Hb 1:5-13

See on üks kirjakoht, mis iga kord natuke hämmastab mind. Kuidas Jumal ütleb Poja kohta.. Jumala kohta. See on lihtsalt.. kuidagi... njah, ma ei tea seda sõna. Aga see on! 

⁵ Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud:
"Sina oled mu Poeg,
täna ma sünnitasin sinu."?
Ja veel:
"Mina olen temale Isaks
ja tema saab minule Pojaks!"?
⁶ Aga kui ta toob oma esmasündinu maa peale, siis ta ütleb:
"Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!"
⁷ Inglite kohta ta ütleb küll:
"Ta teeb oma inglid tuulteks
ja oma teenijad tuleleegiks."
⁸ Aga Pojale ta ütleb:
"Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti
ja õiglus on su kuningakepp.
⁹ Sa oled armastanud õigust ja vihanud ülekohut,
seepärast on Jumal, sinu Jumal sind võidnud
rõõmuõliga enam kui su kaaslasi."
¹⁰ Ja:
"Sina, Issand, oled alguses rajanud maa
ja taevad on su kätetöö.
¹¹ Need hävivad, aga sina jääd seisma,
kõik nad kuluvad nagu kuub
¹² ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva,
nagu kuue, ja nad muudetakse.
Aga sina oled ikka seesama
ja sinu aastad ei lõpe."
¹³ Või missugusele inglile on ta kunagi öelnud:
"Istu mu paremale käele,
kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!"?

Täna jäin peaaegu bussi alla

*Hoiatus: natuke depressiivne postitus, kus on üsna palju sõnakordusi*

Selline pealkiri ongi. Ja see on tõsi ka. Läksin üle tee vilkuva rohelisega, buss tuli üsna kiire hooga, aga jäi siiski õiges kohas pidama. Arvatavasti mul tegelikult ei olnud ohtu, sest ma usun, et see bussijuht ka natuke teadis, mida ta teeb. Aga sealt edasi terve tee tööle (mingi.. 3 minutit..) mõtlesin selle peale, kui äkki võib juhtuda see, et .. ühel hetkel mind enam ei ole. Lähen hommikul kodust välja ja enam sinna tagasi ei lähe. Mõtlesin, et kui buss sõidab mulle otsa... siis mis edasi saab? Suren ära. Ja siis? Kas ma saan praegu täie kindlusega Taeva väravate taha minna, teades, et minu ja Jumala vahel on kõik ponks? Kui ma kord lähen, siis ma ei saa tulla tagasi oma vigu parandama. Elu uuesti elama. Nii see kahjuks ei käi. Kõik otsused, mis ma praegu teen, mõjutavad mu edasist elu. Ja ma arvan, et ei ole mõtet teha teadlikult seda natuke kehvemat otsust, sest ma ei tea, milline on mu elu viimane otsus. Tasub elada täiega, tasub elada nii, et iga päev on kingitus, tasub elada nii, et kingitused võivad järsku otsa saada. See ei tähenda elamist hirmus, see tähendab, et kui ma hommikul ärkan, peaksin tegema uuesti ja jälle otsuse Jumala kasuks, peaksin esimese asjana ütlema TERE HOMMIKUST, JUMAL!, mitte pekkipekkipekki. Ja viimase asjana õhtul AITÄH SELLE PÄEVA EEST, JUMAL!, mitte õõhmaolenniiväsinudeteiviitsienamühtegisõnaöeldapekkipekkipekki. Jumal tahab meile parimat - tuleb siis ise ka endale parimat tahta. 

JAMIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII

roquai.

HEA BÄND!!!

Tallinnas olen kogu aeg

Mu eelmisest postitusest jäi selline mulje, et Tartu on maailma parim koht. Täitsa võibki tegelikult olla. Aga tegelikult on ka nii, et mina ju elan Tallinnas ja armastan seda linna. Kui saaks, tahaks kohe päris kesklinnas elada, aga vot ei ole veel miljonär. Tallinn on ilus ja suur. Piisavalt suur, et vähemalt üks linnaosa on minu jaoks nagu üks suur Tundmatu Maa (Lasnamäest jutt.. ikka veel ei julgeks sinna üksi minna vist :D). Aga Tallinn on mõnus. Vahemaad on pikemad kui teistes Eesti linnades, mis teeb sõpradega kokku saamise vähe keerulisemaks, aga mitte võimatuks. Kellel on tahe, seda ei takista eriti miski. Tuleb vast rohkem aega planeerida siin ainult. 

Tahaksin uskuda, et olen suurlinnapiiga. Või pigem tahaksin olla suurlinnapiiga. Tahaksin vähemalt natuke aega elada kuskil täie möllu keskel.. Tallinn või London või Pariis või New York või Los Angeles või noh... teate isegi suuri linnu. Ütleme, et Helsingi ja Stockholm ei ole päris need, mida ma silmas peaksin, kuigi kui Tallinn juba on, siis miks mitte ka üks neist. Tahaksin hommikul ärgata oma suurlinnakorteris, teha endale kohvi, (abikaasale musi ;), panna oma ägedad riided selga ja kõndida rahulikult läbi mitte-nii-rahuliku linna, kohv termosega kaasas, oma lemmiku ja suurepärase töökoha poole. Seal on ainult lahedad inimesed ja kuigi mõnikord on vaja mõnda tüütut asja teha, on iga tööpäev suurepärane. Pärast tööd lähen sõbrannaga kohvi jooma või mõnda muud toredat asja tegema ja kui koju jõuan, siis teen mehele süüa või teeb mees mulle süüa või teeme koos süüa. Ja siis on.. tore õhtu kalli abikaasaga. 

Praegu on aga hea seegi, mis on. Ma elan ilusas Tallinnas, mul on töökoht, mis ei ole küll otseselt living the dream töökoht, aga olen selle eest siiski väga tänulik. Mul on suurepärane perekond ja sõbrad. Olgem ausad, mul ei ole midagi puudu. Tallinnas elamine meeldib mulle, siin on mu kodu. :)

Tartus ka.

Päris meeldiv on veeta nädalavahetusi kuskil eemal. Eelmine kord Kadri-Liinaga Saaremaal, nüüd Sikuga Tartus. Üks tripp lemmikum kui teine. Neil oli tegelikult mõni ühine asi - mõnus seltskond, sama Jumal, head söögid. Kaks suurt erinevust - ilm, putukate kogus. Saaremaal oli päris külm. Tuul oli väga suur ja muidu ka õhutemperatuur ei olnud mingi väga soe. Tartus aga sain endale üsna püsiva kleidi selga, sest ma ei arvestanud, et seal soe on, seega ei võtnud päevitusriideid kaasa, aga mängisime päris mõned tunnid rannas võrkpalli. Nii et jejee, elagu parmupäevitus. ;) Aga putukad, õõh... Saaremaal ma ei mäleta, et meil nendega mingit probleemi oleks olnud. Tartus oli peaaegu võimatu paigal seista, sest seal oli hullult palju sääski ja rämedalt õudsalt räigelt palju kihulasi. Ja need viimased on väga jubedad, hammustavad ikka verele, kuigi on mingid ülipisikesed mõttetud elukad. See oli kehv. Aga ausalt öeldes ma arvan, et need putukad (keda oli tõesti haigelt palju), olid terve selle nädalavahetuse ainuke halb asi. No see ka, et pidime pühapäeval nii vara tagasi tulema. Aga seal oli nii-nii tore. Inimesed on toredad ja ilm oli tore ja lihtsalt hea aeg oli. Tundus, et aega on kõike teha, igal pool käia, rahulikult aega maha võtta ja mis kõige olulisem - Tartu slängi õppida. Õigemini selgus pigem, et see on rohkem 3D släng, sest nt salemlane Dan ei olnud nendega niiiiii väga kursis. Aga siiski. 

Igatahes, ma mõistan nüüd, miks inimesed Tartusse kipuvad. Miks need, kes sinna lähevad, ei taha sealt tagasi tulla ja miks need, kes sealt Tallinnasse tulevad, seda igatsevad. Seal on aega hingata ja olla. Kõik on lähedal. Ei ole keeruline õhtul inimestega poole ööni chillida (tartu k - timmida), sest kõikide koju on kõikide kodust enam-vähem jalgsitee. Ja kui ei ole nii lühike maa, siis on alati üks Matu võtta, kes oma vinge Opeliga koju viib. 

Ma vist lähen varsti jälle Tartusse, võiks ju. ;) It is Neverland. 

Ah et Saaremaal...

Otsustasin, et nüüd võtan ennast kätte ja kirjutan teile, mida ma 27-29 mai tegin. Nimelt käisin Saaremaal! Ah et Saaremaal!? Jah. Just nimelt. Käisin seal Kadri ja Liina-Ly'ga ja pean ütlema, et paremat seltskonda annab otsida. Nad on mu lemmikud. Ja see tripp oli ka mu lemmik. (Pean ütlema, et lemmikuid on rohkem kui üks, sest minu maailmas tohib nii.) 

Alustasime nii, et võtsime McDonald'sist garbaaži ja ostsime Rimist tarka toitu ning asusime teele Virtsu poole. Teekond Virtsu möödus nii kiiresti, et ma ei mäletagi, mis me seal tegime. Arvatavasti oli meil väga lõbus ja hea aeg, eriti siis, kui Kadril suurem väsimus üle läks. Kuulasime muusikat Liina-Ly arvutist ja veetsime koos mõnusalt aega - nagu ikka selliste inimestega käib. Aga siis jõudsime praamile liiga vara (läksime siis varasemaga, sellega oli ka tore nali, Liina oleks kohe peale sõitnud, Kadri ütles, et see ei ole meie praam, nii et passisime paar minutit keset tühja välja, enne kui nägime, et meile viibatakse, et võime peale minna. Veids piinlik oli, aga noh... Tallinnast, naised + vahtraleht. Põhiline vabandus terve reisi vältel) ja maksime kohvi eest liiga palju ja ühtäkki olime Kuivastus. See sild, mis Muhku ja Saart ühendab, on jube lahe, nagu väljamaa. Aga sõitsime siis Kihelkonna poole, kus on Vanaema Vaike Maja. Jõudsime õigesse kohta üsna ruttu, aga selle maja leidmisega läks aega, sest ainuke, kes seda maja kunagi näinud oli, käis seal viimati 6 aastat tagasi ja eks muutub midagi ikka selle ajaga.

Aga üles me ta leidsime ja ees oli järgmine takistus - kuidas küll uks lahti saada?! Võti nagu oleks, aga ei keera. KUNI mina üle võtsin ja ta lahti keerasin ;) Ei taha nüüd ennast kiita, aga suht awesome :D Saime siis sisse ka, Kadri oli juba närviline :D Aga SEE EI OLE VEEL KÕIK! Mõtlesime, et teeks pliidi alla tule, et oleks soe ja et saaks vett keeta. Tegime kõik siibrid värgid särgid lahti, et tossu ei tuleks, aga ega's kõike ei räägitud, mida tegema peab. Jäeti ütlemata see väike asi, et pliidil tuleb mingid vahed täis toppida, kust ka tossu välja tuleb. Sellega sai nalja, jooksime kõiki uksi aknaid lahti tegema ja kuni maja tuuldus, otsustasime vett otsima minna (kraani polnud, kraanikauss ja äravool olid olemas), et toss silmast ja kopsust välja saada. Kadri ja Liina leidsid kaevu, kust ei tulnud vett... KUNI mina üle võtsin ja vett välja pumpasin! Et noh... ei kiida ega midagi, aga ilma veeta oleks ikka kaunis keeruline... ;) Anyway. Saime kaks ämbritäit vett kaevust, see oli nii selline mõnus maa kogemus jälle. Nautisin seda pumpamist suisa. :D 

Aga kui vesi oli käes ja toss majast väljas, siis sõime krõpsu ja beebiporgandeid ja rääkisime juttu ja kuulasime muusikat Liina-Ly rüperaalist. Oli tore tore õhtu. :) 

Järgmine päev otsustasime kõik Saaremaa ilusad kohad üle vaadata. Ilmselgelt me ei vaadanud neid kõiki. Hommikul ostsime kohvi.. Hesburgerist. Kus oli kuri teenindaja. Aga otsustasime, et iga koha juures, kuhu me jõuame, loeb üks meist Piiblist mingi kirjakoha. See oli täiega lahe, mulle meeldis. Saime jagada üksteisega oma lemmikuid kirjakohti ja lihtsalt huvitavaid kirjakohti ja see oli hästi mõnn. Kõigepealt läksime Kaali kraatri juurde, mis on jätkuvalt imeilus. Tegime seal ringi ümber kraatri ja natukene pilte (endast). Ja saime teada, et kaali on soome keeles kapsas. Te mõtlete - kes oli see tark, kes teile seda ütles?! See tark oli Liina-Ly. Ah et Liina-Ly? Jah. Liina-Ly. Pärast Kaalit otsustasime Kuressaarde minna, kus on lossivaremed ja muidu ilus. Ja siis otsisime Canoni kaamera akulaadijat, sest mu kaamera aku oli pidevalt tühjenemas ja minu laadija veetis lõbusalt aega Ungaris koos Krissuga. Kuskil ei müüda sellist asja, peale vb Canoni esinduse, aga see on ka kinni laupäeviti ja pühapäeviti, nii et suht feil oli sellega. Kuressaare on ilus linn, natuke tekkis välismaa tunne, kui just kõik sildid poleks olnud eestikeelsed. Aga süüa võtsime kohast, mis pidavat olema Kuressaare parim rämpstoidu koht. Sõime seal pitsat, mis tõesti oli hea. Pärast Kuressaaret käisime Sõrve Sääres, kus tuul oli selline eriti ... ebasõbralik. Väga hull tuul. Aga väga ilus koht, kõndisime ilusti nii tippu kui saime ja kui tagasi läksime, oli meil kindel plaan leida kuskilt šokolaadine magustoit. *REKLAAMIPAUS* Kas sa oled Kuressaares? Kas sul on magusanälg? Kas sa tahad ühte suussulavat elamust, mis ei tühjenda su rahakotti? Kas sulle meeldib valge šokolaad ja toorjuust? Kui JAH, siis astu sisse Classic Café'sse, kus pakume just seda - meie valge šokolaadi-toorjuustu kook maasika-rabarberi moosiga, peal maasikad ja kõrval füüsal! Kes on proovinud, see soovitab! *REKLAAMIPAUS LÕPPENUD* Kadrit võttis see kook igatahes sõnatuks, sest see oli ikka väga maitsev. Nägime seal Saaremaa kohalikke kuulsusi Siirit ja Viivit ka, nii et päev oli juba korda läinud. Liina ei näinud, ta oli omas mullis. Aga siis võtsime suuna Karujärve poole, kus Kadri käis ujumas (loe: hüppas korra vette ja kükitas - madal oli) samal ajal kui Liina ja Liisu täies rõivais ennast kangeks külmetasid. Mul olid idee poolest ka bikiinid kaasas, aga ma tõesti ei usu, et ükski vägi oleks suutnud mind sellel hetkel lahti riietuma ja vette hüppama panna. Aga Kadri tegi selle nalja ära ja oli õnnelik ka veel, nii et all is well. Aga siis läksime tagasi Vanaema Vaike Majja, võtsime oma söögid värgid särgid välja ja läksime õue lõket tegema. See oli ikka ka üks väga tore ettevõtmine. Ei saa öelda, et meie grillimine just liiga Great Success oleks olnud, aga vorstid tulid lõpuks head ja küpsetatud banaanid šokolaadiga ka. Ja siis lugesime seal veel Piiblit, rääkisime veel juttu, naersime oma feilide vorstide üle ja nautisime lihtsalt üksteise seltskonda. Kuulasime ka Liina läpakast muusikat. Panime kogu playlisti shuffle'i peale ja siis lootsime, et ei tule klassikalist muusikat ega Kenny G'd. Natuke tuli. Aga saime hakkama. Liina-Ly'le ei meeldi Israel Houghton (lihtsalt vahemärkuseks). Siiamaani loodan, et üks banaan ei kurvasta, et ta ainult pooleldi ära söödi ja metsa alla visati.
Hommikul hakkasime vara-vara liikuma jällegi praami poole. Kuskil nii viie paiku. Kasutasime minu telefoni diktofoni, et iga õhtu/päev lindistada, mis plaanis ja mis me teinud olime. Praegu püüan siin pühapäeva varahommikust kuulata, aga kuulen sealt ainult Liina-Liisu naeru (Kadri oli tagaistmel siruli). Aga ilm oli ilus, päike või kuu paistis ja me sõitsime Tallinna poole. Vanaema Vaike Majast kuni Kuivastuni suutsin enam-vähem üleval olla, aga Virtsust Tallinnasse magasin vist küll terve tee. Tubli tubli Liina suutis üleval püsida, tänu Jumalale selle eest. :) Siis andsime auto ära ja läksime Reval Café'sse hommikust sööma, et jõuda õigeks ajaks Raekoja platsile Vanalinna Päevade esinemise jaoks soundchecki tegema. Aga sellest ma ei viitsi kirjutada. Läks hästi, oli tore, kõik läbi.

Lõpetuseks:

Kadri, NÄE LEHMAD! Ei, hobused, Ei, lehmad! Ei, hobused... hobused.
ah et hobused...