Hullupea reis vol 2

Bonjour (ilmselgelt on nuit, kui ma seda kirjutan, aga oh well, eks ole...), mes amis, je suis à Paris! Tänane päev on juba täitsa nagu päev olnud. Kui tahtsin lennuki peale minna, pidin minema läbi kontrolli, kes siis mu kotti kaalus. (Tln-Stock teel seda ei juhtunud.) Ülekilosid oli ca 3. Jooksin vetsu, panin umbes 2kg riideid selga ning võtsin vedelikud ja läpaka kätte ja oldi mu 9,6 kiloga rahul. Lennuk tõusis õhku kell 6.40 ja Beauvais'sse (eesti keeles vaja ju korrektselt kirjutada... loe: boveesse) jõudis ta kuskil kella 9 paiku. Rootsis ja Prantsusmaal on sama aeg, et te teaks. 

Jõudsin siis Beauvais'sse ja ostsin endale bussipileti (15€, wuhuu) Pariisi. Buss sai täis pakitud, inimesed (mina nende hulgas) veel järjekorras ja naine karjub, who is alone? Alone? Ma siis noh, et jah, et mina noh.. ja ta ütleb Good, you can come. Nii et sain esimese bussi peale ja ei pidanud järgmist ootama. Nii lennu kui bussisõidu magasin ma maha, sest eelmine öö ei olnud just liiga unelmate puhkus. ca 2-3 tundi und vast sai kokku. Lend ja bussisõit juurde arvestada, tuleb ca 2-3 juurde. Ja jõudsin siis Pariisi. Polnud esialgu õrnematki aimu, kuhu ma minema pean, nii et otsustasin minna massiga kaasa. Õnneks läks mass õiges suunas ja kui see laiali läks, siis oskasin ise õigesti ennast edasi juhtida. Hakkasin mööda mingit tänavat kõndima, järsku vaatan - taamalt vaatab vastu Arc de Triomphe. Läksin kõigepealt sööma ja internetti (nett tasuta, aga ostsin elu kõige kallima cesari salati..) ning alles siis sammusin edasi selle kuulsuse poole. Pilti ma sellest ei teinud, sest ma ei viitsinud kaamerat kotist välja otsida. Telefoniga tegelt tegin ja saatsin Annile, kes minult tõendusmaterjali nõudis. Siis mõtlesin, et võiks minna edasi Eiffeli juurde. Võtsin kaardi ette (aitäh, Laura) ning teadmata, mis pidi seda üldse käes hoida, hakkasin sammuma. Sammun sammun, järsku vaatan kella 10 suunas ja ongi - Eiffeli torn vahib vastu nagu see oleks kõige tavalisem asi maailmas. Tegin sellest paar pilti ning otsustasin ringiga sinna minna, sest tundus, et otse vast ei saa. Ja mul tuli lihtsalt hästi suur naeratus näole, kui ma seda nägin. Lähemalt siis. Mõtlesin, et täitsa pael, ma olengi siin. Ja ma pean ütlema, et tegin sellest ikka väga mitu pilti, eest, tagant, alt, külje pealt... Sinna sisse ma ei roninud, päris kallis on teine. Et pigem paneks selle raha Louvre'i alla. Eks näis, eks näis. Läksin torni alt läbi ja natuke eemale muruplatsile, kus tsillis üsna palju inimesi, nii et ma läksin ka. Panin koti pea alla ja jaki muu alla ning nautisin. Päikest, und, Pariisi. 

Siis läksin edasi, plaaniga otsida kohvikut, kus istuda ja netis olla. Aga sinna jõudmiseks läks mul umbes 2 tundi, sest ma ei teadnud täpselt, kus ma olen ja kuhu lähen. Aga jõudsin! Ning siis jõudis kätte aeg minna metrooga sinna, kuhu host minna käskis. Sain Karimiga kokku ja läksime ta koju ning ajasime juttu. Ta on ülilahe inimene, kõik muretsejad, võite lõpetada. Tegi meile ka süüa ja pani head muusikat ja rääkis oma kontsertide elamustest ja CouchSurfingu kogemustest ja nii. Ja siis rääkisin päris palju Sikuga Skype'is ning Karim läks oma tuppa interneti pokkerit mängima. Ja siin ma siis olen. Ilge uni on peal, aga mõtlesin, et tahaks midagi ikka kirja panna enne kui tuduma hakkan. 

Hoidke jätkuvalt palves, et rahadega tuleks kõik ilusti välja ja ma leiaks endale õigel ajal head hostid ning et suudaks ühtlasi ka paika panna, kuhu minna tahan.

Aitäh, side lõpp!