseremooniani on jäänud 6 päeva.

Aeg olla tänulik.

You Make Beautiful Things

Oeh, tahaks jälle kirjutada, kuidas Jumal ilu teeb, ja kuidas kõik on nii ilus. 

Aga ma ju alles tegin seda. 

Kuulasin jälle üle pika aja Gungori "Beautiful Things" laulu ja ma olen endiselt sellest loost väga... sisse võetud. Mulle meeldib kõik selle laulu juures. 

Viis... 

Ülesehitus...

Sõnad...

All around hope is springing up from this old ground. Out of chaos, life is being found in You.

You make beautiful things, you make beautiful things out of the dust. 

You make beautiful things, you make beautiful things out of us.

Ahh ilus. 

Elu on praegu põnev. Inimesed küsivad minult, mis saab siis, kui Heartbeat läbi on.. Minu aus vastus - pole aimugi. Tegin avaldused Tallinna (romaani keeled ja kultuur) ja Tartu (romanistika) ülikoolidesse prantsuse keele suunadele ja Tallinnas ka inglise keele ja kultuuri peale. Tallinnas on seis praegu nii, et inglise keel on täiesti välistatud - olen 23. kohal, tasuta kohti on 14. Tartus on tasuta kohti 20, olen 13 kohal ja Tallinnas tasuta kohti 9, olen 4. Aga aega veel poolteist nädalat, nii et eks näis, kuidas sellega saab. Tegelen ka avaldusega, et minna USAsse interniks, ootan soovituskirju. Põnevad ajad on. Jälle.

Hetkel aga - Heartbeat Tallinn 2012.
Keeps me busy.
I'm loving it.

Google Images esimene vaste sõnale 'beautiful'

Stuff Christians like #77

Offering a safe approach to life.

Erwin McManus, an author and minister at Mosaic in California, has this theory that second generation Christians leave the church because they’re offered a boring faith. The life their parents offer them with God is dull and monotonous and vanilla. Whereas the world is seen as fun and wild and an adventure. I think he’s right. Somewhere along the way Christianity turned into the “safe approach” to life. What was once wild and free and raw in the Bible became kind of domesticated. Look at the biggest Christian radio station in Atlanta. Their motto is “Safe for the whole family.” They don’t focus on the quality of the music or the enjoyment you’ll get from listening to the station. They just tell you that if you listen, everything will be safe. I don’t want my faith to be that way and I don’t think God does either. Love is a dangerous idea. Grace is a dangerous idea. Forgiveness is the kind of idea that will mess your life up, for the better, but there’s nothing safe about loving your enemy. That’s what I want for my life. Let’s not be safe. Let’s be real and raw and alive.


http://www.jonacuff.com/stuffchristianslike/2009/03/500-lists/

Ilus

Mulle meeldib näha ilu.
Inimesed näevad ilu erinevalt - näiteks sõber D.
Tema näeb ilu sellistes kohtades, kuhu mina kuidagi ei oskaks seda sõna paigutada.
Mõni inimene teeb koledast asjast sellise pildi, et vaata ja imesta - ilus...
...näiteks mahajäetud ladu
...või pikendusjuhe
...või autolagi.
Inimesed on ilusad.
Sõnad on ilusad.
Koledatest sõnadest moodustatakse ilusaid lauseid.
Kõikidest muidugi mitte...
...aga kui tahta, siis saab.
Armastus on ilus.
Pea igat sorti armastus -
...romantika, perekond, sõber, koduloom.
I l u s   o n   t e h a   i l u s a t . 
Luua midagi ilusat oma kätega, oma häälega, oma südamega.
Naeratus on ilus.

Vanad inimesed on ilusad.
Vanade inimeste naeratus on ilus.
... ja beebid.
Maarja-Liis on Ilus.
Teine Maarja-Liis on lihtsalt ilus..
Rõõm on ilus.
Kurbus on ilus.
Elu on ilus.

Ilus on elus ilu näha.

On ju ilus...

Taevas on pidu :)

Piiblipäevadel võttis Jeesuse vastu ~30 inimest.
Meie kirikus tegi seda täna 1 inimene.

Taevas on pidu.
Mina olen rõõmus. :)

Piiblipäevad 2012

Tartus, 8.-10.06

Möödas on järjekordsed Piiblipäevad (seekord küll Linna Tuled nime all). Nii kiirelt läheb iga kord see aasta, mis kahe PP vahele jääb. Ja nii kui üks läbi saab, hakkad mõtlema, et huvitav, kuidas see järgmisel aastal küll välja näeb. Selles osas palju edu ja õnnistusi ja tarkust ja rõõmu järgmise aasta tiimile, kes Rapla PP-d korraldama hakkavad. 

Minu esimene PP kogemus oligi vist Raplas, kui seal kooriga esinesime. 2005, kui ma ei eksi. Unustasin kekisse pärast oma talvemantli, kus rinnataskus oli arstitõend kehalisest kasvatusest vabastuse saamiseks ja minu kodu- ja koolikapivõtmed koos mu lemmiku võtmehoidjaga (see oli selline rist, kus keskel oli ringi sees klaaskupli all inglisekeelne Meie Isa palve). Oh ja koolikappi tegelikult minuvanustel nagadel ei olnud. Keskkoolile anti need ainult, aga 2005 olin ma ju alles 7. klass. Kusjuures ma ei tea siiani, miks kekit kekiks kutsutakse. Pärisnimi on tal Okta Centrum, kuna see on kaheksanurga kujuline maja. Selle taga on bassein, kus sai PP raames ristitud paar Viimsi noort ja kus sain 6-7 aastaselt esimest korda olla pulmas lilleneiu. Mul olid seljas vanaema tehtud rahvariided, mis olid Krissule väikseks jäänud. Peigmehe sünnipäev oli 1. septembril ja see oli minu jaoks tohutult naljakas. Täpselt ei tea, miks. Aga ju mingi põhjus oli. 

Piiblipäevad on alati olnud minu jaoks selline koht, kus ma teen otsuse olle nüüdsest parem. See on nagu mu vaimuliku elu 1. september. 'Sel aastal õpin paremini ja saan häid hindeid.' 'Sel aastal olen parem kristlane ja teen seda mida peaks tegema.' Ja selle aasta jooksul juhtub igasuguseid asju, miks see jälle ei õnnestunud nii nagu tahtsin. PP-l kogen jälle midagi erilist ja head, tulen jälle tagasi selle juurde, kust eemale jäin. Ehkki päris eemale polegi nagu kunagi jääda suutnud. Oli aegu, kus sedagi üritasin oma ajuga, aga ei õnnestunud. Ja mul on hea meel. Jumal on suurepärane. 

Sel aastal olid mul päevaste aktsioonide ajal peamiselt proovid ja muud loomad. Ehk ma neist osa ei võtnudki, aga õhtustel teenistustel sain küll osaleda ja laulda isegi. See mulle päris meeldis. Uskumatult hea seltskond on see bändirahvas. Matu, Olla, Martin, Serks, Jaks, Ant, Daniel. Üks andekam kui teine ja vaimukam kui teine ja toredam kui teine. Nõnna tore oli nendega koos. 

Pühapäeval sain taaskord tõestust sellele, et ma eriti ei saa enam väita seda, et ma ei ole emotsionaalne.  Toimus ristimisteenistus Anne kanali ääres. Umbes 10 inimest otsustas oma elud pühendada Jumalale astudes külma vette ja lastes ennast ristida. Meego jutlustas ja küsis neilt: "Kas see on teie vabatahtlik otsus?" "Jah!" "Kas te usute, et Jeesus on teie isiklik päästja?" "Jah!" Ilus... "Kas te olete valmis igaveseks oma elud Jumalale pühendama?" "Jah!" See viimane küsimus tekitas nutumaigu kurku ja viimane vastus tekitas pisarad silma. Uhh kui väga imeilus oli näha seda rivi naeratavaid inimesi, kes on tegemas oma elu parimat otsust. 10 minu jaoks võõrast inimest, aga oi kui südamesse läks. Hiljem oli õhtune teenistus A.Le Coqi spordikeskuses (mis on juba minu arust omaette tunnistus sellest, kuidas erinevatel kristlikel üritustel on töös sama Jumal.. Nii PP kui Kristuspäev toimuvad A.Le Coqi nimelistes asutustes). Seal jutlustas noorhärra Jakob Remmel. Teda on äge laval jutlustamas näha, ta on nii... kuidagi elav. Teab ja usub, millest räägib. Väga hea kuulata ja näha. Ühel hetkel ütles ta, et kindlasti on siin inimesi, kes peaksid praegu tegema otsuse (midagi sellist ta ütles, ma ju täpset sõnastust ei mäleta...). Ta ütles, et kes seda tunneb, see tulgu ette eestpalvele. Et loeb kolmeni. 1... 2... 3... ja tribüünidelt hakkas lärmi kostuma. Inimesed kiirustasid ette, et anda oma elud Jumalale. Ja lava kõrval ekraani taga ilmus välja üks salaemo jälle, kes juustega oma nägu varjata püüdis. Ohh selles lihtsalt oli midagi niiiiiii ilusat. Ja ei olnudki muud öelda kui 'Aitäh, Jumal, et Sa teed asju.' Ta ju teeb kogu aeg. Ja see on nii suurepärane. Ta on nii suurepärane. 

Tänasest olen tublim. 

Sind armastan, Jeesus, ja Sulle ma jään. Sind maailma rõõmudest rohkemaks pean. Mu taevalik Päästja, mu Kuningas ka. Kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa. 

Su kirkuse riigis, kus võidutseb õnn, Sind armastan rohkem kui suudaksin siin. Seal kingid mul krooni, seal laulan vaid ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa.

Sind armastan elus ja surmaski veel. Nii kaua kui hingan, Sind kiitku mu keel. Ja astudes orgu veel sosistan ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa!

sometimes it's as simple as that.

Mis toimps.

Ma olen nõnna mitu korda võtnud selle lehekülje ette, et midagi kirjutada. Aga siis tuleb ikka ja jälle pähe midagi, mida ma tegelikult peaksin tegema või võiksin teha ja nii ma siis teengi neid teisi asju. 

Olen Agapes täiskohaga tööl olnud nüüdseks terve kuu. Ja meeldib. Palju on teha, palju on asju, mida ma ei oska teha või mis tekitab natuke lihtsalt hämmingut, aga meeldib ja on tore. Õhkkond siin väikses kontoris on hästi meeldiv, inimesed on toredad ja lihtsalt on hea.

Vahepeal toimus Flash mob, mis oli suurepärane, Kristuspäeva eelüritus, kus sain laulda, mis läks väga hästi, Alfa päev, kus sain ka laulda, mis läks isegi veel paremini. Vahepeal käis Siku meid külastamas, mis oli ääretult rõõmustav. Ja siis abiellus kulla Asti, kes oli lihtsalt IMEILUS oma päeval. 

Nagu aru saate ja tõenäoliselt ka teate, siis päris põnevad ajad on olnud. Eile ostsin veel lennupiletid ära, nii et 17.-29. august olen Inglismaal. Enne mida muidugi abiellub Liina-Ly. Oeh, Liina-Ly abiellub. Nii äge nii äge. :) Ja siis tuleb sügis, mis potentsiaalselt toob midagi ikka päris-päris põnevat. Ohhoooo mis see toob. :D 

Igatahes. Võimalik, et kirjutan tulevikus tihemini. Aga ma ei luba midagi. 

Palju on rõõmu. Palju-palju.

Ja Ulli on hästi armas ja teeb nii kauneid pilte. :) Kõik.

Kõik!

Selleks ajaks kui Mariliis keskkooli lõpureisilt tagasi tuli, oli tal elu 1,5 aastaks planeeritud ja töökoht olemas. Tänaseks on see 1,5 aastat lõppemas ja ees ootab uus. Uus mis? Ma ei tea. Töö. Seiklus. Töökollektiiv. Midagi kindlasti on veel uut. Kas minu elus algab uus ajastu? Palju öeldud vist... Aga igatahes on jälle palju lahtisi otsi (OK, paar üksikut...) ja tuleb midagi välja mõelda, mis saab edasi. Tean, et praegu on Agape, aga kui kauaks ja mis saab sügisel? 

Oeh, põnev on ju :)

Aga hüvasti Danfoss, aitäh kogemuste eest! :)

I'm all yours, Agape! ;) 

Nagu lollakas... :)

Esmaspäev oli üks põnev päev. Täitsa ööni välja. 

Kõigepealt, kui ma Välja peatuses trolli-bussi ootasin, olles juba tööle lootusetult hiljaks jäänud, helistas mulle Janet. Tsaumisteeeed. Ja tuli välja, et koolilapsed ei magagi vaheajal lootusetult kaua. Ja nii siis mõne minuti pärast (kui olin lasknud kahel trollil ja ühel bussil ära sõita), jõudsid minuni Janet ja Lauri (Pesur), kes mind siis tööle viisid. Sellist asja võib minu poolest tihemini juhtuda. 

Mingil põhjusel oli hommik tööl minu jaoks kuidagi tüütu. Motivatsiooni polnud, et kuidagi asjalik olla või isegi silmi lahti hoida. Olin väsinud ja ootasin, et kell saaks piisavalt palju, et saaks ära minna - kell 2 oli see plaanitud, et jõuaks ära ajada vajalikud asjad Lehari sünnipäevapeo jaoks. Mingi hetk siis tuli mu juurde Tommi ja natukese aja pärast jõudsid jälle Janet ja Lauri, kes mu jälle kaasa võtsid ja kellega me siis mööda linna rändasime ja asju tõime, viisime ja ajasime. Päris palju nalja sai seoses bekooni-kohvi pirukatega ja muude kaostega, ja see kõik oli lihtsalt tore. 

Pidu ise oli ka väga tore. Toimus Megazone'is ja ma avastasin, et laserisõda võib ikka väga fun olla. Teinekordki. Minu meeskond (noored) küll võitis, aga paraku mingit võidurõõmu meil ei olnud, sest teisel meeskonnal (vanadel) jäi poole mängu pealt mängijaid vähemaks. Ehk siis noh, neljast jäi kaks alles. Muidu vist ei olekski võitnud, kuna sealtpoolt ikka lammutati korralikult. Aga võit on võit, nii et jeeee. 

Aga oligi selline lühike minipidu, kaks tunnikest ta kestis ja saigi läbi. Pärast seda läksime gospelkoorilistega proovi, mis tundus kuidagi... noh, üleliigne... Kuni kohale jõudsime. Siis tuli mul energiat küll ja noh, laulda mulle üldiselt meeldib, nii et lõpuks oli selline win. Mida rohkem laulsime, seda rohkem energiat tuli. Kuigi proovi lõpuks olin siiski valmis koju magama minema... mida ma aga ei teinud. Läksime hoopis Janeti ja Lauriga Tehnikasse mingeid asju veel ära viima ja kui hakkasime sealt ära sõitma, siis Lauri küsis, et kas ma tahaksin kohe koju minna või tahaksin nendega koos natuke jalutada. Otsustasin selle "natuke" jalutamise kasuks ja viisime siis auto Nõmmele, Orava tänavale ja hakkasime jalutama. Ja nagu tavaliselt kolmekesi olles, siis ka seekord olid jututeemad sellised... tõsised. Rääkisime Jumalast, Jumalariigi tööst ja kui erinevad need kaks asja üksteisest on, elust, surmast, usust ja nii edasi. Mingil hetkel otsustasime, et mis me ikka niisama räägime ja lubame üksteise eest palvetada - teeme seda kohe. Ja tegimegi. Tänaval kõndisid 17-18- ja 20-aastane ning rääkisid kalli Jumalaga. Ja mul tuli nii suur rõõm südamesse, et ei teadnud, mida peale hakata. Ei hakanudki midagi peale, rõõmustasin lihtsalt. 

Ühel hetkel jõudsime Janeti koduni ja läksime Pesuriga kahekesi edasi. Rääkisime pastori lapse elust - mis on head, mis on halba, mis me arvame, milline oleks elu, kui poleks sündinud sellisesse perre... vääääga raske ette kujutada. Ja tuli teemaks ka see, et tihtipeale on raske nagu hoida seda head suhet Jumalaga. Tunned, et oled heas kohas, aga see kuidagi vaibub või satume jälle mingitesse harjumustesse, mis me teame, et hoiavad meid Jumalast eemal. Kas siis vaatame liiga palju sarju-filme või mis iganes... "Nagu lollakas, tead küll, et see on halb, aga ikka teed edasi ja midagi ei muuda.." Naersin päris pikalt selle Lauri väite peale... funny, cause it's true. 

Oeh jah, igatahes... Päris pikalt kirjutasin, et jõuda selle ühe pointini, milleni tahtsin jõuda. Oh well. Ise tahate, et ma kirjutaks tihemini. ;) 

 

Üksinda

Täna kui ma jalutasin koju Vineyardi kirikust, ehmatasin ma iseennast... selle lihtsa mõttega, et ma tundsin ennast lihtsalt üksi. Muidugi ma olingi üksi, kuna kedagi ei olnud minuga koos, aga seekord tõesti tuli nutumaik kurku ja mõtlesin, et täitsa pael... ei tea, kust või miks selline mõte.. Aga mul tuli meelde üks Raido Orase lause kunagisest jutlusest: "Kriis ja kannatused on tihti selleks, et mõistaksime teist inimest." Ja kui ma seal kõndisin ja nukrutsesin ja pisaraid tagasi hoidsin, endale meelde tuletades, et tegelikult ma ei ole üksi - alati, alati on mul Jumal ja kindlasti on mul sõpru, kes mind armastavad ja keda mina armastan, siis mõistsin, et sellest ei pruugigi abi olla, kui öelda, et ei, Jumal on sinuga. Mina ise pean olema üksikule inimesele see sõber, kes tunneb huvi, kes toetab ja armastab ja palvetab. Alles siis, ma arvan, tunneb inimene, et keegi tõesti hoolib ja tihtipeale alles siis võib ta tunda ka Jumala armastust. 

Üksilduse tunne ei ole hea ja ma tänan Jumalat, et Tema on minuga ja et mul on kalleid inimesi, kes hoolivad. 

 

http://www.youtube.com/watch?v=jDLV-0BrBNI 

Mt 12:34b

"... Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil."

Olen mõnikord mõelnud, miks on nii raske rääkida asjadest, mis on sügavad ja mis tegelikult korda lähevad. Miks on palju lihtsam teha nalju ja rääkida tühjast-tähjast, selle asemel, et jagada asju, mis on südames? 

Aga mingi hetk ma sain aru... kui suu räägib sellest, millest süda on tulvil, siis on ju kõik selge... Kui ma vaatan sarju, kuulan mittekristlikku muusikat, otsin Youtube'ist järjest humoorikamaid koomikuid , vaatan 9gagist naljakaid pilte või mis iganes, siis ei olegi ju tegelikult väga loogiline eeldada, et ma siis kaasinimestega räägiksin Jumala asjadest? Isegi kui ma loen natuke Piiblit ja palvetan, siis kui ma sama palju või rohkem teen asju, mis on puhtalt meelelahutus, siis ei ole ju mu süda tulvil nendest õigetest asjadest. Ja kui ongi palju lihtsam võtta üles neid tühiseid teemasid, siis... mis siin imestada. 

Tuleb midagi ette võtta, sest Jumal teeb suuri asju, Jumal räägib iga päev ja Temast on põhjust ka teistele rääkida.

 

"... how can I go home if I don't know where home is?"

mhmhmh

Ma ei tea, inimesed väidavad, et ma pole ammu blogi kirjutanud. I don't get it....

OK, võib-olla gettin ka. 

Aga paraku on nii, et kui pikk paus sisse jätta, siis on ju väga raske võtta üks mõte üles ja lihtsalt kirjutada. Mõtteid on palju, emotsioone on palju, tegemist on palju... Aga midagi sellist, mida üles kirjutada.. sellega on juba keerulisem.

Umbes kahe nädala pärast jääb minu kahest tööst mulle alles veel ainult üks. Veel kuu aega tagasi oli mul neid kolm. Ja ma arvan, et see, mis siis järgneb, saab olema natuke raske, aga täielikult worth it... ehk siis palka jääb palju vähemaks, aga see töö iseenesest on selline, mis mulle väga meeldib, nii et keda see palk huvitab, eks. :) Olen nii palju lugusid kuulnud, kus inimesed lihtsalt teevad ja teevad asju, hoolimata sellest, et raha pole, aga Jumal varustab täpselt siis ja täpselt nii palju või rohkem kui vaja.

Heartbeat Tallinnaga seoses on ikka suht iksait juba. Kristuspäevale tuleb esinema minu lemmik, Israel Houghton. Nagu... midaaaaaaaaaaaaaaa. Olen ikka päris noh... rahul. Suhtokei... no biggie... Ainult et on veids biggie ikka. Oeh :)
Ja saan ka ise laulda seal. Mitte vast koos temaga, aga ikka... Mulle üsna palju meeldib laulda, kui te veel ei ole märganud. Päris haige, kui ei ole.

Näete, mis juhtub, kui ma blogi kirjutan? Mitte midagi... mingi jura tekst. Okei, saan aru, tuleb tihemini kirjutada, siis.. tuleb ka armastus.

Lõpetuseks tsitaat Tarvo Luidelt rahu kohta (Tarvo muideks jutlustab imeliselt, olen uhke :) : 

"Jumala rahu ei võta meilt muresid. Rahu annab meile jõudu sellest üle olla."

Aamen.

 

Uus postitus

Kätte on jõudnud 2012. 

Juba mõnda aega tegelikult on see käes olnud, kui nüüd mõelda asja peale ja detailide kallal nokkida. Mida uus aasta küll toob?

Muutust? Kahtlemata.

Põnevust? Täiega.

Ilusaid sündmusi? Üks kuni mitu. 

Tuleb leida uus töö, on võimalus minna vähemalt kahte pulma, varsti on Heartbeat Tallinn! Ja siis on sügis ja mina ei tea, mis siis saab. Sestap ongi põnev.

Siku läks täna ära, Inglismaale. Kuidagi oli selline tunne, et saatsime ta reisile, mitte päris ära, aga küllap varsti jõuab kohale, et pole aimugi, millal ta tagasi tuleb. 

Ei tea, mis see siis tähendab mu jaoks, kui see kohale jõuab... Mul on lihtsalt hea meel, et ma tean, kuhu ta läheb, ma tean, kelle juurde ta läheb ja seetõttu tean, et tal on seal väga väga väga awesome aeg.

Tore. :)