Esmaspäev oli üks põnev päev. Täitsa ööni välja.
Kõigepealt, kui ma Välja peatuses trolli-bussi ootasin, olles juba tööle lootusetult hiljaks jäänud, helistas mulle Janet. Tsaumisteeeed. Ja tuli välja, et koolilapsed ei magagi vaheajal lootusetult kaua. Ja nii siis mõne minuti pärast (kui olin lasknud kahel trollil ja ühel bussil ära sõita), jõudsid minuni Janet ja Lauri (Pesur), kes mind siis tööle viisid. Sellist asja võib minu poolest tihemini juhtuda.
Mingil põhjusel oli hommik tööl minu jaoks kuidagi tüütu. Motivatsiooni polnud, et kuidagi asjalik olla või isegi silmi lahti hoida. Olin väsinud ja ootasin, et kell saaks piisavalt palju, et saaks ära minna - kell 2 oli see plaanitud, et jõuaks ära ajada vajalikud asjad Lehari sünnipäevapeo jaoks. Mingi hetk siis tuli mu juurde Tommi ja natukese aja pärast jõudsid jälle Janet ja Lauri, kes mu jälle kaasa võtsid ja kellega me siis mööda linna rändasime ja asju tõime, viisime ja ajasime. Päris palju nalja sai seoses bekooni-kohvi pirukatega ja muude kaostega, ja see kõik oli lihtsalt tore.
Pidu ise oli ka väga tore. Toimus Megazone'is ja ma avastasin, et laserisõda võib ikka väga fun olla. Teinekordki. Minu meeskond (noored) küll võitis, aga paraku mingit võidurõõmu meil ei olnud, sest teisel meeskonnal (vanadel) jäi poole mängu pealt mängijaid vähemaks. Ehk siis noh, neljast jäi kaks alles. Muidu vist ei olekski võitnud, kuna sealtpoolt ikka lammutati korralikult. Aga võit on võit, nii et jeeee.
Aga oligi selline lühike minipidu, kaks tunnikest ta kestis ja saigi läbi. Pärast seda läksime gospelkoorilistega proovi, mis tundus kuidagi... noh, üleliigne... Kuni kohale jõudsime. Siis tuli mul energiat küll ja noh, laulda mulle üldiselt meeldib, nii et lõpuks oli selline win. Mida rohkem laulsime, seda rohkem energiat tuli. Kuigi proovi lõpuks olin siiski valmis koju magama minema... mida ma aga ei teinud. Läksime hoopis Janeti ja Lauriga Tehnikasse mingeid asju veel ära viima ja kui hakkasime sealt ära sõitma, siis Lauri küsis, et kas ma tahaksin kohe koju minna või tahaksin nendega koos natuke jalutada. Otsustasin selle "natuke" jalutamise kasuks ja viisime siis auto Nõmmele, Orava tänavale ja hakkasime jalutama. Ja nagu tavaliselt kolmekesi olles, siis ka seekord olid jututeemad sellised... tõsised. Rääkisime Jumalast, Jumalariigi tööst ja kui erinevad need kaks asja üksteisest on, elust, surmast, usust ja nii edasi. Mingil hetkel otsustasime, et mis me ikka niisama räägime ja lubame üksteise eest palvetada - teeme seda kohe. Ja tegimegi. Tänaval kõndisid 17-18- ja 20-aastane ning rääkisid kalli Jumalaga. Ja mul tuli nii suur rõõm südamesse, et ei teadnud, mida peale hakata. Ei hakanudki midagi peale, rõõmustasin lihtsalt.
Ühel hetkel jõudsime Janeti koduni ja läksime Pesuriga kahekesi edasi. Rääkisime pastori lapse elust - mis on head, mis on halba, mis me arvame, milline oleks elu, kui poleks sündinud sellisesse perre... vääääga raske ette kujutada. Ja tuli teemaks ka see, et tihtipeale on raske nagu hoida seda head suhet Jumalaga. Tunned, et oled heas kohas, aga see kuidagi vaibub või satume jälle mingitesse harjumustesse, mis me teame, et hoiavad meid Jumalast eemal. Kas siis vaatame liiga palju sarju-filme või mis iganes... "Nagu lollakas, tead küll, et see on halb, aga ikka teed edasi ja midagi ei muuda.." Naersin päris pikalt selle Lauri väite peale... funny, cause it's true.
Oeh jah, igatahes... Päris pikalt kirjutasin, et jõuda selle ühe pointini, milleni tahtsin jõuda. Oh well. Ise tahate, et ma kirjutaks tihemini. ;)
