Rikas ja tark!

Ma avastasin täna, et ma olen täiega rikas ja üsna tark. Te ei usu. Ei huvita. Ise ma ka ei usuks, sest minul ei ole ju kunagi raha ja vaadates mu hindeid, siis saab kõvasti mu tarkuse üle vaielda ;) 

Aga ma olen üsna tark. Koolis ei pruugi ma hakkama saada, aga ma tean, mida usun, ma tean, mida ma pean teadma. Oskan vaielda, oskan arutleda, oskan rääkida. Ei olegi ju seda koolitarkust vaja nii kõrgele tõsta. 

Ja vaaaaata, mis mul on. Mul on Sõber (korda mitu), mul on 5 õde-venda + vennanaine (beat that!), mul on kodu 13-ndal korrusel, toit olemas (7 inimese jagu ikka alati ;), täiesti vaba võimalus omandada keskharidus (käin selle võimalusega üsna kehvasti ringi), piisavalt hea tervis, et tegeleda kõigega, millega tahan (enamasti muusikaga), reisimisraskused piirduvad vaid rahaga ("raha"rikas ma pole), võin uskuda seda mida tahan (Jumal Isa, Poeg Jeesus Kristus, Püha Vaim!), ja mul on Isa taevas, kes armastab mind nii palju, et see on suisa uskumatu (Jh 3:16). Usun, et kui ma mõtleksin natuke kauem selle peale, jõuaksin veel ja veel põhjuseid tuua, miks ma rikas olen. Aga ma arvan, et saite juba aru. 

Minu rikkus ja minu tarkus tuleb suures osas Jumalalt ja sellel ei ole palju tegemist ei kooli ega rahaga. Naudin seda ;)

*Inspireeritud: jutuajamisi, mõttelende*

Tänu

Tänane hommik oli minu jaoks eriline. Eile tegin matemaatika kodutööd, aga kuna olin otsustanud kell 11 magama minna, siis ei jõudnud seda lõpuni teha, otsustasin panna äratuse kella kuueks.

Kell 6 ma küll voodist välja ei jõudnud, aga 6.26 olin küll juba täitsa istukil oma voodis. Alustasin päeva rääkides Jumalaga juttu. Küsides talt oma küsimused ja lootes talt saada oma vastused... päeva jooksul ;) Või noh, lähitulevikus. Igatahes. Jätkasin päeva rõõmsalt hommikuvõimlemisega. Ma ei ole seda küll tihti teinud, aga arvan, et nüüd hakkan tegema, sest see äratab nii mõnusalt üles ja on üldse väga mõnus tegevus.

Siis tuli mate kodutöö ära lõpetada. Oleks osanud, siis oleks jõle tore. Aga ei osanud. Vähemalt mitte kõike. Aga seda suurem oli rõõm, kui mõnigi tehe välja tuli. Mõtlen ootusega matemaatika tunni peale, et saaks küsida, kuidas siis käib ;) Logaritmid on teemaks. 

Seejärel igatahes võtsin aega, et lugeda Piiblit (enne jõudsin pesta näo, panna kohvi keema ja öelda Krissule "Tere hommikust!") Lugesin natuke niisama, siis otsustasin ahvida isa hommikurituaale, nii et tõin köögist tema liidu kalendri, Loosungi ja Päevasõna. Liidu kalendriga alustasin, sealne kirjakoht oli ilmutuse 22:1-5. Jätkasin loosungiga, sealt tuli: Tn 4:31-32, 1Tm 1:17, Kl 4:2-6 ja Js 58:1-12. Head kohad, lugege läbi. Siis aga võtsin ette Päevasõna. Päevasõna on iga päev jagunenud nii: Kaks kirjakohta, väike lookene, palve, päeva mõtisklus ja palve tulipunkt. Tänaseks teemaks oli seal tänamine. Kirjakohad: Kl 3:14-17 ja Jaakobuse 1:17. Tänane kirjutaja rääkis sellest, et me peaksime tänama iga päev. "Nendel meie hulgast, kes on pidevalt hõivatud, võimaldab tänupalveks võetud aeg kiirust vähendada ja oma paljusid õnnistusi meenutada. See aga on igati usuline kogemus." Palve: "Taevane Isa, nii täna kui kõigil muudelgi päevadel täname me Sind õnnistuste eest ja Sinu armastuse eest meie vastu. Aita meid leida aega, et meenutada Sind kõiges, mida me teeme. Me palume Jeesuse nimel. Aamen." Päeva mõtiskluse tõi kirjutaja (seekord Gary Dowdy Tennessee'st) välja nii: Leidke iga päev aega, et Jumalat õnnistuste eest tänada!" Ning palve tulipunktiks on Jumala tänamine.

Mulle nii meeldis see tänane jutt, kõik, mis seal oli. Tuletas mulle jälle meelde, et lisaks Jumalalt asjade palumise on meil ka eriline võimalus tänada teda kõige hea eest, mis meie ümber ja kõigi õnnistuste eest, millega ta tahab meie elusid täita. 

Tänu Tänu Tänu,

Aitäh, Jumal! :)

*Inspireeritud: hommik 27.11.2008*

aga usaldus?

Täna, nagu igal esmaspäeval, oli järjekordne otsakooli hommikupalvus. Seekord olin mina selle eest vastutav. Esiteks pean ütlema, et terve hommik mängis minu vastu. Hommikupalvus algab tavaliselt kell 7.30. Ma tulin täna täiesti rahuliku südamega kell 7 voodist välja ja ei mõelnud ka otsakooli peale enne, kui Krissu mulle ütles, et "noh, kooli vist ei jõua jah?" Minu poolne suur sissehingamine ja tahe korraks karjuda. Sellele järgnes aga üsna vaikne "käi pekki!" (mitte Krissule suunatud) ja minu ette tekkis küsimus: kas lähen või helistan, et ei jõua? Heh, kell 7.10 olin juba liftis ja 7.13 bussipeatuses. Siis hakkas jälle kuskile kiskuma. Ootasin trolli kauem kui kunagi varem, mitte midagi ei tulnud. Lõpuks tuli 9, mis läheb Koplisse. Läksin peale. Ja veel umbes miljon inimest. Kitsas, kerge klaustrofoobia. Tulin maha, läksin järgmist ühistransporti ootama, mis mind siis õigesse kohta viiks. Ootasin Kristiine keskuse ees, kust läheb kokku sada tuhat erinevat transporti. Ja vääääga kaua ei tulnud sinna ükski troll ega buss. Kui tuli 17A, tahtsin rõõmust lakke hüpata (mis on õues väga keeruline), aga nähes, et ka selle peale pretendeerib umbes miljon inimest, tahtsin juba loobuda. Õnneks oli pärast mind veel üks härrasmees, kes samuti selle bussi peale minna tahtis. Surus mind bussi ja ennast ka. Läks hästi, jäin kõigest 15 minutit hiljaks. See igaviku mõttes ei loe midagi... heh, jah. Igatahes, kohale olid peale minu jõudnud veel vaid Hanna ja Jana. Aga polnudki hullu, kolmekesti kiire, konkreetne mõtete jagamine, Piibli lugemine, palvetamine ja laiali minek. 

Ma ei suuda uskuda, et ma nüüd alles pointini jõuan. Nimelt tahtsin ma rääkida, millest ma seal rääkisin. Rääkisin sellest, et mu elus on praegu mõned suured valikud, mis mul tuleb teha, teatud otsused, kus on vaja väga selget Jumala nõu. Rääkisin sellest, et mul on üsna raske Jumala häält kuulda, õigemini ma ei olegi kunagi selleni jõudnud. Ja minu puhul on see otsimise motivatsioon kiire kaduma. 

Tihtilugu me aga küsime ja küsime Jumalalt. Nagu ütles (vist) Bill Hybels, et me ütleme Jumalale: "Anna mulle kannatlikkust, aga tee seda ruttu!" Me küsime Jumalalt asju, tahtes kohe ka vastust saada. Kui ei saa, siis tüdime ja enam ei küsi ka. Unustame selle, et Jumalal on vastus ja tal on selle jaoks ka õige aeg. Tema teab, mis su elus võib olla ja mida selleks tegema peab. Unustame, et Jumal on ustav ja meile ei meenu, et teda võiks usaldada.

Aga usaldus on üks neist asjadest, mida Jumal meilt tahab.

Ja seda on ka vaja, et Jumalaga kuskile jõuda. 
Olin seal natukene mures, sest ei olnud otsinud välja, mida Piiblist lugeda.

Aga Jumal juhtis mind ps 139 juurde, mis on üks mu lemmikuid peatükke Piiblist. Ja endalegi üllatuseks läks see väga hästi teemasse! :)

P.S. Et asi oleks selge: kirjutasin selle kõik iseendale samamoodi kui teistele, kes võivad samas olukorras olla. Kui olen need sõnad üles kirjutanud ja läbi töötanud, on ehk kergem aru saada, mis toimub.

*Inspireeritud: valikute periood*

imede ime

Maailmas ei ole kõik veel läbi. Imesid juhtub tänapäevalgi. Olen uskuja: kõik on võimalik!

Et millest ma räägin? Teate mu õde, Sigrid Luidet? Vaikne, malbe, tagasihoidlik, kui saab, siis ei naera, kui saab, siis ei räägi, eriti hommikuti bussis, kui on teatavasti uneaeg!

Täna rääkis Siku mu peaaegu surnuks. No tegelikult tegi ta endale rohkem viga, sest ma lõin üsna kõvasti (vastu), aga ikkagist. Kõige tüütum asi maailmas (ta õppis seda minult) on inimesega rääkimine, kui teine magada tahab. Kui on ühepoolne soov suhelda. Eriti kui ignoreerimine ka ei aita, oleksin suisa kaela välja väänanud, et Siku ikka aru saaks, et ma vaatan aknast välja ja ei kuula teda. Õudukas. Ei soovita kellelegi. Ja kardan, et ega keegi teine seda kunagi tunda saagi.

*Inspireeritud: Signe...*

headus on ilmas

Seisame Sikuga Pirital, ootame bussi, mis meid linna viiks. Peaksime ootama veel vähemalt 15 minutit, et tuleks üks ainumaski buss, sest kell on juba palju ja bussid käivad harva. Loodame, et jõuame trolli peale ka. Ma üritan rahustada nii ennast kui Sikut, "jajaa, kindlasti jõuame, trollid käivad veel üsna hilja." Seisame ja tammume ühelt jalalt teise, üsna külm on, väga ei taha oodata seda bussi, võiks ju juba kodus olla. Autod sõidavad mööda, mõtlen, "võiks hääletada", aga ei tee seda ja ootame ikka. Sõidab mööda üks A-Teami moodi (aga ägedam) kaubik, võtab hoo maha, peatub, tagurdab, blondeeritud krässus juuste ja karvase jopiga mees kerib akna alla ja küsib: "Kas ma saan teid äkki kuskile ära viia?" Siin tuleb juba Sõber Eelarvamus mängu. Vaatame Sikuga üksteisele otsa, süda ütleb JAAA, aju ütleb EIII, Liisu küsib Sikult, "Ma ei tea, tahame vä?" Oleme peaaegu oma võimaluse mööda lasknud, aga ütleme, et jaa, ikka, miks mitte. Buss näeb seest päris kobe välja, istmed on suisa uskumatult pehmed ja helisüsteem on võimas. Mees küsib, kuhu me läheme. "Kesklinna," tuleb vastus. Vaikus. "Aga kuhu seal?" "No, trolli peale." Vaikus. Mees räägib vahepeal telefoniga. "Aga kuhu te muidu suundute?" "Mustamäel elame muidu..." Vaikus. "Aga ma viskan teid ära, mul on aega!" Naeratused, hämming, arglik "Ok" ja allasurutud rahulolu. Autos on ju soe, muss on hea, mis me ikka kurdame. Vahepeal saab Siku kõne Kertult sisuga: "Su rahakott jäi autosse!" Liisul kohe hea meel olla auto peal, sest muidu oleks Siku pidanud jänist sõitma. Paha-paha. Vaikselt juba tuleb, "aitäh, Jumal!" Jõuame kodu juurde, veel enne väljumist väike vestlus. Siku: "Loodan, et sa meie pärast väga suurt ringi ei pidanud tegema!" Mees: "Noh, ma lähen kesklinna tagasi, vanalinna pidin minema tegelikult!" Üldine naerusumin, "Aitäh," "Pole tänu väärt" ja "õnnistusi!" Sikult Liisule nägu täis hämmingut ja uhkust: "Liisu, sa oled nii lahe!" Liisu on ise ka juba üsna uhke. 

Kodus mõtlen, et vaataks huvi pärast, mis kell siis viimane troll ikkagi läheb. Nii.. Buss oleks Piritalt läinud kõige varem 23.37, viimane troll Kaubamaja juurest 23.40... Väike matemaatika ütleb Liisule, et me vist ei oleks jõudnud. 

Ja siis juba täitsa tugev "Aitäh, Jumal!" 

*Inspireeritud: Tore mees toreda kaubikuga toredal õhtul*

kurb tõsiasi

- Rittmeister: "Kummaline, niipea, kui sa hakkad rääkima Jumalast ja armastusest, muutub su hääl kalgiks ja su silmad on täis vihkamist. Ei, Margret, sinu usk ei ole kindlasti see õige"

-August Strindberg "Isa"

Nii-nii palju sõltub meist, mis mulje meie usust jääb. Kui räägime, et meie usus on oluline koht just armastusel, siis laseme oma käitumisest selle välja paista!

Eks?

Uudne kogemus...

... venelastega seoses. 

Sõitsin trolliga kodu poole, minu ees istus keskealine vene rahvusest härrasmees. Nägi täitsa OK välja, ses suhtes, et ei tundnud olevat joodik ega midagi sellist. Aga see-eest vääääga venemeelne ja suhtlusaldis. Võttis ette poisi, kes julges tema kõrvale istuda. Sai teada, et poiss ei räägi vene keelt ja sealt sai kõik asi alguse. Mõtlen praegu, huvitav, mis oleks juhtunud, kui poiss oleks venelane olnud... Aga see selleks. Ma ei saanud suuremat aru, mida Härra rääkis, aga ta mainis sõnu Gruusia, poliitika, Ameerika, Savisaar, Ansip ja siis rida sõnu, mis minu teadmiste kohaselt ei vääri kordamist. Teate küll, need tavalised vene keelsed sõnad :) Njah. Igatahes, üks vanem naine julges ühel hetkel Härraga rääkima hakata, tema põhiline sõna oli: "spakoites!" Kusjuures see eriti ei mõjunud. Härra sai hoogu juurde ja muutus mõne ajaga üsna valjuhäälseks ja mulle jäi mulje, et keegi jääb peast ilma. Seda õnneks ei juhtunud. Aga see Härra oli siiski üsna hirmutav ja kui ta vahepeal taha minu ja Siku poole vaatas, üritasime mõlemad mitte silmsidemel tekkida lasta. 

Igatahes avastasin ühel hetkel, et tegelen palvetamisega. Ma ei palvetanud, et see Härra meile midagi ei teeks. Ma ei palvetanud, et me kõik tervelt koju pääseks. Palusin Jumalalt seda, et ta õnnistaks seda Härrat. Palusin, et Jumal kuidagi täidaks selle tühimiku, mis tundus olevat selle Härra elus. 

Muideks hiljem, kui Härra trollist väljus, sain aru, et ta oli päris purjus. Või väga oimetu. Tal õnnestus jääda trolli ukse vahele ning kui ta siiski välja astuda sai, lendas ta kõhuli kõnniteele, nii et jalad olid trolli all. Tänu Jumalale, et trollijuht pime ega väga hoolimatu ei olnud, usun, et ma oleksin siiani üsna šokeeritud, kui keegi Härra oma jalad trolli alla oleks jätnud. 

*Inspireeritud: Härra Venelane*

Tere, Jumal!

Kallis Isa! 

Täna on olnud suurepärane päev, aitäh Sulle selle eest! Magasin küll sisse, aga see oli tõeliselt mõnus, sest pikk päev koolis oleks olnud minu jaoks väga raske. Aitäh Sulle lume eest, mis meie maad juba katab! Mulle tundub imelik, et Sulle meeldib nüüd juba novembris meile lund kinkida, aga küllap on sellelgi mingi põhjus. 

Saime gospelkooriga Jõgeval käia. Isa, aitäh, et Sa meiega kaasas olid! Tänu sellele jõudsime me kõik kohale ja ka tagasi koju. Tänu sellele saime me ennast kontserdil mõnusalt tunda! Tänu sellele on meil veel hääled alles ja tujud head! Aitäh Sulle, sest ilma Sinuta oleks see olnud üsna tühine ettevõtmine, aga nüüd saime Sinule laulda ja loodan, et Sinagi nautisid kontserdit! 

Oled ehk märganud, et olen täna üritanud rohkem Sinuga aega veeta. Olen Sinuga rääkinud. Pigem Sulle rääkinud. Sinult küsinud. Ja uurinud. Isa, tea, et ootan vastust! Pigem vastuseid. Ma ei taha mingeid tühiseid ettevõtmisi tegema hakata. Ei taha teha asju, mis ei ole Sinu plaanis kirjas. Ma tean, et Sinul on minu elu jaoks parem plaan, kui ma praegu ette kujutada suudan. Ma tean, et mul ei tule just liiga igav elu! Isa, ma ootan! Ma olen valmis väljakutse vastu võtma! Võta mind, kasuta mind, tahan olla tööriist! Palun ära ole nõus minu soovidega, kui need ei klapi Sinu plaaniga, vaid tee oma plaanid minu soovideks! Jah? Jah! :)

Isa, aitäh Sulle, et Sa valvad mu und ja mu homset päeva! Aitäh, et Sa ei lase juhtuda ühelgi asjal, mis võivad rikkuda minu ja Sinu suhet! Aitäh, et Sa oled kogu aeg minu kõrval! Aitäh, et oled saatnud oma Inglid minu ja minu kallite üle vaatama, meid valvama ja kaitsma! Aitäh Sulle kõige eest, mis on ja kõige eest, mis veel tulemas on! Isa, tee oma tahe avalikuks minu elus! 

Ma armastan Sind, kallis Isa! Südamest ja alati! 

Head ööd!

Sinu tütar Liisu

GLS 2008 - John Ortberg

http://www.youtube.com/watch?v=qYZ0vSnpjiM

Teda nähes mõtled, et tema nalja ei mõista. Mõistab-mõistab. Aga taaskord väga hea pointiga jutlus.

Nopped:

• God never insults anyone by giving them a too easy task.
• We have to take risks!
• It all comes down to speaking simple truth!
• We should all be genuinely humble servants.
• The "unchurched" will not complain. They will just leave and not think about it anymore.

GLS 2008 - Bill Hybels

Tänu tema tööle on see üritus üldse olemas. Tänu sellele, et see mees julges vastu võtta selle väljakutse Jumalalt. 

http://www.youtube.com/watch?v=t4UKY9jL38g

http://www.youtube.com/watch?v=bu_W5H23exc

Nopped:

• The local church is the hope of the world!
• Pop-eye said: "That's all I can stands, I can stands no more!"
• What is it that you can stands no more? What is your holy discontent, your Pop-eye moment?
• God wants to find someone who gets wrecked about the same things as he does.
• What is your holy discontent? When you find it, you must feed it!

GLS 2008 - Wayne Cordeiro

See mees on lihtsalt ... imeline. Tema sõnad võivad tuua nii pisaraid kui naerukrampe. 

Sissejuhatus: http://www.youtube.com/watch?v=svxcYq-ShYc

Nopped:

• God didn't tell us to build a big church, but big people;
• Tomorrow's church is what you are today;
• (nali) I can chew on an idea and gain weight!
• Find out what fills and what drains your tank!
• Understand balance in your life between family, work, break time etc.
• Learn to lead out of rest, you need to rest some time! Sleep in at the right side of the clock!
• Find a lightning rod, you gotta let the charge go or you'll fry everyone! 
• Discipline your daily devotions; SOAP (lifejournal.cc)

GLS 2008 - Catherine Rohr

Catherine Rohr - naine, kellel oli suurepärane karjäär, mis tõi talle sisse umbes 200000$ aastas, kuid ta otsustas selle tahaplaanile jätta, et võtta vastu kutsumus Jumalalt.

http://www.youtube.com/watch?v=Tn5oyytSchI

Kuna tema osa oli intervjuu vormis, siis ei kirjutanud ma üles rohkem kui kaks punkti:

• I had many different prayers that I said out loud and my favorite one was just a short one. It goes: "Bring it on, God!"
• I realized that God doesn't need me and if I get myself out of the way and let Him use me, He can work!

GLS 2008 - Craig Groeschel

Craig Groeschel on mees, kes tegeleb sellise asjaga nagu lifechurch.tv. Uurige järele, ma rohkem ei oska tema kohta rääkida, peale selle, et ta jutlus oli v ä g e v ! ! ! :) Ta rääkis teemal "it". Ei oskagi seda seletada väga :) Las seletab ise:

http://www.youtube.com/watch?v=FwDv1jk4xbg

Mõned mõtted siis, mis ma välja noppisin (inglise keeles, kuna ta kasutas seda;)

• God shows up where His people are
  
• Some churches seem to think that having a lot of different things is great. They say: "the More, the Better." I say: "the Better, the Better!"
• You need to find out what you're the best at!
• To reach people, we need to do something no one else is doing. If we want to do something no one else is doing, we can't do what everyone else is doing!
• What are you doing that you need to stop doing?
• What is God trying to show you through your greatest limitation?
• Oranizations that have "it", are willing to take risks.
• Failure is not an option! It's a necessity!
• Don't play it safe! When God is speaking to you, get out of the boat!
• Just because you fail, it doesn't mean you're a failure! Shake it off! Step up!
• Sin is like sneezing! It starts as a nice tingling feeling in your nose but afterwards there is snot everywhere!
• Let God break you heart once again!
• What do I need to do in order to have "it"?

Selleks, et päris aru saada, mis siin üldse kirjas on, peaks seda DVD-d ise vaatama. Selleks võib kokku leppida aja minu või mõne minu pereliikmega ja võime koos vaadata! :)

GLS 2008

Toimus üritus, millest ma ei saa üle ega ümber ja kohe kuidagi ei saa mainimata jätta. 

Nimi: GLS (Global Leadership Summit) 2008. Vanus: Eestis 1. Staatus: Üks Parimaid Üritusi Maailmas. Tunnus: Palju Uut Tarkust, Jumala Tundmine. 

Alustan sellest, miks ma arvan, et Jumal tahtis, et ma seal oleks. Esiteks ei plaaninud ma üldse sinna minna, sest see tundus minu jaoks kallis ja noh, olgem ausad, DVDsid saab kodus ka vaadata. Siis kutsuti mind vabatahtlikuna appi, oleks läinud. Aga tundes ennast, ei oleks ma rohkem kui kahest loengust viitsinud osa võtta. Siis aga kutsuti mind laulma ülistusmeeskonda. Juba see oli täielik õnnistus! Aga point oli selles, et koosolekute ajal, kui me laval ei olnud, pidime me istuma saalis. Või lihtsalt istusime saalis. Ja seetõttu ei näinud ma vaid kahte loengut vaid üheksat. Ja see oli lihtsalt suurepärane kogemus. Nautisin igat jutlust, kuigi hommikutel kippus uni vägisi silma. Kirjutan oma märkmeid nendest jutlustest ka siia blogisse.

Ühel hetkel avastasin, et olen peaaegu saavutanud oma elus selle, mida olen pikka aega tahtnud saavutada - olla kristlane, kes põleb. Kristlane, kes ei jõua ära oodata, et saaks Jumala asju teha ja tema sõna kuulutada ja kõikidesse Eesti ja maailma nurkadesse viia. Ma olin tõesti nii särtsu täis sellest kõigest, et see oli suisa hämmastav. 

Teine asi, mida ma avastasin, oli see, et ma olen suurel üritusel ülistusmeeskonnas. Mõtlesin selle peale, kui kaua ma olen vaadanud inimesi, kes on seal olnud. Vahepeal mõtlesin isegi, et tahaks ka. Aga ei mõelnud peaaegu kunagi sellele, et ma päriselt seal kuskil olen. Ja seal ma siis olin, üritasin anda endast kõik, et juhtida teisi inimesi Jumala ülistusse läbi muusika ja häälestada neid ning ennast õigele lainele. Mõnus oli... tõeliselt mõnus.

Nüüd tuleb aga mängu jälle see osa, kus ma olen saanud ja on aeg anda. On aeg hakata tegutsema. Siinkohal aga... Abi? Palun? Sest ma ei oska üksi ja ei tea, mida teha, kust alustada või kust jätkata või mida iganes. 

Et üldiselt siis jah: võite, palun, palvetada minu eest, kui on aega, tahtmist ja mahti! Ma oleksin väga tänulik selle eest! 

Ole õnnistatud, sõber! 

*Inspireeritud: GLS 2008*

Kannatlikkuse proov

Teate seda tunnet, kui saad aru, et praegu on katsumuste aeg. Praegu pannakse minu kannatlikkus proovile. Ja siis ootad ja üritad olla kannatlik, mitte minna endast välja ja jääda rahulikuks.

Ma tunnen, et minu elus on praegu üks selline väike test. Minu ja minu teiste pereliikmete elus. Nimi: Grete. Vanus: 3. Staatus: Lootusetult Ära Hellitatud. Tunnus: Jonnimine. 

Päris raske on, nii palju võin öelda. Kui päriselt on selline tunne, et räägid seinaga, mis karjub sulle vastu. Samas, teinekord on ta nii armas, et tahaks puruks kallistada. Aga tõtt öelda, ma lihtsalt ei oska olla rahulik, iga kord, kui ta jonnib, tahaksin ukse kõvasti kinni lükata ja muusika hästi valjuks keerata. Tegelikult tahaksin pigem, et tema oleks kuskil omaette, sest lisaks sellele, et ta minu närvid mustaks värvib, teeb ta seda ka minu teiste pereliikmetega, kellel on ehk endalgi palju stressi. 

Et ühesõnaga:

Kes tahab laenutada ja ümber kasvatada ühte 3-aastast VÄGA armsat aga VÄGA hellikut last? 

*inspireeritud: Grete*

Amen!

Bill Hybelsi intervjuust Bonoga

Bono: "A friend of mine said to me: Stop asking God to bless what you're doing, Bono! Find out what God is doing, because that is already blessed!"

Friend

Ma olen alati teadnud, et prantslastel on mingi oskus sõnu ilusti ritta panna: 

Don't walk in front of me, I may not follow; Don't walk behind me, I may not lead; Walk beside me, and just be my friend. 
-- Albert Camus

:)

huvitav mõte

Vaatasin oma sõbranna pilte Orkutist. Näitan teile pilti, mis pani mind nüüd blogi kirjutama. Õigemini tema kommentaar selle pildi kohta. 

Selline pilt. Imeilus. Ja maailm  on imeilus. Aga tema kommenteeris: "Ma olin nagu Jumal. Juhtisin maailma, või noh, oleksin juhtinud, kuid ma olin liiga rahul, et midagi muutma hakata." Kristlane ta ei ole, see on ka vist selge, sest ükski kristlane end naljalt Jumalaga ei võrdle. Aga see lauseosa, et "olin liiga rahul, et midagi muutma hakata" pani mind mõtlema sellele, kuidas äkki mõnikord Jumal vaatab meie peale ja naeratab, sest ta on nii 

rahul.

Kindlasti ei ole see niimoodi kogu aeg, sest tahes-tahtmata inimene eksib ja teeb asju halvasti. 

Aga mõnikord suudame me siiski Jumala naeratama panna. Ja siis tuleb päike välja ka halva ilma korral.

*Inspireeritud: see pilt seal päris üleval*

Lapsemeelsus

Mul on üks sõbranna, kes kurtis, et saab varsti 18. "mai taha suureks saada:D," ütles ta (seletuseks: rääkisime MSNis, jätsin tema armsa fondi). "sis mai saagi roosasid pükse kanda ja mänguloomaga tududa ja lahedate pastakatega kirjutada. Ma pean teistele eeskujuks olema." Veider, kuidas mingisse vanusesse jõudes peab tõesti hakkama mõtlema, kuidas käituda, mida teha ja rääkida. Pead käituma oma vanusele vastavalt. Kui ikka juba 18 oled, siis võta mõistus pähe ja hakka korralikuks js mis iganes. Lapsemeelsete peale vaadatakse tihti viltu või kõrgilt.

Samas olen kristlasena kuulnud nii palju sellest, et usus peaks just lapsemeelne olemagi. Peaksime omama lapseusku. Natuke naiivitsema võib-olla, vähemalt mis puudutab usku. Sest tõesti on huvitav vaadata, et lastel on nii kerge kõike uskuda. Neil ei ole alust arvata, et keegi ajab neile mingit jama. Kui kuidagi on öeldud, siis nii tõenäoliselt ongi ja seda infot võib kõigile edasi rääkida. "Tead, mis mu issi mulle ütles?" "Kasvataja täna lasteaias rääkis..." "Suur poiss ütles, et..." Kui me oma usueluga jõuame kohta, kus tunneme, et oleme nüüd täiskasvanud ja peaksime hakkama ka nii käituma, siis soovitan järele mõelda, kas see ikka on vajalik... selles osas oleks ehk vaja mingit muud suhtumist. Tõsi on see, et eeskujuks peaksime tõesti olema. Nii kristlastele kui mittekristlastele. Küsimus on aga selles, kas peaksime sellepärast minetama lapsemeelsuse meie usus? Minu meelest on nii mõnus mõelda, et ükskõik kui vana ma ka olen (praegu ju veel noor, aga tulevikus siis), võin kujutada endale, et istun Jumala peopesas, et Ta teeb mulle pai, et Ta tahab mulle kalli teha ja ma võin Teda muuhulgas ka Issiks kutsuda. Ma arvan, et Jumala armastuse täielikuks mõistmiseks ei pea me õppima usuteadust. Väiksel lapsel on ju palju kergem uskuda, et Jumal armastab ja hoiab teda kui suurel inimesel. Ja ma arvan, et on põhjus, miks meid ikka Jumala lasteks nimetatakse, mitte ei tehta vahet Jumala lapsel ja Jumala täiskasvanud pojal või tütrel. 

*Inspireeritud: Jutuajamine ja mõttelend*

Minu Parim Sõber

Teate, nii palju on inimesi, keda ma võin nimetada oma sõpradeks, headeks sõpradeks, või isegi väga headeks sõpradeks. Aga minu Parimat Sõpra on siiski ainult üks. See, kellega ma olen otsustanud olla täiesti avameelne, keda täielikult usaldada ja kelle üle või kellega koos naerda :) 
Probleem on hetkel vaid üks - ta on Mehhikos. Pääääris kaugel. Ja teate seda mõtet, et sa ei pruugi enne aru saada, kui oluline keegi või miski on, kui teda enam ei ole? Minu Parim Sõber on küll veel olemas, aga ei ole seda võimalust, et ma teen talle kalli kui tahan või viskan mõne killu, et teda halval ajal naerma ajada või räägin lampidest asjadest näost näkku. Nüüd olen tõesti sellest puudust hakanud tundma. Aga ägedus on see, et nüüd olen hakanud hindama neid harvu hetki, mil saan temaga meili vahetada või MSNis juttu ajada või temalt tiguposti saada ning talle ka seda saata. Tigupost on mõnus. Proovige ka :)

Aga ühe sõnaga, tahtsin temast ka rääkida lihtsalt. Või noh, ta oma blogis ära mainida. Ja paluda, et kellel aega, tahtmist, motivatsiooni, siis võtke ta ka oma õhtupalvetesse. Tal oleks sellest väga hea meel.

Kadri - armastan ja ootan Sind koju! :)

*Inspireeritud: pretty obvious ;)*

Isa

On isadepäev. Ma võin olla õnnelik, sest mul on isa nii maa peal kui ka taevas! Taevasest isast olen ma siin blogis juba kirjutanud, kõik see, mis siin kirjas, on temaga seotud. Välja arvatud võib-olla need nuudlid ketšupiga. Aga see ei lähe arvesse ;)

Tahan rääkida oma maisest isast. Ta on üks imetabane inimene... ta sai endale 7 aasta jooksul 5 last ning siis, pärast 14 aastast pausi, otsustas ta koos oma naisega veel üks laps tekitada. 6 last. Eesti mõistes väga eriline saavutus. Ta on ka pastor, olnud kristlane kogu oma elu ning tõenäoliselt tänu sellele olen mina üldse olemas. Kohtus ta ju oma naise, minu emaga, kirikus ning noh, edasine on juba selge. Ja usun, et üsna oluline osa sellest, miks mina täna kristlane olen, ongi minu isa. Temaga koos oleme terve elu kirikus käinud ja tema mõtteid Jumalast oleme me korduvalt kuulnud (meie = luide lapsed). Ja kuigi see usk, mis mul on, ei ole enam kaugeltki lihtsalt mu vanemate usk, vaid minu jaoks päris isiklik asi, siis julgen ka selle eest anda tänu oma isale. 

Tahan temast veel rääkida, aga pean natuke mõtlema...

mõttepaus...

Ok, fun facts:

• Sündinud Pärnus
• Isa on hariduselt elektrik ja on sellel alal pikki aegu töötanud
  
• hakkas minu emaga käima, kui oli 27 (ema oli 16)
• abiellus minu emaga, kui oli 29 (ema oli 18)
• enne seda oli emal mõned ettekirjutused, mida ta kindlasti ei tahaks:

1. pastorist abikaasa
2. elukoht raplas
3. suur pere

• kui nad abiellusid, oli isa veel elektrik
• pärast seda sai temast pastor, kuigi seminari lõputöö on siiani lõpetamata
  
• 90ndate alguses kolis perekond Luide Raplasse, kus isa rajas koguduse
• 91. aastal sündis neil viies laps ning 2005. kuues.
• hetkel on isal käsil Tallinna Elava Kivi koguduse rajamine
• dirigeerib gospelkoor Living Stone'i
• On lõpetanud muusikakooli tšello erialal hindega "3", palvega, et ta enam sellega ei tegeleks
• on võtnud dirigeerimistunde. Õpetaja maksis talle, et sa seda teeks :)

Voh, ongi vist kõik, mida ma hetkel meenutada suudan. Kui kellelgi on veel mõni tore mõte minu isa kohta, või on mõnda fakti vaja parandada, palun anda teada! :)

Ainuke asi, mida veel oskan lisada on see, et armastan teda ja ta on üks sigavahva isa ;) Aa, ja see ka, et mulle teeb väga suures koguses rõõmu, kui isa südamest naerab. Seda nii sellepärast, et on ju hea, kui minu isa on rõõmus ja nii, aga see, kuidas ta naerab, on omaette klass ja üsna nakkav :)

*inspireeritud: Indrek Luide, minu armas issi*

meelespea

Täitsa huvitav on mõnikord teada saada, et keegi loeb su blogi. Keegi tuleb kuskil ja käsib juba veel midagi kirjutada või siis ütleb, et seal on äge pilt või küsib, mida ma millegagi mõtlen või siis tuletab meelde, et ma võtaksin aega Tema jaoks. Viimane oli suisa suurepärane, sest see meelespea tuli mul täpselt kesk kõige tihedamat MSNGmailOrkutFacebook nõiaringi!

Aitäh sulle! :)

Ja tarkusesõna: "Jumalal ei ole üldse vaja, et sa Piiblit loeks! See on sinu enda huvides!"

*Inspireeritud: meelespea MSNis kell pärast keskööd (Mariliis! Aega Tema jaoks!).*

väärt ...

Jeesus on väärt palju rohkem kui mina Talle anda suudan.

Ta tahab mulle anda palju rohkem kui mina väärt olen.

aitäh, Jeesus!

kaval...

The greatest trick the devil ever pulled was convincing the world he did not exist. And like that... he is gone. 

Mis on valesti?

Mariliisi päevaplaan:

Ärkamine

kooliminek

koolist tulek, kas siis koju või näiteks Otsa

Suur Hängimine arvuti taga

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook

Magama...

Hmm...

Miski on paigast ära...

Ärkan, olen väsinud...

Lähen kooli, olen väsinud, kopp on ees, magan terve tee Viimsisse...

Olen koolis, kopp on ees, midagi teha ei viitsi, vahepeal viskan mõne killu, klassiõed naeravad...

Tulen koolist, kopp on ees, tahaks magada, väsimus.

Ja nii ma hängingi arvutis, tegemata peaaegu ühtki kasulikku asja.

Ja siis lähen magama ning olles surmväsinult voodis vabandan Jumala ees, et Tema jaoks aega ei võtnud. Üritan mingit vabandust sõnastada, aga see on mõttetu, sest Tema näeb nagunii minu südamesse ning Ta näeb ka seda, kui väga ma tegelikult üritasin või tahtsin Tema jaoks aega võtta. Ta teab seda, et kui ma oleksin teinud vastava otsuse, siis oleksin midagigigi kaotamata võinud panna interneti/arvuti kinni ja võtta aega Tema jaoks. Aga ma ei teinud seda otsust. Ma pidevalt ei tee seda otsust. 

Igatahes. Hommepäev (!!!) ja mitte täna, koostan ma endale päevaplaani. OK, võib-olla teen seda täna. Panen sinna konkreetselt kirja, mis on vaja teha ja mis ajal ma seda teen. Distsipliin või mis iganes asi see ka oli. Seda igatahes hakkan arendama. Sõbrad, te võite ühineda! 

Ja Sõbrad! Infoks: Ükskõik, mida Sina oma ajaga teed, on Jumal ikka valmis oma aega Sulle pühendama. Sõbrad, otsime Jumalat, kuigi võib-olla ei oska öelda, mida see täpselt tähendab! Nagu ütles sõber Madis K, otsime Jumalat, mitte Tema ande! Ärme otsi, mida me veel Jumalalt välja saaks pressida, vaid otsime Teda ennast! Ja seda, mida meie Tema jaoks teha saaksime, ilma ennast sellega üle vindi ajamata (kui see lause nüüd kuidagigi loogiline oli, siis võid südames mulle plaksutada! :)

*inspireeritud: kuldnoka õhtu 06.011.2008*

inimesed

Mõtlesin, kui väga ma vajan inimesi enda ümber. 

Inimesi, kelle peale loota. 

Inimesi, kes tõstavad tuju. 

Inimesi, kes aitavad hädast välja. 

Inimesi, kelle jaoks olla olemas. 

Hämmastav on see, et siis, kui tunned, et oled üksi, 

saadab Jumal veel kellegi, 

kelle olemasolust võis enne olla ükskõik, 

aga enam ei ole, sest nüüd on see keegi See, kes Sind üleval hoiab!

Ja jälle on kõik hästi...

Jumal teeb kõik heaks.

Tõsi.

Inspiratsioon

Heebrea 11

Usust ja uskujatest muistsel ajal

¹Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade
tõendus.
²Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
³Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi,
nii et nägematust on sündinud nähtav.
⁴Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta
sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta
tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
⁵Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud
enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli
ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
⁶Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb
Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga
neile, kes teda otsivad.
⁷Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei
olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks;
ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks,
mis tuleb usust.
⁸Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika,
mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
⁹Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades
telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
¹⁰Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
¹¹Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest
hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
¹²Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu
kaotanud
mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva
mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
¹³Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja
tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja
majalised maa peal.
¹⁴Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad
kodumaad.
¹⁵Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud,
küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
¹⁶Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad.
Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende
Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
¹⁷Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki;
tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
¹⁸tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
¹⁹Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada,
seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
²⁰Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
²¹Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas
Jumalat oma kepi najal.
²²Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste
lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
²³Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud
varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust.
²⁴Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end
nimetada vaarao tütre pojaks.
²⁵Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest
aega nautida pattu,
²⁶sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust
Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole.
²⁷Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest
otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.
²⁸Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et
hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi.
²⁹Usus läbisid nad Punase mere otsekui kuiva maa, ja kui egiptlased
püüdsid teha sedasama, siis nad uppusid.
³⁰Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende
ümber.
³¹Usus ei hukkunud hoor Raahab koos sõnakuulmatutega, sest ta
oli rahuga vastu võtnud salakuulajad.

³²Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist,
Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,
³³kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said
kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,
³⁴kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said
nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.
³⁵Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid
end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada
paremat ülestõusmist.
³⁶Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja
vanglat.
³⁷Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga
hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi,
puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.
³⁸Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja
mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
³⁹Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei
saanud nad kätte tõotust,
⁴⁰sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad
ilma meieta ei saaks täiuslikuks.

Mõttekilluke

"...poti ässast on vähe kasu, kui ärtu on trump..."

Ütle "EI"! Või ei?

Olen tundnud, et Jumal on mind mõne asjaga üsna palju valiku ette seadnud. Tundub, et Ta tahab õpetada mind mõnele asjale "ei" ütlema. Sest siiani ma ei ole osanud seda teha. Võib-olla ei ole lihtsalt tahtnud. Eriti asjad, mis puudutavad laulmist. Ma kohe ei suuda sundida ennast "ei" ütlema. Tundub, et aega ja tahtmist nagu on, et asjadega tegeleda, nii et miks siis ära öelda. 

Samas tunnen ka seda, kuidas enam ja enam on Jumal tahaplaanile jäänud. Üritan seda tagasi hoida, aga mitte piisavalt. Nii kerge on leida põhjust või tegevust, mis asendaks näiteks Piibli lugemise. Eriti kui mulle üldse eriti lugeda ei meeldi. Aga samas tahaks nagu alati, et Jumal mind aitaks. Kelle peale ma ikka loodan, kui mitte Tema peale. Enda? Ei-ei. Ma ju ei pea, kui mul on Suur Müügiautomaat. 

Tunnen, kuidas ma olen sellise suhtumisega üks kuni mitu korda Jumalale haiget teinud. 

Enam ei taha...

kohe üldse mitte.

Gospelkoor, heaoluühiskond, makrovõtted

On inimesi... ütleme, et üks kuni mitu, kes tahaksid minu kolpa ühe mõnusa pauguga rõõmustada, kui ma ütlen, et mul on väike armastus riigi vastu, mille nimi on Rootsi. Aga mida ma teha saan, kui seal lihtsalt on väga rõõmustav koht? Mitte kolbigi ei saa teha, nii et ei teegi. 

Rootsi = heaoluühiskond. Viimasel reisil (24.10.2008-04.11.2008) sain selle väitega väga tuttavaks ja leiutasime gospelkoori inimestega nii mõnegi põhjuse, miks see tõele vastab. 

Ma räägiks tegelikult natukene meie reisist üldiselt. Reisiks oli gospelkoor Living Stone'i kontserttuur Rootsi lõunaosas, linnakestes, mis seotud "Silla ehituse" projektiga. Eksjö (ööbimislinn), Nässjö, Ekenässjö, Vetlanda ja Vaggeryd'i linnades olid kontserdid ja lisaks käisime söömas Torpas, mida lihtsalt peab mainima, sest see on ka selle projektiga kaasatud ;) Kõikides linnades ootas meid ees soe vastuvõtt, fika, söögid ja veelkord fika fika fika. Enamuse ajast oli kõht täis ning tühja kõhu tunnet oli minul isiklikult vist kaks korda, mida on sellise pikkusega reisi kohta ikka üsna vähe. 

Andsime 5 kontsertit, millest neljal olid meil kõigil oma mikrofonid. Pean ütlema, et ikka väga mõnus on oma mikriga ja ainuke halb külg selle juures on see, et plaksutada ei saa eriti laulude ajal. Aga seda asendame nipsudega ;) Kontserditel oli üsna mitu inimest. Saalid ei ajanud küll üle ja kihiti ka inimesi sinna ei topitud, aga mina jäin rahvahulgaga rahule küll :) 

Iga kontsertiga üritasime järjest enam saada sellist meelsust, et me lihtsalt ei esineks vaid meist tuleks välja see rõõm, mis tuleb ülevalt. Et põhiline eesmärk oleks ikkagi ülistus, mitte esinemine. Jumal teab, kui palju see õnnestus, aga hea on sellist eesmärki silme ees hoida ja selle poole püüelda. 

Hommikuti ja õhtuti üritasime saada kogu grupi kokku, et võtta aega palveks ja muljetamiseks. See aeg oli minu arvates üsna vajalik ja kohati tundsin, et sellisest osadusest jäi suisa puudu. Hilisemal muljetamisel sain teada, et ma ei olnud mitte ainuke, kellel selline mõte oli. See pani natukene mõtlema, et missugune see meie õhkkond siis on, kui mitmel inimesel on see mõte, aga keegi ei taha/julge/viitsi/raatsi seda välja öelda. Aga seda siis üritame parandada järgmistel väljasõitudel, ma vähemalt loodan ja annan endast parima.

Aga tegelikult tundus, et õhkkond kõikide vahel oli väga hea. Inimesed, kes suures osas väga ei tunne teineteist said natuke targemaks teiste inimeste koha pealt ja isiksused said harjuda teistsugustega. Mõnus ju :)

Makrovõtted. Jees. See on minu vana uus vana uus armastus, mille ma siis enda jaoks taasavastasin selle toreda reisi ajal. Üsna mitu pilti, mis meie kaameraga tehti, on üsna kasutud, aga silmale ilusad ehk Liisu tegi palju lähivõtteid. Kusjuures kõige ägedam on see, et suutsin ka teisi nakatada selle sooviga selliseid pilte teha. Uhke :) 

Kui mul tuleb veel meelde mõni asi, mida kindlasti on vaja mainida, siis kirjutan uue sissekande. 

Seniks aga AIDAA ja kutsuge mind veel Rootsi (ja mujale ka! ;)

*Inspireeritud: mõnus aeg Rootsis*