Friday, April 30, 2010

Risto Tamme mõttetera

"Soolast on kõige vähem kasu soolatopsis."
Kristlane, mõtle selle peale!

Update


Ruuter on seljatatud, see oli hea ja mõnus. Laikred, Mairo, Janek ja Siku tegid kõik väga head tööd ja Ruuter oli väga nauditav.
Ühiskonna eksam oli päris päris normaalne. Ma küll tean juba kolme asja, mis olid kindlalt valed ja kahte asja, mis arvatavasti on valed, aga siiski, loodan sealt mitte väga halba tulemust. Igatahes, Tarja Halonen on nüüd Angela Merkel ja Kim Jong-Il on nüüd Ban Ki-moon. Ups. Samuti, islam ja judaism on maailma populaarseimad usud. Lihtsalt harin teid. ;)

Nõmme turu peahoone põles ka maha.

Nüüd on 21 minutit aega, kuni peaksin istuma auto peale ja hakkama Paide poole sõitma. Arvan, et kõik on olemas ja korras. Siku peaks juba seal olema. Väike ärevus on sees, ootan ja loodan, et kõik sujub ja usun, et Jumalal on vägev plaan vaja korda saata.

Rohkem Jumalat meile kõigile!


Sunday, April 25, 2010

Kirjand on möödas,


vaata, kohe saab uut... Ehk ühiskonnaeksam on juba kolmapäeval. Päris .. lahe.

Kirjandi teemaks valisin "Me kõik elame sama taeva all, aga meil kõigil ei ole sama silmapiir." (Konrad Adenauer). Ja ma ausalt ei oska öelda, kuidas läks või nii. Ma tean, et ühe raamatu pealkirja panin valesti ja ma arvan, et kirjand ikka ei läinud paremini kui proovikirjand. Aga Sikust võiks ikka rohkem saada :D 850 sõna kirjutasin. Loodan, et selle eest punkte maha ei võeta. Käekiri oli vähemalt oi-oi kui ilus. Pluss-punkte ka :D
Ühesõnaga, minu kulunud vastus küsimusele, kas olen rahul: Ühelgi muul teemal ma ei oleks osanud eriti üldse kirjutada ja sellel teemal poleks ka osanud paremini. Nii et.. tuleb rahul olla. :)

Aga jah, kolmapäeval nüüd juba ühiskond ja peaks õppima selleks vist veids. Täna oli üks konsultatsioon, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnud. Homme veel viimane võimalus mingeid tarkusi endale pähe varuda õpetajalt, teisipäeval pean oma peaga hakkama saama. Aga küllap saab. Ulli ja Tarvo lubasid palvetada, siis ma vähemalt päris oma pea peale lootma ei pea. :)

Vot. Siis ongi juba PP 2010. Aeg lendab...

Kõigepealt on vaja tänaõhtune Ruuter seljatada. :)


Friday, April 23, 2010

Ja juttu lõpust...

Teatavasti on mõni asi, mille kätte jõudmine ja möödumine annavad märku, et keskkool hakkab läbi saama. Tutipidu, lõpukell, lõpuball, lõpukirjand ja ülejäänud eksamid. Kolm esimest on minul möödunud ja neljas on homme ees.

Tutipidu oli väga lõbus. Meil on traditsioon ühele kirjanduse õpetajale alati midagi teha. Meie lend ehtis ta klassi üleni jõuluehetega ja klassi keskel oli isegi kuusk. Lae all ja igal pool rippusid kommidega täidetud jõulusokid ja kõik oli palju jõululikum, kui jõulude ajal olnud oli. Siis meie klass kogunes õue ja kui kõik õpetajad olid akende peale kogunenud, hakkasime järjest nende nimesid tegema.. inimkettidest siis. Mis seal ikka, muru ja muda peale pikali ja läks. See oli lihtsalt väga tuus, nalja sai palju. Ja märjaks sai loomulikult ja tantsutunnis saime tantsida igihaljaid ringtantse. Jehuu.

Lõpukell oli päris tore. Meie 160 esimese klassi õpilast olid meile kava ette valmistanud ja mina sain ka kõne pidada. Rääkisin kõigile The Game'ist. Sorry, kui sa nüüd kaotasid. :) Ma kaotasin ka. Too bad. Istutasime puu, mille alla matsime purgi, kus sees 15.-, meie lennu klasside nimekirjad ja 20. aprilli Eesti Päevaleht. Kui kunagi see õunapuu ära väsib, siis saab need kätte. ;) Can't wait.

Lõpuball oli ka mõnus. Tantsisin, kuulasin, naeratasin, naersin, laulsin, olin niisama ilus koos teistega ja kõigest sellest jäi nii hea mälestus. Tahaks veel pilte näha ja veel rõõmustada.

Paljud on küsinud, kas ma olen õnnelik, et kool läbi saab. Või mis emotsioonid üldse on. Aga ma ei oska seda kuidagi välja mõelda... Ma ju olen õnnelik, sest ma ei armasta koolis käimist. Samas olen ma õnnetu, sest kunagi varem ei ole ma oma klassikaaslastega nii hästi läbi saanud. Olen rahul, sest sel aastal olin koolis aktiivsem kui kõigi ülejäänud aastate jooksul. Olen hirmul, sest ei tea, kuidas ma eksamitega hakkama saan. Olen küsimuste ees, sest ma ei tea, mis saab edasi. Aga kõige olulisem selle kõige juures on siiski lihtsalt panna oma silmad Jumalale ja usaldada, et Tema juhib mind just sinna, kuhu vaja, just siis, kui vaja.

Hakkame siis pihta. Homme (laupäeval!!) kell 10.00 kuni 16.00 on vaja minu eest palvetada, okei? :)

Pildid ilusast lõpust.

Minu klass tutipeol
Häid jõule, Kirsi!! ;)
Parimale sõbrale saab ikka mütsi pähe panna, kui vaja. ;)
Lõpukella kõne
Minu klass pärast lõpukella
Balli viimane esineja :)

Friday, April 9, 2010

Hea päev



Ulli kirjutab mõnikord, kuidas tal on sõbrannadega head ajad olnud ja kuidas nad on koos toredusi teinud. Täna oli minul sõbranna päev.
Pärast kooli tegin natuke oma klassiõdede ja ühe klassivennaga natuke aega parajaks süües/juues Aura Cafés. Seal on vist linna odavaim Chai Latte, 25.- ja see on üks uus taeva kingitus, ma ütlen teile. See Chai Latte, ma mõtlen. Igatahes. Siis sain Liinaga kokku, La Fleur kohvikus olime ja seal on päris head pannkoogid. Mitte küll linna parimad arvatavasti, aga päris head :) Saime rääkida maast ja saime rääkida ilmast. Rääkisime tema elust ja minu elust ja teiste inimeste eludest ja toredustest ja nii hea oli kuulda, et tal läheb nii hästi. Kohe südamest on rõõmustav kuulda, kui teistel läheb hästi. Eile sain ka häid uudiseid, et kellelgi läheb veel hästi. Mul ka ju nagunii :)
Siis sain Kadriga kokku. Ma ei tea, kas ta ise sai aru, aga me olime 5 tundi koos, istusime, rääkisime, jalutasime, rääkisime ja rääkisime ja jalutasime. Me jalutasime vanalinnas, Kadriorus ja Pirita teel ja üttttlemata mõnus oli. Ilm oli pea täiuslik, seltskond oli imeline, meie jutuajamine... oli vähe teemasid, mida me ei puudutanud ja see oli ülimõnus. Ja Pirita tee on täis ilu ja mõnu, kui seal kõndida nii hea inimesega nii hea ilma korral. Kadrist sai minu asenduskallim. Otsustasime, et kui kummalgi meist tekib kallim, siis võib sõbrannast lahti öelda. Siis nüüd jah... asenduskallim. Kujutasime endale ette ühe Pariisi katusekorteri, max. 2-toaline, ilusa vanamoodsa hubase prantslasliku sisustusega, kus on väike koerake. See on meil kahepeale ja kui kumbki meist tahab sinna oma kallimaga minna, siis ei tohi teine koju tulla. :D Jah, sellised need jutud on, aga vahel on vaja ka lampi ajada.. ju... ;)
Mm... sellised päevad teevad rõõmsaks. Sõbrad on ikka suur väärtus, neid tasub meeles pidada.

Aitäh, kallikesed, ilusa päeva eest! :)

"The way to have a friend is to be a friend." Ralph Waldo Emerson

Tuesday, April 6, 2010

"Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)


Alates maailma esimesest päevast, lõpetades igapäevaste uute leiutistega - iga päev inimkonna ajaloos, nii möödunud kui eelolev, kannab endas mingit sündmust. Mitte küll tingimata ülemaailmse tähtsusega, kuid mõne jaoks ilmselt suuremat ja olulisemat kui kogu maailm. Igal üksikul päeval tervitab maailm uusi ilmakodanikke ning jätab samal ajal teistega igaveseks hüvasti. Keegi abiellub, keegi lahutab, kuskil on sõda, kuskil sõlmitakse rahu. Ühed loovad uusi seadusi, teised rikuvad juba olemasolevaid. Kõiki sündmusi ei kajastata meedias, ometigi on need paljude jaoks olulised ja muudavad nii mõndagi inimest.

Ajaloos on palju näiteid sellest, kuidas sõjad on inimest muutnud. Mees, kes on elavate kirjast kustutanud teise tavalise mehe, kelle ainus süü on riik, mida ta kaitseb, ei ole enam kunagi sama. Oleme kuulnud jutte, lugenud raamatuid, näinud filme ja sarju sellest, kuidas sõjas käinud inimesed enam tavaeluga harjuda ei suuda. Erich Maria Remarque'i teose "Läänerindel muutuseta" peategelane sai keset sõda võimaluse puhkuseks koju minna. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes ta eest hoolitseda tahtsid, kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Nende vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida murda suutis vaid surm.

Üks sündmus, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla, on laulev revolutsioon. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida oma roll Eesti taasiseseisvumisel, olgugi et roll oli massistseenis. See oli sündmus, mis muutis paljusid inimesi. Paljud tundsid esmakordselt uhkust oma riigi, rahvuse, isegi lipu üle. Nii mõnigi nägi, et on osa millestki, mis muudab ajalugu ning see andis neile enesekindlust, et asjaga lõpuni minna. Vahest võib isegi veel olulisemaks pidada seda, et laulev revolutsioon kujundas eestlasi rahvusena. Paljud eestlased hakkasid üha enam tundma, et on ühine üksus, mitte lihtsalt eraldiseisvad isikud. Eesti inimene ei olnud enam teise inimese edu üle niivõrd kade, vaid kui kuskil rahvuskaaslast kohati, polnud rõõm häbiasi. Eestlaste vahel tekkis ühtsus- ja vendlustunne ning see on see, mis paneb ka praegu südame kiiremini tuksuma, kui välismaal teist eestlast kohtame.

Maailma jaotab gruppidesse paljude teiste näitajate hulgas ka religioon. Enamikul religioonidest on mingi alguspunkt, mingi sündmus, mis muutis kedagi, kes seetõttu hakkas mõjutama teisi inimesi. Juudid usuvad, et maailma lõi Jumal. Ükski juut ei tea vastust küsimusele, kes lõi judaismi. Kui mormoonidel on võimalik nimetada Joseph Smith ja tema nägemused ning islamiusulistel Muhamed, siis juudid jäävad selle vastuse võlgu. Nende usk sai alguse siis, kui maailm loodi ning kinnitati Moosesele antud seadustega. Oli üks sündmus, mis lõi juudid kahte leeri. Sündis väike poiss, kellele pandi nimeks Jeesus. Ta kasvas üles lihtsas peres. Ta isa oli puussepp, ema koduperenaine, nagu tol ajal kombeks. Üles kasvades käis Jeesus sünagoogides preestritega rääkimas ning jutlustamas ja üsna varsti olid paljud juudid arvamusel, et tema ongi kauaoodatud messias. Teised, keda oli veelgi rohkem, pidasid Jeesust jumalateotajaks ning hoolimata imetegudest, tervendamistest ja jutlustest, võeti ta kinni ja löödi risti. Juudid ootavad siiani oma messiat, kuid Jeesuse elu, surma ja surnuist ülestõusmise tõttu tekkis uus usk - kristlus. Kristuse elu oli suursündmus, mis ei ole siiani lakanud inimesi muutmast.

Maailm on täis erinevaid inimesi. Palju on naisi, kellel pole peale soo ühtki sarnasust. Rohkelt on mehi, kes kohtudes ühtki ühist jututeemat leida ei suuda. Leidub suur arv vanu inimesi, kellele meeldib kududa, lugeda, koeraga jalutada või pensioni üle kurta. Kuid kui perre sünnib laps, olgu ta poiss või tüdruk, suur või väike, toimub paljude inimeste elus muutus. Emadel löövad välja sellised emainstinktid, mille olemasolust neil aimugi polnud. Isadel hakkab tööle generaator nimega hoolitsus, mis paneb neid töötama, et saaks oma perele kõike parimat varuda ning naise ja uue lapse eest hoolt kanda. Vanaemade kudumisvarrastele tekivad ühtäkki turbomootorid ning vanaisad tutvustavad omavahel koera ja last. Minu näited on küll üleni stereotüüpsed, kui usun, et faktiks võib pidada seda, et lapse sünd on sündmus, mis muudab inimest igaveseks ning tavaliselt ei piirdu laps ühe elu muutmisega.

Selle kohta, kuidas sündmused inimest muudavad, saab tuua lõputult näiteid. Võime selleks lehitseda ajalooõpikuid, lugeda raamatuid või rääkida mõne inimesega. Ükskõik, kelle käest küsida, tõenäoliselt oskab iga inimene nimetada vähemalt ühe sündmuse, mis on ta muutnud selliseks, nagu ta on, olgu see hea või halb. See, et kõiki kellegi jaoks olulisi sündmusi meedias ei kajastata, ei tee neid üksikisiku jaoks vähem oluliseks ning inimesed saavad siiski neist muudetud.

Monday, April 5, 2010

Pühad


Huvitav, kumb on suurem pidu kristlastel, kas jõuluaeg või ülestõusmispüha aeg? Ses suhtes, et ülestõusmispüha on väga tähtis meie usu alustala, aga samas ilma jõulu pointita poleks ka seda? Ah, kes teab.

Igatahes on jälle ühed pühad möödas. Päevad mööduvad nii kiiresti, et ei pane tähelegi... peaaegu. Ah, panen küll. Igatahes. . . Üritasin kuidagi saada mööda sellest kalduvusest hakata mulli kirjutama, aga ei õnnestunud. Kahju.

Pühade aeg oli mõnus, sai veeta aega perega, koos rõõmustada ja eks taas ka meenutada, mis sündmus nii paljuski on teinud minust selle, kes ma olen. Mul on tihti päris raske võtta seda isiklikult. Et Jeesus suri minu eest, et mina oleksin vaba patust ja surmast. Ka surm on nii kauge teema, sest kuigi ma olen ju mõelnud selle peale, et mis siis, kui noh.. jäängi auto alla.. siis ikka mõtlen, et tuleb pikk elu veel. Aega oma vigu parandada ja parim suhtumine: homme olen tublim. Kuigi igatsen juba praegu olla ja teha asju õigesti. Alati alustan homme, sest homme on parem päev kui täna... miks, seda ei tea. Aga kindlasti on minu to-do listis sellised asjad nagu õppida Jumalat usaldama, veeta iga hetk oma päevast temaga, otsida tema juhtimist, otsida temaga kontakti, võtta ekstra aega tema jaoks. Kõik need asjad teevad peaaegu sama välja, ma arvan. Aga tasub ette võtta ja kahjuks või õnneks ei ole need sellised asjad, mida saab ära teha. Need on sellised tegevused, mis hakkavad eile ja lõppevad alati homme, mitte täna.

Pühadeaeg on hea, sest tahes-tahtmata lähevad mõtted kuskile.. õigesse suunda. Works every time. Aga et see kanduks ka järgmisse päeva, on juba keerulisem ära teha.

Eilne õhtu avas minu silmad mõne asja suhtes. Näiteks selline asi... (ma olen teadagi pika eelujutu inimene) Ma olin väga pahas tujus, mis arvatavasti oli tingitud unest, aga magama ma ei läinud. Lasin halbadel mõtetel keeda ja haududa ja kõike halba teha, elasin seda välja kallite inimeste peal (õnneks keegi vist väga ei saanud aru :P), lasin pisaraid, otsustasin, et ma ei taha kellegagi rääkida, samas otsides võimalust kellelegi kõik ära pajatada, mis vähegi südames oli. Päris hea loogika, mis? Aga lõpuks ometi, üle oi-oi kui pika aja, rääkisingi ära kõik, mis mind vaevab. Ma olen kõige parem näide sellest inimesest, kes hoiab kõik enda sees ja loodab, et ööga läheb üle ning õnnetuseks lähebki tavaliselt. Aga sain hea õppetunni sellest, kui oluline on leida keegi, kellele aeg-ajalt südant puistata. Ja teine asi, mis samast kohast välja tuli, on see, et ma igatsen õppida inimesi tundma, aga ma ei tee selleks midagi. Ma räägin päris tihti inimestega juttu, aga see on see, mille peale pooled inimesed ütleksid midagi sellist, et I can see your lips are moving, but all I can hear is blablabla. Mula. Ma võin tunde rääkida kellegagi juttu, ütlemata peaaegu mitte midagi. Võin rääkida päeval saja inimesega ja mitte teada, mis toimub mu parima sõbra, mu õe või kelle iganes elus, kellega ma rääkisin. Ma võin kihla vedada, et ma ei tule iialgi sinu käest ühtegi isiklikku asja küsima, aga täiesti kindel on see, et ma kuulan, kui keegi mulle midagi rääkida tahab. Nii palju on seosetut teksti, et on suisa imelik öelda, et ma jõudsin mingile arusaamisele :D Aga suva.


Pühad olid ühe sõnaga kokkuvõttes toredad. Tegin oma elu esimese pasha ja värvisime õdede ja emaga mune ja sõime perega koos lõunat. Das best. Nüüd tuleb mõelda, kuidas kool läbi saaks.. edukalt... ja kuidas lõpukellal tore kõne pidada. Mina pean kõne... :S Imelik. Aga tore. Ja põnev.

Ahh... nüüd ma enam ei kirjuta.









Minu esimene pasha :)