20-aastase pätu esimesed mõtted.

Minu jaoks on lihtsalt... imelik..., et ma just 20 aastat vanaks sain. Üritasin veel eile õhtul enne magamaminemist mõelda sellele ja harjuda mõttega, aga kuidagi.. ma ei tea, vist ei jõudnudki kohale. Võib-olla ei olegi eriti millelgi kohale jõuda, aga igatahes, kui on, siis ta ei ole jõudnud. Mis nüüd teisiti on või kuidas nüüd käituma peab või ... Vast ei peagi tegelikult midagi muutma hakkama niimoodi jõuga, vaid see... küpsus või mis iganes asi ta on, vist tuleb ise ajaga? Tuleb või? :D Ehk tuleb. 

Praegu pean oma 20-aastase aju panema tööle, et välja mõelda, mida kaheks nädalaks endale käsipagasisse pakkida ja mis pole eriti oluline. Mõeldes veel ka sellele, et jääks ruumi asjade tagasi toomiseks. Ei ole lihtne. + pean minema poodi šokolaadi ostma. Ja üldse see reis on veel üks asi, mis ei jõua kohale ja millega on raske harjuda - tegelt ka, mida purki, et ma üksinda kaheks nädalaks võõrasse riiki lähen, teadmata, kus olen või mida teen. Ei ole väga tark minust. Aga ma loodan, et sellest tuleb üks positiivne seiklus ja midagi, millest lastele rääkida... et kuidas ma nende isaga kohtusin :D OK, nali-nali, ma ei ole nii meeleheitel (kuigi juba 20 ja vallaline :| ). Hehe, oh neid nalju, eks. 

Igatahes, mida ma ikka ibatan, 20 olla on tore, Prantsusmaale minna on väga tore, pakkida ei ole tore. 

Võite palun aitäh mind palvetes täiega meeles pidada, et kõik lihtsalt... sujuks. See oleks imetabane. :) Et oleks võimalusi oma usku tugevdada ja jagada, silmi, et näha kõiges Jumalat, tarkust, et plaanida järgmisi samme. Et ma lihtsalt usaldaks Jumalat ja teaksin, et kõik on tema kätes. Eks. :)

Aitäh teile mu kallid sõbrad.

Tervitustega,
20-aastane Liisu... Mariliis.

Pariisi lähen kindlalt, ülejäänu kohta veel ei tea. Päris tore, mis? ;)