See suvi on olnud jube mõnus. Juulikuust läks lahti ja polegi veel otsa lõppenud.
Laager, laager, 18, laager, laager, laager ja muud sellised asjad. Ma olen Jumalale nii tänulik selle suve eest, sest ma olen ikka eriti rahul sellega. Nii palju mõnusaid inimesi ja mõnusaid hetki Jumalaga.
Järjest rohkem on mu mõtted aga sügise peal. Olen otsustanud vähematele pakkumistele "jah" öelda, et saaksin keskenduda koolile. Saate aru, "väike Liisu" hakkab keskkooli lõpetama. Ma tahan nii väga lõpetada tulemustega, millega ainult mina rahul ei ole, vaid veel vähemalt üks inimene. Ja et ma saaksin seda teha, peaksin tegelema võimalikult väheste kooliväliste asjadega. Eks?
Aga kui ma praegu sügisele vaatan, tundub mulle, et võib juba olla liiga palju asju.
Siit palve teile. Palun, et te palvetaksite minu eest. Palvetage, et Jumal näitaks mulle üsnagi selgelt, millele peaksin ütlema "jah" ja millele "ei". Kõik need asjad, mis ees on, on sellised, mida ma ise väga väga tahan teha, aga ma ei tea, milline on Jumala arvamus neist asjust. Tahan mitte olla kurnatud. Tahan koolis teistele eeskujuks olla oma rõõmu ja armastusega, et kasvõi tekitada küsimust, "miks sa selline oled?!", aga kui ma tegelen liiga paljude asjadega, usun ma, et need kahvatuvad mu unise oleku kõrval. Mõistate? :) Kui saate Jumalalt mingit nõu, mida mulle edasi anda, palun tehke seda.
Loodan teie peale! :)
Armastusega,
teie õde Liisu.
*inspireeritud: mõtted tuleviku suunas*
