A smart man once said...

...to be grateful is to recognize the Love of God in everything
He has given us.... and He has given us everything. Every breath
we draw is a gift of His love, every moment of existence is
a gift of grace, for it brings with it immense graces from Him.
~Thomas Merton~

Õnnelik

Hea on olla õnnelik. Olen seda viimasel ajal eriti tundnud. Ma olen õnnelik. Elu on ilus. On ju? :)

Üks asi, mille peale olen palju mõelnud, on see, kui suuuuuuur, kui lõputult suur on Jumala armastus. Seda ei ole võimalik mõõta ja see lihtsalt on... imeline! Tundub võimatu, aga see on tõsi, et Jumala armastus on piiritu ja täielikult tingimus-te-ta! Tee, mis tahad, ta ei hakka kunagi sind vähem armastama. Samas ta ei hakka kunagi sind ka rohkem armastama. Aga tead, mis? See ei olegi võimalik, sest ta juba armastab sind nii palju, et ta vahetas oma kõige kallima elu sinu oma vastu.

Ma olen õnnelik, sest Jumal teeb mu õnnelikuks. Jumal toob mu ellu need asjad ja inimesed, tunded ja mõtted, mis panevad südame kiiremini lööma, mis toovad naeratuse näole ja mida lihtsalt ei taha endale hoida.

Jumal on imeline!

*Inspireeritud: Jumal; rõõm (mis tuleb ülevalt :) *

Huvitav...

Täna, kui sõitsin bussiga Viimsist linna, oli bussis ka kaks vene noormeest, kes istusid kõige taga ja naersid ja jõid terve tee õlut. Vahepeal sisenesid ka kaks vanemat soome naist. Sõitsime siis edasi ja ma mõtlesin selle peale, mis mulje võib nendel soomlastel eestlastest niimoodi jääda, kui need kaks tüüpi niimoodi jätkavad. Kadriorus pidid need kutid maha minema. Nad läksid ukse juurde ja kui buss pidurdas, lendas nende pudel (mida nad kaasa ei tahtnud võtta), natuke ettepoole. Tüübid naersid kõva häälega ja läksid välja. Pudel jäi sinna. Sellel hetkel oli mul natuke veel piinlikum, et eestis elavad inimesed selliseid asju teevad turistide juuresolekul. Aga see pudel seal kõlksus ja kolises ja ühe korra, kui see kõvasti vastu mingit metalli põrkas ja mul närv peaaegu mustaks läks, naeris üks soome naistest vaikselt ja ütles teisele naeratusega: "Musiikkia". Minu süda läks kohe palju soojemaks. Mõtlesin, kui palju on tegelikult meie suhtumise asi. Kuidas me midagi ise võtame. See naine ei lasknud ennast häirida, vaid leidis ka sellest midagi head, midagi ilusat.
Ja tegelikult saabki igas päevas, igas asjas leida midagi rõõmustavat, ilusat ja head.

*Inspireeritud: toredad soomlased :)*

Pind ja Palk

Kes meist ei teaks lugu Piiblist, kus on pind ja palk ja silmad ja muu säärane. Ütleme nii, et minu elus on see täitsa reaalne värk.
Vahel on nii, et ma vaatan inimest midagi tegemas ja ma mõtlen, et miks ta ometi niiiii peab tegema. Või et kahju, et ta nii teeb või mis iganes. Läheb mõni aeg mööda ja ma hakkan märkama enda juures seda sama asja. Heeei, mida ma teisi vaatan, kui ma isegi nii teen.
Olen mõelnud, et ehk Jumal üritabki nii teha. Et ma näen teiste juures mingit viga ja siis näen seda sama viga ka enda juures. Imeline on see, et siis see viga ei tundugi enam mingi näitaja olevat.

Huvitav?

*Inspireeritud: ka seekord elust enesest*

Sosoh...

Etskae imet, mis avastus praegu tuli just.
Jumal on tõsiselt äge (tahtsin panna äge inimene, aga siis mõtlesin, et... oot-oot, midagi ei klapi ;).

Siinkohal oodatakse tavaliselt seletust. Jumal on äge? Miks? Mis mõttes?

Kõige lahedam on aga see, et mul ei ole mitte mingisugust plaani seda lahti seletama hakata. On ju lahe? Jumal on äge, minu jaoks ühtmoodi, teiste jaoks teistmoodi. Selle, miks ja kuidas Ta sinu jaoks äge on... you figure it out!


*inspireeritud: Jumala ägedus*

Väärtused

Kui tüüpiline on see, et inimesed hindavad asju siis, kui nad on sellest ilma jäänud või jäämas või oleks peaaegu jäänud. Ja mitte ainult asju, vaid ka teisi inimesi. Miks ei oska me hinnata seda, mis meil on, vaid tahame aina rohkem ja rohkem kuni lõpuks meil ei olegi midagi. Mõttetu ju.
Mul oli just üks hirmujuhtum, mille tagajärjel oleks ma kellestki olulisest arvatavasti ilma jäänud. Mitte, et keegi oleks suremas, vaid asi oli selles, et ma oleksin pidanud natukene ajusid kasutama, enne kui kasutasin sõnu. Kuna kui sõnad tulevad tahtmatult välja, võib nii mõndagi üsnagi viltu minna. Ma tean seda nüüd paremini kui varem. Lihtsalt mõeldes sellele olukorrale, on kõige "lahedam", et kõik oli kinni minu otsuse taga. Väga hull, tahaksin ma öelda. Kujutan ette, et maailmas oleks praegu vähemalt kaks natuke õnnetumat inimest juures, kui ma oleksin teinud teise otsuse. Ma avastasin aga seda, et tänu sellele juhtumile hindan ma seda inimest nüüd kuidagi palju rohkem ja ei arva, et ta nüüd ongi seal, vaid et ma tegelikult pean temast kinni hoidma.
Kuigi praegu käis see jutt ühe konkreetse inimese kohta, usun, et selliseid juhtumeid on veel. Arvatavasti mitte täpselt selliseid, kuna see oli päris sürr. Aga just seda, et inimesed on harjunud, et neil on keegi kõrval, mingi sõber, sugulane või kes iganes. Me ei pruugi nendega koos olles enam jälgida, mida me suust välja ajame (sõnu, mitte mingeid jälkusi), ei pruugi neist välja teha või mida kõike veel. Kuid kui nad on läinud, on üks suur AUK ja mitte midagi muud. Mis asja hullemaks ajab, see AUK valutab. Ja kõige hullem on see, et seda AUKu ei saa mitte millegagi täita. See AUK on sellise kujuga, et mitte ükski muu täide sinna sisse ei sobi. Päris halb, mis?
Sõbrad, selle AUGU tekkimist saab ära hoida. See on imelihtne! Märka seda, kes on su kõrval. Mitte ainult märka, vaid hooli temast ja küsi mõnikord, kuidas tal läheb. Kui vastus on "hästi", siis uuri, milles asi. Kui ta küsib sinu käest, kuidas sul läheb, ära ütle "hästi", kui see nii ei ole. Kui sa tahad temast hoolida, lase tal seda teha ka sinu osas.
Ole õnnistatud, sõber, kes sa vähegi seda loed! :)

*Inspireeritud: elust enesest*

Pane ennast põlema ... Jumala järele!

...Kui nii võtta, siis see ei kõlagi nii halvasti, mis?
Käisin üritusel nimega Mäkketõus. See oli lihtsalt nii ülimalt mõnus aeg, mida võtta selleks, et olla Jumala ees, et laulda talle ja palvetada ta poole. Nautisin seda, et sain olla täiesti mina ise Jumala ees ja ei pidanud teesklema mitte midagi. Siis tundsin, et tahaks lihtsalt ennast põlema panna nii, et see tuli levib ka teistele ja nad saaksid sellest puudutatud. Ma loodan, et keegi ei arva, et ma olen enesetapumõtetega. Ma ei ole, ausalt. Aga see soov on mul südames, et ma võiksin kristlasena olla eeskujuks inimestele, kes Jeesust ei tunne.
On üks Kirk Franklini laul, mis ka mulle südamesse tungis oma sõnadega. Selle nimi on The Last Jesus. Ja see räägib sellest, kui tühjad võivad minu sõnad olla. Kui ma ütlen, et tunnen Jeesust, aga minu elust, käitumisest, sõnadest ei ole Teda näha, siis on minu sõnad täiesti tühjad. Me võime olla ainuke Jeesus, keda nad näevad.
http://www.metrolyrics.com/the-last-jesus-lyrics-kirk-franklin.html
Siin on selle laulu sõnad.
Paneb ikka mõtlema küll, kui palju on minu elust Kristust tegelikult näha. Minu klassikaaslaste, sõprade seas. Praegune vastus: Mitte üldse! Ja see on täielik jama. See, mida nad näevad, on üks sarkasmi täis tüdruk, kes mõnikord on ka täitsa sõbralik. Mis kasu sellest Jumalale on? Ei olegi, ega ju? Siis on aeg muutuda, leian ma. Ma ei arva, et peaks võtma ja lööma Piibliga pähe, sest see ei tooks ka Jumalale olulist kasu arvatavasti. Ma võib-olla ei teagi, kuidas olla, kas rohkem vaimulik või mis iganes. Aga mida ma saan teha, on olla sõbralik, vähendada neid asju, mis Jumalale au ei too, üks neist: sõber Sarkasm. Kusjuures see on nii raske. Sarkasm. Ta ei lähe ära. Ta on nagu selline sõber, kellest tahad lahti saada ja üritad kuidagi ära joosta või midagi, aga ta ei saa aru, et ta peab ära minema. Tüütus. Minu puhul veel eriti.
Oeh, ega siin midagi teha polegi, peab lihtsalt andma endast parima, et minu osa Jumala kõrgeks tõstmisest oleks tehtud. Peab üritama teha nii, et ma pigem toon Jumalale au, kui häbi. Ei! Nii, et ma toon Talle AINULT AU ja häbi mitte üldse!

*Inspireeritud: Mäkketõus, Kirk Franklin: "The Last Jesus"*