 |
| Tartus, 8.-10.06 |
Möödas on järjekordsed Piiblipäevad (seekord küll Linna Tuled nime all). Nii kiirelt läheb iga kord see aasta, mis kahe PP vahele jääb. Ja nii kui üks läbi saab, hakkad mõtlema, et huvitav, kuidas see järgmisel aastal küll välja näeb. Selles osas palju edu ja õnnistusi ja tarkust ja rõõmu järgmise aasta tiimile, kes Rapla PP-d korraldama hakkavad.
Minu esimene PP kogemus oligi vist Raplas, kui seal kooriga esinesime.
2005, kui ma ei eksi. Unustasin kekisse pärast oma talvemantli, kus rinnataskus oli arstitõend kehalisest kasvatusest vabastuse saamiseks ja minu kodu- ja koolikapivõtmed koos mu lemmiku võtmehoidjaga (see oli selline rist, kus keskel oli ringi sees klaaskupli all inglisekeelne Meie Isa palve). Oh ja koolikappi tegelikult minuvanustel nagadel ei olnud. Keskkoolile anti need ainult, aga 2005 olin ma ju alles 7. klass. Kusjuures ma ei tea siiani, miks kekit kekiks kutsutakse. Pärisnimi on tal Okta Centrum, kuna see on kaheksanurga kujuline maja. Selle taga on bassein, kus sai PP raames ristitud paar Viimsi noort ja kus sain 6-7 aastaselt esimest korda olla pulmas lilleneiu. Mul olid seljas vanaema tehtud rahvariided, mis olid Krissule väikseks jäänud. Peigmehe sünnipäev oli 1. septembril ja see oli minu jaoks tohutult naljakas. Täpselt ei tea, miks. Aga ju mingi põhjus oli.
Piiblipäevad on alati olnud minu jaoks selline koht, kus ma teen otsuse olle nüüdsest parem. See on nagu mu vaimuliku elu 1. september. 'Sel aastal õpin paremini ja saan häid hindeid.' 'Sel aastal olen parem kristlane ja teen seda mida peaks tegema.' Ja selle aasta jooksul juhtub igasuguseid asju, miks see jälle ei õnnestunud nii nagu tahtsin. PP-l kogen jälle midagi erilist ja head, tulen jälle tagasi selle juurde, kust eemale jäin. Ehkki päris eemale polegi nagu kunagi jääda suutnud. Oli aegu, kus sedagi üritasin oma ajuga, aga ei õnnestunud. Ja mul on hea meel. Jumal on suurepärane.
Sel aastal olid mul päevaste aktsioonide ajal peamiselt proovid ja muud loomad. Ehk ma neist osa ei võtnudki, aga õhtustel teenistustel sain küll osaleda ja laulda isegi. See mulle päris meeldis. Uskumatult hea seltskond on see bändirahvas. Matu, Olla, Martin, Serks, Jaks, Ant, Daniel. Üks andekam kui teine ja vaimukam kui teine ja toredam kui teine. Nõnna tore oli nendega koos.
Pühapäeval sain taaskord tõestust sellele, et ma eriti ei saa enam väita seda, et ma ei ole emotsionaalne. Toimus ristimisteenistus Anne kanali ääres. Umbes 10 inimest otsustas oma elud pühendada Jumalale astudes külma vette ja lastes ennast ristida. Meego jutlustas ja küsis neilt: "Kas see on teie vabatahtlik otsus?" "Jah!" "Kas te usute, et Jeesus on teie isiklik päästja?" "Jah!" Ilus... "Kas te olete valmis igaveseks oma elud Jumalale pühendama?" "Jah!" See viimane küsimus tekitas nutumaigu kurku ja viimane vastus tekitas pisarad silma. Uhh kui väga imeilus oli näha seda rivi naeratavaid inimesi, kes on tegemas oma elu parimat otsust. 10 minu jaoks võõrast inimest, aga oi kui südamesse läks. Hiljem oli õhtune teenistus A.Le Coqi spordikeskuses (mis on juba minu arust omaette tunnistus sellest, kuidas erinevatel kristlikel üritustel on töös sama Jumal.. Nii PP kui Kristuspäev toimuvad A.Le Coqi nimelistes asutustes). Seal jutlustas noorhärra Jakob Remmel. Teda on äge laval jutlustamas näha, ta on nii... kuidagi elav. Teab ja usub, millest räägib. Väga hea kuulata ja näha. Ühel hetkel ütles ta, et kindlasti on siin inimesi, kes peaksid praegu tegema otsuse (midagi sellist ta ütles, ma ju täpset sõnastust ei mäleta...). Ta ütles, et kes seda tunneb, see tulgu ette eestpalvele. Et loeb kolmeni. 1... 2... 3... ja tribüünidelt hakkas lärmi kostuma. Inimesed kiirustasid ette, et anda oma elud Jumalale. Ja lava kõrval ekraani taga ilmus välja üks salaemo jälle, kes juustega oma nägu varjata püüdis. Ohh selles lihtsalt oli midagi niiiiiii ilusat. Ja ei olnudki muud öelda kui 'Aitäh, Jumal, et Sa teed asju.' Ta ju teeb kogu aeg. Ja see on nii suurepärane. Ta on nii suurepärane.
Tänasest olen tublim.
Sind armastan, Jeesus, ja Sulle ma jään. Sind maailma rõõmudest rohkemaks pean. Mu taevalik Päästja, mu Kuningas ka. Kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa.
Su kirkuse riigis, kus võidutseb õnn, Sind armastan rohkem kui suudaksin siin. Seal kingid mul krooni, seal laulan vaid ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa.
Sind armastan elus ja surmaski veel. Nii kaua kui hingan, Sind kiitku mu keel. Ja astudes orgu veel sosistan ma: kui keegi mul kallis, siis Jeesus, küll Sa!
