hommikumõtted

Mõned mõtted minu "hommikurituaalist", et ma oskaks vastata, kui keegi küsib, kas ma täna lugesin midagi head :)

"Vaimulikud loosungid" andis mulle sellise kirjakoha nagu Jos 24:15. See ütleb: "Kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endale täna, keda te tahate teenida. Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!" See kirjakoht on nii vägev, sest see ütleb, et meid ei huvita, mida teie teete, meie siht on selge, meie Issand on selge. Me teame, mis ja kes on õige ja Teda me teenime. Ja taaskord kerkib mu südamesse tänu mu pere eest, kes kõik on usu juures ja on valinud teenida Issandat.

Liidu kalender tõi välja kirjakoha Lk 12:35-40. Kui ma seda lugesin, siis tabasin ennast mõttelt, et see on hea kirjakoht, aga ma ei ole kunagi seda omale südamesse võtnud. Ma usun, et olen Piiblis mingi osa sellest värviliseks teinud, aga veel ei ole võtnud seda omaks. Pigem tundub, et aega on selle tulekuga ja ma jõuan veel kõik-kõik-kõik ära teha enne. Aga "Inimese poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi" (Lk 12:40), oleme me selleks valmis või mitte. Proovime siis valmis olla.

Kolmandaks on mu rituaalis Päevasõna. Kirjakoht: Jk 5:13-16. See on üks minu lemmikutest kirjakohtadest terve Piibli peale, sest see julgustab meid palvetama. See julgustab meid uskuma palve väesse. "Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda". Sageli on mul seda lugedes tekkinud küsimus, et mis teeks minust õige inimese. Või kuidas ma tean, et ma olen õige? Ma arvan, et kui ma südamest usun Jumala nimesse ja tema väesse ning teen tema tahet või vähemalt jätan tegemata need asjad, mis kindlasti ei ole tema tahe, otsides tema palet ja juhtimist oma elus, olen ma õige. Vähemalt nii. Kui minu sihiks on Jumal ja Jumala tee, siis ei ole põhjust mõelda, et äkki ma ei ole õige inimene ja ma parem ei palveta, sest äkki ei mõju. Ei. Pigem püüelda selle poole, et me ise tunneksime, et oleme õiged. Teenides teisi inimesi palvega näiteks. "Kanname üksteise koormaid" (Gl 6:2). Päevasõna palve tulipunktiks toodi täna "need, kes vajavad mu palveid". Me peame nende eest palvetama, see on meie õigus ja oleks tobe, kui me seda õigust ei kasutaks. Jumala laste palvetes on vägi!

*Inspireeritud: minu hommikurituaal 31.12.2008*

räägime tõsistest asjadest

Täna avastasin, et üks asi, mida mulle väga meeldib teha, on rääkida asjadest, mida Jumal teeb. Või lihtsalt asjadest, mis puudutavad usku / uske. Need on sellised teemad, millest võib rääkima jäädagi, teadmata lõpuks, kuidas asi tegelikult on. Nii põnev on kuulda teiste inimeste arusaamadest ning arvamustest mõne teema kohta. Ma ei mõtle nüüd seda, et ma tahaksin ainult selliseid teemasid käsitleda, sest asju, millest mulle rääkida meeldib, on palju ja rohkem. Ja nalja peab ka saama, olgem ausad! :)

*inspireeritud: mõttelend hilisel a'al*

Unistuste õhtu

Eile pidime õhtul perega koos olema ja istuma ja tulevikku arutama. Nimetasime selle unistuste õhtuks, kuna isa sellise mõtte korra välja ütles. Küll kogemata ja ei mõelnud, mida unistuste õhtu tegelikult tähendab. Tema jaoks tähendas see seda, et igaüks räägib oma unistustest. Igatahes, see polegi tegelikult oluline. Mõtlesin selle õhtu peale. Pilt minu peas: pere istub elutoas, kõigil käes oma teetass, toa keskel tõenäoliselt mingi kringel või muffinikorv ja kõik räägivad oma järgmise aasta plaanidest. Tegelikkus oli natuke teistsugune. Pere istus elutoas, teed ega näksi ei olnud ja järgmise aasta plaanid ning unistused piirdusid gospelkoori tegemistega. Poole pealt tuli mul natukene kurbus peale, et kas meie pere siis ongi gospelkoor, mitte lihtsalt pere? Soovisin hetkeks, et me ei tegeleks muusikaga, äkki siis oleks asi teistmoodi ja saaksimegi pere asjadest rääkida, mitte ainult gospelkoorist ja kogudusest. Hiljem tuli alles pähe see, et see, et me saame oma perega selliseid asju teha ja olla nende eesotsas, võibki olla üks suur unistuse täitumine mõne jaoks. Peaksin võtma seda kui eesõigust, et saan olla nendes asjades osaline, koos peaaegu terve oma perega. Ja seda, et terve mu pere on usu juures! Ja kuulge, mul on ikka üsna suur pere! Mul on hea meel. Tõesti on. 

Soovitus Sulle! Tule ja saa mu perega tuttavaks! :)

Hullult hea mõte, kas pole? ;)

*inspireeritud: 2. jõulupüha unistuste õhtu*

teiega on Jumal

Piiblis on selline koht:

Sakarja
8. peatükk
²³ Nõnda ütleb vägede Issand: Neil päevil sünnib, et kümme meest
igakeelsete paganate hulgast haaravad kinni Juuda mehe hõlmast ja
ütlevad: "Me tahame minna koos teiega, sest me oleme kuulnud, et
teiega on Jumal."

Nii vägev, kui keegi ütleks mulle sellist asja. Ma tahan tulla koos sinuga, Liisu, sest ma olen kuulnud, et sinuga on Jumal. Kui seda olekski minu elust näha, kui ma laseksin sellel välja paista. Taas on midagi, mille poole püüelda.

*inspireeritud: sakarja 8:23*

Tarkusetera :D

See on tõeliselt tark! :D

Lubasin, et autori nime ei maini. Ei mainigi.

Igaljuhul, tarkusetera:

"Life is hard - suck it!"

*inspireeritud... ma tõesti ei tea :P*

Rõõm

Teate, kuidas teha kindlaks, et inimene päeval vähemalt korra naerataks või naeraks? Võtke endale päeva eesmärgiks see inimene naeratama või naerma panna. Kui see on su eesmärk ja sa ausalt püüdled selle poole, siis ei ole tõesti mitte midagi, mis sind takistada saaks. Ja lisaks on see hullult mõnus ka endale, sest ajab ka ennast naeratama. Või naerma.

Proooooviiiiiiiii!

Jõulud on ju! :P

*inspireeritud: see pilt seal üleval! :)*

Veel jõuludest

Jõulud on selline aeg, kus kristlased saavad palju rääkida sellest, kui väga on moondunud jõulude mõte ja et jõulud on ju tegelikult Jeesuse sünnipäev, mitte aeg, mil oodata kinke ja jõuluvana. Ning mõelda kui kahju, et nii paljud räägivad, et jõulud on see aeg, kus saab võtta aega pere jaoks. Et vaesekesed, muul ajal ei saa võtta seda aega.

Aga tegelikult on asi selline, et ka paljudel kristlastel on palju raskusi mõtlemisega, et Jeesus on jõulude kese. Ikka tahaks ju kõigile kinke teha ja ka saada headelt sõpradelt mõni ning just nimelt võtta aega pere jaoks. Veeta õhtu koos terve perega. Täpselt sama. Leian mina...

Päevasõnas oli mõni aeg tagasi sellest juttu. Oli mees, kes aasta aastalt kaotas igasugused head suhted oma pere ja lähedastega ning jõulud muutusid tema jaoks väga üksildaseks ajaks. Ta avastas, et perekonnatraditsioonid olid tõmmanud tähelepanu Kristuselt eemale. Ja just selle pärast olid tema jõulud üks õnnetu aeg. Aga kui ta pani Jeesuse tagasi keskpunkti, muutusid jõulud jälle rõõmsaks ajaks, mitte väliste rõõmude, vaid Jumala kngituse tõttu esimeste jõulude ajal.

Üsna oluline on, et pilk ja mõte oleks jõulude ajal siiski õiges kohas. Kui juhtub nii, et jõulude ajal oled sa kuskil metsas omaette ja peret pole läheduses, siis see ei tähenda, et jõulud jäid ära või on rikutud. Siis on jõulud lihtsalt teistmoodi ja isiklik sünnipäeva pidu Jeesusega.

*inspireeritud: Päevasõna 18.12.2008*

I surrender all

Kunagi kirjutasin sellest väitest. I surrender all.. Ja panin laulusõnad. Siit tuleb see, miks ma üldse sellest loost huvitatud sain :)

http://www.youtube.com/watch?v=OQn9gIKW41Y

keeruline inimene.

Mind on vist ikka üsna keeruline tundma õppida. Keeran kõik naljaks. Võib-olla mitte kõik, aga vääääga pikalt tõsist juttu küll ei aja. Hmm... aga see siis olengi mina? Siis tulekski seda "mind" tundma õppida? Oo...

Jõulud

Jõuludel ikka tehakse kingitusi. Ma tegin ka. Kohe mitu tundi tegin. Tulemus... 

Päris õudne, nagu päriselt! :P

Vähemalt pildil olen õnnelik ;)

Näpunäide!

Tähendab. Kui tikku põletad, siis ürita oma sõrmi mitte põlema panna.

Lihtsalt soovitus.

Taevas teab

Täna läks mingi lambipirn minu pea kohal põlema. Nimelt (veel üks Liisu vilohvorseerimise tund).

Laulsime gospelkooriga hommikul Tallinna Ehituskoolis. Kuna Indrekut ei olnud, siis pidi keegi teine ütlema jõulusõnumi ja kuna Joel ei olnud nõus, siis jäi nii, et mina räägin laulu "Taevas teab" ette ja ütlen mingi jõulumõtte siis ka. Põnev, põnev. Rääkisin siis aulatäiele (95% meesterahvad) sellest, et kuigi meie ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid teada, siis Jumal ikka teab ja isegi julgustasin neid Jumalalt küsima, kui on mingi küsimus, millele tõesti ei leia vastust. Siis jõudsime koju ja rääkisin Joshiga ühest minu suurest valikust ja otsusest, mis on vaja langetada. Ja järsku tajusin seda, kui kahepalgeline ma olin olnud öeldes nendele inimestele seal, et Jumal vastab kindlasti, kuigi mul endal on sellega nii palju raskusi. Sellega, et ma ei oska kuulda Jumala häält. Ma ei suuda võtta mingit vaikset hetke, et lihtsalt istuda vaikuses ja olla Jumala ees ja kuulata, mis tal mulle tegelikult öelda on. Seesama asi, millest ma rääkisin nendele inimestele, on mulle endale palju raskusi valmistanud.

Ma tean jätkuvalt, et Jumal on ustav ja vastab tõesti, aga endale seda päriselt selgeks teha on jõle raske, veel raskem on seda vastust oodata. Kannatlikkuse proov. Vist on üsna minulik öelda Jumalale, et "Jumal anna mulle kannatlikkust, aga tee seda kähku!" 

Arenguruum... suur.

Teie, 

teoorias jätkuvalt tugev

Liisu

*Inspireeritud: jutuajamine Joshiga*

Tarkusetera

"God is even more awesome than you think!"

- by Josh

Päästetud

Apostlite tegude teine peatükk lõppeb sõnadega: "Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka." Minu Piiblis on see koht alla joonitud ja ära värvitud. Seal ei ole öeldud, et apostlid tekitasid päästetuid juurde. Seal ei ole sellele isegi vihjatud, on selgelt kirjas, et Issand lisas päästetuid. Praegusel ajal tahaksime paljud vist näha inimesi Jumala juurde tulemas. Mis õigusega me siis Tal ees seisame? Miks me ei luba ennast kasutada täielikult? Ikka jääb ette mingi enda ego, oma mõtted, hoiame kinni (igavikulises plaanis) mõttetutest asjadest. Kui me aga tõesti paneme maha oma mina, ütleme "aidaa" sellele, mis meie arvates praegu oluline on ja tõesti tõesti otsime seda, mis on oluline Jumala jaoks, võib Issand ka meie hulka päevast päeva päästetuid lisada. Ausalt on võimalik (ütlevad kristlikud demokraadid)! Jumal tahab näha uusi kristlasi, nagu ka meie. Oleme siis tööriistad ja lõpetame oma arvamuste ja mõtete peale surumise. Olen seda öelnud palju-palju ja ütlen veel: Otsime Jumala tahet kõiges! Ma tean, et on alust ka mulle selle koha pealt etteheiteid teha, aga üritan ennast muuta ja leida see, mis Jumal tahab teha, mida Jumal teeb! Ta on oma tööd alustanud ning meil on aeg lõpetada selle töö pidurdamine. 

*Inspireeritud: palveõhtu mõtted*

Palve

Praegu on selline aeg, kus on põhjust palvetada. Viimasel ajal on tekkinud palvesoove, mis puudutavad inimeste haigustest vabanemist. Lugesin Piiblist kohti, kus on räägitud inimeste tervendamisest ja kuidas haiged inimesed lootsid isegi Pauluse varjule ette jääda, et terveks saada. Ja see toimis. Pani mõtlema, et kui palju peaksime meie oma usku kasvatama, et lihtsalt palvetades saaksime selliseid imesid korda saata? Ma tõesti ei oota, et minu vari kedagi tervendaks, aga kui ma palvetan, võib-olla isegi käsi peale pannes, siis millegipärast ei juhtu selliseid imesid. Leidsin esialgu 58 kirjakohta, kus oli kirjutatud sellest, kuidas Jeesus või tema jüngrid inimesi tervendasid. Jalutuid, pidalitõbiseid, veritõbiseid, pimedaid, kurte, keda iganes. Mina ei suuda isegi nohu ära ajada. Nagu arvaks, et mul on natuke usku küll, aga ... 

Ükspäev ma teid terveks teen! ;)

*Inspireeritud: kallite tervisehädad*

Uskumatu...

... ja toimibki! Täiesti märgatav vahe on sees! Ausalt! Täna on nii hea päev! Ma olen sellest põhjusest siin blogis varem kirjutanud, nii et ei tahakski kohe uuesti kirjutada. 

Proovige ise aru saada! Kui ei saa, siis küsige julgelt! ;)

*Inspireeritud: Suurepärane päev!*

A miks kristlus?

Sõber küsis mult ühel päeval sellise küsimuse. Kuidas sa seletad sellist asja? 

Minu vastus on selline, et ma lihtsalt tean, et see on õige. Ma tean, et Jumal on olemas, ma tean, et Jeesus on olemas, ma tean, et see, millest räägib Piibel, on tõde ja selle tõe vastu mõistusega inimene ei astu. 

Jumal on reaalne, kogetav, tuntav. Aga ise peab ka vaeva nägema, et mingit suhet Temaga saavutada. Ei saa lihtsalt loota ja oodata, et Jumal võtab nüüd ohjad enda kätte ja mina ei pea midagi tegema ning siis pettuda, et miks ta ometi ei tee midagi. Ei, tuleb otsida, vaeva näha ning tulemus on taevalik!

*Inspireeritud: jutuajamine *

Valikud

Minu pikas elus on jõudnud kätte üks valikute periood. Tuleb usaldada Jumalat, otsida tema tahet, kuulata, mis tal on öelda. Ja tuleb välja, et ma ei oska eriti seda teha. Ma ei oska päriselt toetuda talle ja teda otsida. Raske on ja mul ei ole selleks vist piisavalt distsipliini. Aga ma arvan, et kõik on võimalik, treenin, distsiplineerin. Sõbrad, aidake mind siis ka, palun. Võite aeg-ajalt küsida, kuidas mul sellega läheb, võite minu eest palvetada, võite minuga koos palvetada. Kutsuge mind välja, tahan teiega rääkida ja ka teie mõtteid kuulda. 

Olen sõber, olen olemas. 

*inspireeritud: minu valik korda mitu*

ps 33:13

Issand vaatab taevast, ta näeb kõiki inimlapsi... :)

Lootus. Naeratus.

Leidsin veel ühe hullult hea laulu, taas inglise keeles, taas esitajaks India Arie.

Sõnad panen teile siia lugemiseks ja mõtisklemiseks. 

Üldiselt soovitan selle artisti laulude sõnu lugeda. 

Saate häid mõtteid! :)

"There's Hope"

Back when I had a little
I thought that I needed a lot
A little was over rated,
but a lot was a little too complicated
You see-Zero didn't satisfy me
A million didn't make me happy
That's when I learned a lesson
That it's all about your perception
Hey-are you a pauper or a superstar
So you act, so you feel, so you are
It ain't about the size of your car
It's about the size of the faith in your heart

There's hope
It doesn't cost a thing to smile
You don't have to pay to laugh
You better thank God for that

There's hope

Off in the back country of Brazil
A met a young brother that made me feel
That I could accomplish anything.
You see just like me he wanted to sing
He had no windows and no doors
He lived a simple life and was extremely poor
On top of all of that he had no eye sight,
but that didn't keep him from seein' the light
He said, what's it like in the USA,
and all I did was complain
He said-livin' here is paradise
He taught me paradise is in your mind
You know that

Every time I turn on the T.V. (There's Hope)
Somebody's acting crazy (There's Hope)
If you let it, it will drive you crazy (There's Hope)
but I'm takin' back my power today (There's Hope)
Gas prices they just keep on rising (There's Hope)
The government they keep on lying
but we gotta keep on surviving
Keep living our truth and do the best we can do

Stand up for your rights
Keep shining your light

And show the world your smile

Nädal

Ma vihkan esmaspäevi! Teisipäevad on nõmedad! MIKS NÄDALAS ÜLDSE KOLMAPÄEV PEAB OLEMA? Miks see neljapäev niiiiiiimoooodi veeeeeniiiiiiiib? Reede - PIDU! Laupäev - PRALLE! Pühapäev - KIRIK ja PAAAAAAAAAAARTYYYYYYYY! 

On ju?

Ei? :)

Iga päev on selline, milliseks sa selle teed. Iga päev on Jumala kingitus. Võta tänast päeva, nagu see oleks su elu viimane, sest see võibki seda olla. Ja meil ei ole põhjust kurta, et üks päev on hullem kui teine, sest Jumal on hea iga päev. 

Suur tänu Sulle selle eest!

*Inspireeritud: sinine esmaspäev?*

ka see läheb üle..

Vahel on elu nii raske. Teate? Hetkel on minu elu ilus. Aga alati ei ole. Kuulan ühte laulu, esitajaks India Arie. Laulu nimi on "This too shall pass!" Mõnikord on elus olukorrad, mis tunduvad ületamatult rasked. Lähedaste inimestega seotud või millega iganes. Aga tegelikult, mis teeb asja raskeks on see, kui me üritame ise hakkama saada. Kui me üritame ise, oma jõuga, võidelda, et pinnal püsida ja vastu pidada. Mida me peaksime tegema, on sulgema silmad, panema põlved maha, tõstma pilgu Jumala poole ja andma selle olukorra Talle üle. Tema ju teab, mida teha. Ja kui ma palvetan...

Then I hear the whisper that this too shall pass

I hear the Angels whisper that this too shall pass

My ancestors whisper that this day will one day be the past

So I walk in faith that this too shall pass

Siis ma kuulen sosinat, et ka see läheb mööda

Kuulen ingleid sosistamas, et ka see läheb mööda

Mu esivanemad sosistavad, et ka see läheb mööda

Ma kõnnin usus, et ka see läheb mööda!

*Inspireeritud: India Arie: This too shall pass*

Suhtlemishäired

Ma mõtlesin, et peaks oma blogist loobuma hakkama. Liiga tihti rääkides inimestega, mis mu elus toimub, tekib tahtmine öelda, et ma just kirjutasin sellest blogisse, võid lugeda. Ma ei ole peaaegu kordagi seda öelnud, aga oht on. 

Oh kui raske elu....

*inspireeritud: jutuajamine Tiinaga*

Jõul

Täna esinesime gospelkooriga Raekoja platsil keset jõululaata. Päris tore oli. Kui seisime all ja kuulasime Trepikoja bändi, oli nii külm, et kohe ei tahtnud mõeldagi, et peaks laulma hakkama. Aga laval olid prožektorid, mis meil olemise üsna soojaks tegid. 

Kui me laulma hakkasime, siis ma sain kuidagi aru, et Jumal tegutseb ka seal. Põhjus on tobe, aga lihtne. Taevast hakkas mingit sadet alla sadama. Kusjuures ma ei tea, kas kõik isegi märkasid seda, sest seda oli korraks ja ma arvan, et kokku umbes kümme lumehelvest, aga see oli nii tore. Võtsin seda isiklikult! 

Hea oli laulda inimestele jõulude tähendusest. Mõte käis peas, et "Ei, lapsed, jõulud ei ole Jõuluvana sünnipäev!" Hõiska, maailm, pea tulemas on Issand Sinule! Võtame ta siis vastu olles teineteise vastu head! Me ei pea igale tuttavale kingitust tegema, teeme kalli! Palvetame teineteise eest! Hoolime! Küsime, kuidas läheb ja ootame ka vastust! Ja kui keegi küsib, kuidas sul läheb, vastame siis ausalt. Siiralt. Jagame palvesoove. Ja veedame aega ka Jeesusega! 

Aamen!

*Inspireeritud: külm talvepäev, II advent 2008*

Teoorias olen tugev!

Tark :D

Hihi, sobib siia hästi. 

Mariliis Luide, 17-aastane loll sai matemaatika logaritmide, eksponantide ja liitintressi kontrolltöö eest viie. 

Uskumatu, aga tõsi! ;)

Jipikajee!

*Inspireeritud: see hea hinne, mis mul on*

test

http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/kristlikud_suembolid/enesekontroll.php

Oled tark? :)

Vana lõpp, uue algus.

Hihi, korra postitasin selle teksti juba ära, siis vaatasin, kui pikk see on ja otsustasin vabandada, et see nii pikk tuli :P Et jah, vabandust! Ja sitkust ja jõudu, et selle lugemisega hakkama saada, kui tahad seda teha. Kui sind aga minu nädalavahetus ei huvita, siis ära loe! :P

Tähendab siis, et nüüd hakkas detsember. "Jipikajee!" ütlen ma selle peale. Kes seda teab, miks. 

Novembri lõpp oli päris huvitav. Mõtlen seda nädalavahetust...

Reedel, 28. novembril käisin koolis, tulin koju ja olingi terve päev kodus. See ei ole just unelmate koht reede õhtul. Aga tegelikult oli nii mõnus. Olin pärast kooli üsna pikalt üksi kodus. Mida see minu jaoks tähendab? Valjusti minu muusika ja koristamine. Eesmärk oli see, et ema koju tulles šokki ei saaks. Sain hakkama, köök oli kaunis! ;) Siis tulid teised koju ja ema tegi süüa, sest ma ei jõudnud selleni. Aga kuigi see ei oleks minu esimene valik reede õhtu veetmiseks, oli mul väga mõnus sellega tegeleda. Põhjalik koristamine, piisavalt vali muusika, aeg ajalt MSNi piilumine ja vastamine, oma tempo ja tore tulemus. Muidugi õhtul kella 8 paiku tahtsin küll juba kodust välja saada, lootsin, et Absakal on ehk keikka kuskil, aga ta oli hoopis Viljandis, nii et veetsin ka õhtupooliku kodus. Mis seal ikka. Jäin rahule :)

Laupäeva varahommikul, kuskil 9 paiku hakkasid Mariliis, Liina-Ly, Madis, Matthew ja Kevin Ida-Virumaa poole sõitma, et veeta aega sealse rahvaga. Kuna eesmärk oli alles õhtul jõuda, siis võtsime vabalt. S.t. käisime Kohtla-Nõmme põlevkivi kaevandusmuuseumis ekskursioonil. Lihtsalt niisama. Päris tore oli, saime targaks ja poolkurdiks, kuna seal demonstreeriti ka vanu masinaid, mis tegid väga kõva lärmi. Pimedaks sai ka, kuna Madis varustas end kaevurilambiga ja talle meeldis meile otsa vaadata. Mõne aja pärast õppisime, et talle vastu ei ole vaja vaadata :) Kui jõudsime Kohtla-Järvele, kuhu oligi meie eesmärk jõuda, siis tervitati meid söömaajaga, kõik laoti meile ette ja üks poiss pandi meie juurde seisma, juhuks kui midagi vaja on. Ta oli väga hoolas, korjas kogu aeg meie nõusid ära ja kui kuskil vähegi mingi salvräti tükike oli, siis see kadus sealt üsna ruttu. Tore! Õhtul oli seal ka kontsert, kus meil paluti esitada 3 laulu. Tegime seda rõõmuga, kuigi peab ütlema, et ilma proovita on üsna tobe midagi ette võtta. Selles suhtes, et saime hakkama, aga kujutame ette, kui palju paremini me oleksime seda teha saanud, kui me oleksime kasvõi ühegi proovi teinud. Aga see on suva. Oluline on see, et olime teistele õnnistuseks ja hiljem saime teada, et tegelikult pidi seal kontsertil olema veel üsna palju muusikalisi koosseise, kes aga samal hommikul helistasid ja teatasid, et ei tule. Aga seal esines üks vene mees, kes tuli Moskvast ja on kuuldavasti väga kuulsa bändi liige. Ma ausalt ei mäleta selle bändi nime, aga see mees oli küll väga kauni häälega ja imetlusväärsete kitarrikasutusoskustega. Rõõmustav. Kui hiljem koju jõudsin, tundsin ukse tagant piparkoogi lõhna ja astudes koju sisse, tundsin, et seal on nii mõnus ja soe, põrandal helendab suur jõuluvana, peeglilauda katab väike punane linik, lihtsalt nii armas oli. Väga väga rõõmustav :)

Pühapäev, 30. november, I advent. Kõike muud kui rahulik. OK, mitte kõike muud. Aga suur osa sellest päevast möödus lauldes, vähemalt sama suur osa autos istudes. Hommikul oli äratus kella 6 paiku, läksime perega Mustveesse laulma. Neil on seal uus kirik, Mustvee Betaania kogudus, minge vaadake kõik, kallid sõbrad. Tõsiselt kaunis ja armas kirik. Pärast meie laulmist ütles koguduse pastor, et kui on nii musikaalsed lapsed, siis neid peabki palju olema. Jee, beat that! ;) Kellel vähegi muusikageeni, tehke palju lapsi, saate kiita :) Mustveest läksime kiiruga Koerusse, kus ootasid meid osa gospelkoorist. Tegime sound-checki ja mõned minutid enne algust jõudis ka Kohila rahvas kohale. Täitsa huvitav kontsert oli, ei saaks vist öelda, et parim, aga oleme veel ühe kogemuse võrra rikkamad, ning Mariliis, Sigrid ja Kertu kohtusid oma endise viiuliõpetajaga. Sigrid ja Kertu said kohe kommentaari juuksevärvi kohta... loomulikult. Aga selle unustame ka. Kui Koerus sai läbi, läksime kiiruga Mustamäele, kus meil oli võimalus laulda esimese advendiküünla süütamisel. Päris huvitav kooslus oli päkapiku näidend ja gospelkoor :) Aga seal saime ka ilusti hakkama, usun, et paremini kui Koerus. Tore oli. Aga mulle millegipärast tundub, et kõik esinemised Rootsis olid rõõmsamad ja reipamad kui peaaegu ükski Eestis tehtud esinemisest. Sellega peaks ehk midagi ette võtma. Aga igatahes. Mustamäelt Radissoni soundchecki, olime seal kuskil üheksani. Kui sealt lahkusime, tundus, et kell on 100, mitte 21. Sellest hoolimata olime täna, 1. detsembril kella 7.15-30 paiku Radissonis, valmis ilusti oma kolm laulu riigikogulastele laulma. Nimelt oli iga-aastane presidendi palvushommikusöök. Kahjuks hr Ilvest ei olnud, aga oli igasugused teised riigikogu tegelased ning hr ja pr Rüütel olid ka kohal. Proual seekord päris kanavõrk seljas ei olnud, arvan, et seda peab mainima. Gospelkoor pandi samuti laudadesse istuma, aga meid kõiki aeti segamini, mina näiteks olin ühes lauas sotsiaalminister Maret Maripuu, ETV saatejuht Hannes Hermaküla, EELK peapiiskop Andres Põderi, Põhja Politseiprefekt Raivo Küüdi ja veel kahe tundmatu onuga. Ja teate... Mul oli nii igav. Vaatasin muudkui ringi, kuidas teised nalja said, minu lauas rääkisid Maripuu ja Küüt omavahel juttu, Põder ja tundmatud omavahel ning Hermaküla ei öelnud sõnagi. Aga pean ütlema, et huvitav oli kuulda Maret Maripuu jutuajamist Raivo Küüdiga. Maripuu rääkis sellest, kuidas ta on terve aasta üritanud välja mõelda viisi, kuidas jõuluvanale kätte maksta selle eest, et viimane ta pojale eelmine aasta trummid kinkis. Huvitav. Aa, ja väga huvitav oli kuulda austatud ministri suust lauset: "Ilmateade pani ka võssa!" 

Igatahes, selline oli minu.. kuuvahetus. Oli tore. Nüüd tahaks nädal aega magada. 

*Inspireeritud: novembrist detsembrisse*

Rikas ja tark!

Ma avastasin täna, et ma olen täiega rikas ja üsna tark. Te ei usu. Ei huvita. Ise ma ka ei usuks, sest minul ei ole ju kunagi raha ja vaadates mu hindeid, siis saab kõvasti mu tarkuse üle vaielda ;) 

Aga ma olen üsna tark. Koolis ei pruugi ma hakkama saada, aga ma tean, mida usun, ma tean, mida ma pean teadma. Oskan vaielda, oskan arutleda, oskan rääkida. Ei olegi ju seda koolitarkust vaja nii kõrgele tõsta. 

Ja vaaaaata, mis mul on. Mul on Sõber (korda mitu), mul on 5 õde-venda + vennanaine (beat that!), mul on kodu 13-ndal korrusel, toit olemas (7 inimese jagu ikka alati ;), täiesti vaba võimalus omandada keskharidus (käin selle võimalusega üsna kehvasti ringi), piisavalt hea tervis, et tegeleda kõigega, millega tahan (enamasti muusikaga), reisimisraskused piirduvad vaid rahaga ("raha"rikas ma pole), võin uskuda seda mida tahan (Jumal Isa, Poeg Jeesus Kristus, Püha Vaim!), ja mul on Isa taevas, kes armastab mind nii palju, et see on suisa uskumatu (Jh 3:16). Usun, et kui ma mõtleksin natuke kauem selle peale, jõuaksin veel ja veel põhjuseid tuua, miks ma rikas olen. Aga ma arvan, et saite juba aru. 

Minu rikkus ja minu tarkus tuleb suures osas Jumalalt ja sellel ei ole palju tegemist ei kooli ega rahaga. Naudin seda ;)

*Inspireeritud: jutuajamisi, mõttelende*

Tänu

Tänane hommik oli minu jaoks eriline. Eile tegin matemaatika kodutööd, aga kuna olin otsustanud kell 11 magama minna, siis ei jõudnud seda lõpuni teha, otsustasin panna äratuse kella kuueks.

Kell 6 ma küll voodist välja ei jõudnud, aga 6.26 olin küll juba täitsa istukil oma voodis. Alustasin päeva rääkides Jumalaga juttu. Küsides talt oma küsimused ja lootes talt saada oma vastused... päeva jooksul ;) Või noh, lähitulevikus. Igatahes. Jätkasin päeva rõõmsalt hommikuvõimlemisega. Ma ei ole seda küll tihti teinud, aga arvan, et nüüd hakkan tegema, sest see äratab nii mõnusalt üles ja on üldse väga mõnus tegevus.

Siis tuli mate kodutöö ära lõpetada. Oleks osanud, siis oleks jõle tore. Aga ei osanud. Vähemalt mitte kõike. Aga seda suurem oli rõõm, kui mõnigi tehe välja tuli. Mõtlen ootusega matemaatika tunni peale, et saaks küsida, kuidas siis käib ;) Logaritmid on teemaks. 

Seejärel igatahes võtsin aega, et lugeda Piiblit (enne jõudsin pesta näo, panna kohvi keema ja öelda Krissule "Tere hommikust!") Lugesin natuke niisama, siis otsustasin ahvida isa hommikurituaale, nii et tõin köögist tema liidu kalendri, Loosungi ja Päevasõna. Liidu kalendriga alustasin, sealne kirjakoht oli ilmutuse 22:1-5. Jätkasin loosungiga, sealt tuli: Tn 4:31-32, 1Tm 1:17, Kl 4:2-6 ja Js 58:1-12. Head kohad, lugege läbi. Siis aga võtsin ette Päevasõna. Päevasõna on iga päev jagunenud nii: Kaks kirjakohta, väike lookene, palve, päeva mõtisklus ja palve tulipunkt. Tänaseks teemaks oli seal tänamine. Kirjakohad: Kl 3:14-17 ja Jaakobuse 1:17. Tänane kirjutaja rääkis sellest, et me peaksime tänama iga päev. "Nendel meie hulgast, kes on pidevalt hõivatud, võimaldab tänupalveks võetud aeg kiirust vähendada ja oma paljusid õnnistusi meenutada. See aga on igati usuline kogemus." Palve: "Taevane Isa, nii täna kui kõigil muudelgi päevadel täname me Sind õnnistuste eest ja Sinu armastuse eest meie vastu. Aita meid leida aega, et meenutada Sind kõiges, mida me teeme. Me palume Jeesuse nimel. Aamen." Päeva mõtiskluse tõi kirjutaja (seekord Gary Dowdy Tennessee'st) välja nii: Leidke iga päev aega, et Jumalat õnnistuste eest tänada!" Ning palve tulipunktiks on Jumala tänamine.

Mulle nii meeldis see tänane jutt, kõik, mis seal oli. Tuletas mulle jälle meelde, et lisaks Jumalalt asjade palumise on meil ka eriline võimalus tänada teda kõige hea eest, mis meie ümber ja kõigi õnnistuste eest, millega ta tahab meie elusid täita. 

Tänu Tänu Tänu,

Aitäh, Jumal! :)

*Inspireeritud: hommik 27.11.2008*

aga usaldus?

Täna, nagu igal esmaspäeval, oli järjekordne otsakooli hommikupalvus. Seekord olin mina selle eest vastutav. Esiteks pean ütlema, et terve hommik mängis minu vastu. Hommikupalvus algab tavaliselt kell 7.30. Ma tulin täna täiesti rahuliku südamega kell 7 voodist välja ja ei mõelnud ka otsakooli peale enne, kui Krissu mulle ütles, et "noh, kooli vist ei jõua jah?" Minu poolne suur sissehingamine ja tahe korraks karjuda. Sellele järgnes aga üsna vaikne "käi pekki!" (mitte Krissule suunatud) ja minu ette tekkis küsimus: kas lähen või helistan, et ei jõua? Heh, kell 7.10 olin juba liftis ja 7.13 bussipeatuses. Siis hakkas jälle kuskile kiskuma. Ootasin trolli kauem kui kunagi varem, mitte midagi ei tulnud. Lõpuks tuli 9, mis läheb Koplisse. Läksin peale. Ja veel umbes miljon inimest. Kitsas, kerge klaustrofoobia. Tulin maha, läksin järgmist ühistransporti ootama, mis mind siis õigesse kohta viiks. Ootasin Kristiine keskuse ees, kust läheb kokku sada tuhat erinevat transporti. Ja vääääga kaua ei tulnud sinna ükski troll ega buss. Kui tuli 17A, tahtsin rõõmust lakke hüpata (mis on õues väga keeruline), aga nähes, et ka selle peale pretendeerib umbes miljon inimest, tahtsin juba loobuda. Õnneks oli pärast mind veel üks härrasmees, kes samuti selle bussi peale minna tahtis. Surus mind bussi ja ennast ka. Läks hästi, jäin kõigest 15 minutit hiljaks. See igaviku mõttes ei loe midagi... heh, jah. Igatahes, kohale olid peale minu jõudnud veel vaid Hanna ja Jana. Aga polnudki hullu, kolmekesti kiire, konkreetne mõtete jagamine, Piibli lugemine, palvetamine ja laiali minek. 

Ma ei suuda uskuda, et ma nüüd alles pointini jõuan. Nimelt tahtsin ma rääkida, millest ma seal rääkisin. Rääkisin sellest, et mu elus on praegu mõned suured valikud, mis mul tuleb teha, teatud otsused, kus on vaja väga selget Jumala nõu. Rääkisin sellest, et mul on üsna raske Jumala häält kuulda, õigemini ma ei olegi kunagi selleni jõudnud. Ja minu puhul on see otsimise motivatsioon kiire kaduma. 

Tihtilugu me aga küsime ja küsime Jumalalt. Nagu ütles (vist) Bill Hybels, et me ütleme Jumalale: "Anna mulle kannatlikkust, aga tee seda ruttu!" Me küsime Jumalalt asju, tahtes kohe ka vastust saada. Kui ei saa, siis tüdime ja enam ei küsi ka. Unustame selle, et Jumalal on vastus ja tal on selle jaoks ka õige aeg. Tema teab, mis su elus võib olla ja mida selleks tegema peab. Unustame, et Jumal on ustav ja meile ei meenu, et teda võiks usaldada.

Aga usaldus on üks neist asjadest, mida Jumal meilt tahab.

Ja seda on ka vaja, et Jumalaga kuskile jõuda. 
Olin seal natukene mures, sest ei olnud otsinud välja, mida Piiblist lugeda.

Aga Jumal juhtis mind ps 139 juurde, mis on üks mu lemmikuid peatükke Piiblist. Ja endalegi üllatuseks läks see väga hästi teemasse! :)

P.S. Et asi oleks selge: kirjutasin selle kõik iseendale samamoodi kui teistele, kes võivad samas olukorras olla. Kui olen need sõnad üles kirjutanud ja läbi töötanud, on ehk kergem aru saada, mis toimub.

*Inspireeritud: valikute periood*

imede ime

Maailmas ei ole kõik veel läbi. Imesid juhtub tänapäevalgi. Olen uskuja: kõik on võimalik!

Et millest ma räägin? Teate mu õde, Sigrid Luidet? Vaikne, malbe, tagasihoidlik, kui saab, siis ei naera, kui saab, siis ei räägi, eriti hommikuti bussis, kui on teatavasti uneaeg!

Täna rääkis Siku mu peaaegu surnuks. No tegelikult tegi ta endale rohkem viga, sest ma lõin üsna kõvasti (vastu), aga ikkagist. Kõige tüütum asi maailmas (ta õppis seda minult) on inimesega rääkimine, kui teine magada tahab. Kui on ühepoolne soov suhelda. Eriti kui ignoreerimine ka ei aita, oleksin suisa kaela välja väänanud, et Siku ikka aru saaks, et ma vaatan aknast välja ja ei kuula teda. Õudukas. Ei soovita kellelegi. Ja kardan, et ega keegi teine seda kunagi tunda saagi.

*Inspireeritud: Signe...*

headus on ilmas

Seisame Sikuga Pirital, ootame bussi, mis meid linna viiks. Peaksime ootama veel vähemalt 15 minutit, et tuleks üks ainumaski buss, sest kell on juba palju ja bussid käivad harva. Loodame, et jõuame trolli peale ka. Ma üritan rahustada nii ennast kui Sikut, "jajaa, kindlasti jõuame, trollid käivad veel üsna hilja." Seisame ja tammume ühelt jalalt teise, üsna külm on, väga ei taha oodata seda bussi, võiks ju juba kodus olla. Autod sõidavad mööda, mõtlen, "võiks hääletada", aga ei tee seda ja ootame ikka. Sõidab mööda üks A-Teami moodi (aga ägedam) kaubik, võtab hoo maha, peatub, tagurdab, blondeeritud krässus juuste ja karvase jopiga mees kerib akna alla ja küsib: "Kas ma saan teid äkki kuskile ära viia?" Siin tuleb juba Sõber Eelarvamus mängu. Vaatame Sikuga üksteisele otsa, süda ütleb JAAA, aju ütleb EIII, Liisu küsib Sikult, "Ma ei tea, tahame vä?" Oleme peaaegu oma võimaluse mööda lasknud, aga ütleme, et jaa, ikka, miks mitte. Buss näeb seest päris kobe välja, istmed on suisa uskumatult pehmed ja helisüsteem on võimas. Mees küsib, kuhu me läheme. "Kesklinna," tuleb vastus. Vaikus. "Aga kuhu seal?" "No, trolli peale." Vaikus. Mees räägib vahepeal telefoniga. "Aga kuhu te muidu suundute?" "Mustamäel elame muidu..." Vaikus. "Aga ma viskan teid ära, mul on aega!" Naeratused, hämming, arglik "Ok" ja allasurutud rahulolu. Autos on ju soe, muss on hea, mis me ikka kurdame. Vahepeal saab Siku kõne Kertult sisuga: "Su rahakott jäi autosse!" Liisul kohe hea meel olla auto peal, sest muidu oleks Siku pidanud jänist sõitma. Paha-paha. Vaikselt juba tuleb, "aitäh, Jumal!" Jõuame kodu juurde, veel enne väljumist väike vestlus. Siku: "Loodan, et sa meie pärast väga suurt ringi ei pidanud tegema!" Mees: "Noh, ma lähen kesklinna tagasi, vanalinna pidin minema tegelikult!" Üldine naerusumin, "Aitäh," "Pole tänu väärt" ja "õnnistusi!" Sikult Liisule nägu täis hämmingut ja uhkust: "Liisu, sa oled nii lahe!" Liisu on ise ka juba üsna uhke. 

Kodus mõtlen, et vaataks huvi pärast, mis kell siis viimane troll ikkagi läheb. Nii.. Buss oleks Piritalt läinud kõige varem 23.37, viimane troll Kaubamaja juurest 23.40... Väike matemaatika ütleb Liisule, et me vist ei oleks jõudnud. 

Ja siis juba täitsa tugev "Aitäh, Jumal!" 

*Inspireeritud: Tore mees toreda kaubikuga toredal õhtul*

kurb tõsiasi

- Rittmeister: "Kummaline, niipea, kui sa hakkad rääkima Jumalast ja armastusest, muutub su hääl kalgiks ja su silmad on täis vihkamist. Ei, Margret, sinu usk ei ole kindlasti see õige"

-August Strindberg "Isa"

Nii-nii palju sõltub meist, mis mulje meie usust jääb. Kui räägime, et meie usus on oluline koht just armastusel, siis laseme oma käitumisest selle välja paista!

Eks?

Uudne kogemus...

... venelastega seoses. 

Sõitsin trolliga kodu poole, minu ees istus keskealine vene rahvusest härrasmees. Nägi täitsa OK välja, ses suhtes, et ei tundnud olevat joodik ega midagi sellist. Aga see-eest vääääga venemeelne ja suhtlusaldis. Võttis ette poisi, kes julges tema kõrvale istuda. Sai teada, et poiss ei räägi vene keelt ja sealt sai kõik asi alguse. Mõtlen praegu, huvitav, mis oleks juhtunud, kui poiss oleks venelane olnud... Aga see selleks. Ma ei saanud suuremat aru, mida Härra rääkis, aga ta mainis sõnu Gruusia, poliitika, Ameerika, Savisaar, Ansip ja siis rida sõnu, mis minu teadmiste kohaselt ei vääri kordamist. Teate küll, need tavalised vene keelsed sõnad :) Njah. Igatahes, üks vanem naine julges ühel hetkel Härraga rääkima hakata, tema põhiline sõna oli: "spakoites!" Kusjuures see eriti ei mõjunud. Härra sai hoogu juurde ja muutus mõne ajaga üsna valjuhäälseks ja mulle jäi mulje, et keegi jääb peast ilma. Seda õnneks ei juhtunud. Aga see Härra oli siiski üsna hirmutav ja kui ta vahepeal taha minu ja Siku poole vaatas, üritasime mõlemad mitte silmsidemel tekkida lasta. 

Igatahes avastasin ühel hetkel, et tegelen palvetamisega. Ma ei palvetanud, et see Härra meile midagi ei teeks. Ma ei palvetanud, et me kõik tervelt koju pääseks. Palusin Jumalalt seda, et ta õnnistaks seda Härrat. Palusin, et Jumal kuidagi täidaks selle tühimiku, mis tundus olevat selle Härra elus. 

Muideks hiljem, kui Härra trollist väljus, sain aru, et ta oli päris purjus. Või väga oimetu. Tal õnnestus jääda trolli ukse vahele ning kui ta siiski välja astuda sai, lendas ta kõhuli kõnniteele, nii et jalad olid trolli all. Tänu Jumalale, et trollijuht pime ega väga hoolimatu ei olnud, usun, et ma oleksin siiani üsna šokeeritud, kui keegi Härra oma jalad trolli alla oleks jätnud. 

*Inspireeritud: Härra Venelane*

Tere, Jumal!

Kallis Isa! 

Täna on olnud suurepärane päev, aitäh Sulle selle eest! Magasin küll sisse, aga see oli tõeliselt mõnus, sest pikk päev koolis oleks olnud minu jaoks väga raske. Aitäh Sulle lume eest, mis meie maad juba katab! Mulle tundub imelik, et Sulle meeldib nüüd juba novembris meile lund kinkida, aga küllap on sellelgi mingi põhjus. 

Saime gospelkooriga Jõgeval käia. Isa, aitäh, et Sa meiega kaasas olid! Tänu sellele jõudsime me kõik kohale ja ka tagasi koju. Tänu sellele saime me ennast kontserdil mõnusalt tunda! Tänu sellele on meil veel hääled alles ja tujud head! Aitäh Sulle, sest ilma Sinuta oleks see olnud üsna tühine ettevõtmine, aga nüüd saime Sinule laulda ja loodan, et Sinagi nautisid kontserdit! 

Oled ehk märganud, et olen täna üritanud rohkem Sinuga aega veeta. Olen Sinuga rääkinud. Pigem Sulle rääkinud. Sinult küsinud. Ja uurinud. Isa, tea, et ootan vastust! Pigem vastuseid. Ma ei taha mingeid tühiseid ettevõtmisi tegema hakata. Ei taha teha asju, mis ei ole Sinu plaanis kirjas. Ma tean, et Sinul on minu elu jaoks parem plaan, kui ma praegu ette kujutada suudan. Ma tean, et mul ei tule just liiga igav elu! Isa, ma ootan! Ma olen valmis väljakutse vastu võtma! Võta mind, kasuta mind, tahan olla tööriist! Palun ära ole nõus minu soovidega, kui need ei klapi Sinu plaaniga, vaid tee oma plaanid minu soovideks! Jah? Jah! :)

Isa, aitäh Sulle, et Sa valvad mu und ja mu homset päeva! Aitäh, et Sa ei lase juhtuda ühelgi asjal, mis võivad rikkuda minu ja Sinu suhet! Aitäh, et Sa oled kogu aeg minu kõrval! Aitäh, et oled saatnud oma Inglid minu ja minu kallite üle vaatama, meid valvama ja kaitsma! Aitäh Sulle kõige eest, mis on ja kõige eest, mis veel tulemas on! Isa, tee oma tahe avalikuks minu elus! 

Ma armastan Sind, kallis Isa! Südamest ja alati! 

Head ööd!

Sinu tütar Liisu

GLS 2008 - John Ortberg

http://www.youtube.com/watch?v=qYZ0vSnpjiM

Teda nähes mõtled, et tema nalja ei mõista. Mõistab-mõistab. Aga taaskord väga hea pointiga jutlus.

Nopped:

• God never insults anyone by giving them a too easy task.
• We have to take risks!
• It all comes down to speaking simple truth!
• We should all be genuinely humble servants.
• The "unchurched" will not complain. They will just leave and not think about it anymore.

GLS 2008 - Bill Hybels

Tänu tema tööle on see üritus üldse olemas. Tänu sellele, et see mees julges vastu võtta selle väljakutse Jumalalt. 

http://www.youtube.com/watch?v=t4UKY9jL38g

http://www.youtube.com/watch?v=bu_W5H23exc

Nopped:

• The local church is the hope of the world!
• Pop-eye said: "That's all I can stands, I can stands no more!"
• What is it that you can stands no more? What is your holy discontent, your Pop-eye moment?
• God wants to find someone who gets wrecked about the same things as he does.
• What is your holy discontent? When you find it, you must feed it!

GLS 2008 - Wayne Cordeiro

See mees on lihtsalt ... imeline. Tema sõnad võivad tuua nii pisaraid kui naerukrampe. 

Sissejuhatus: http://www.youtube.com/watch?v=svxcYq-ShYc

Nopped:

• God didn't tell us to build a big church, but big people;
• Tomorrow's church is what you are today;
• (nali) I can chew on an idea and gain weight!
• Find out what fills and what drains your tank!
• Understand balance in your life between family, work, break time etc.
• Learn to lead out of rest, you need to rest some time! Sleep in at the right side of the clock!
• Find a lightning rod, you gotta let the charge go or you'll fry everyone! 
• Discipline your daily devotions; SOAP (lifejournal.cc)

GLS 2008 - Catherine Rohr

Catherine Rohr - naine, kellel oli suurepärane karjäär, mis tõi talle sisse umbes 200000$ aastas, kuid ta otsustas selle tahaplaanile jätta, et võtta vastu kutsumus Jumalalt.

http://www.youtube.com/watch?v=Tn5oyytSchI

Kuna tema osa oli intervjuu vormis, siis ei kirjutanud ma üles rohkem kui kaks punkti:

• I had many different prayers that I said out loud and my favorite one was just a short one. It goes: "Bring it on, God!"
• I realized that God doesn't need me and if I get myself out of the way and let Him use me, He can work!

GLS 2008 - Craig Groeschel

Craig Groeschel on mees, kes tegeleb sellise asjaga nagu lifechurch.tv. Uurige järele, ma rohkem ei oska tema kohta rääkida, peale selle, et ta jutlus oli v ä g e v ! ! ! :) Ta rääkis teemal "it". Ei oskagi seda seletada väga :) Las seletab ise:

http://www.youtube.com/watch?v=FwDv1jk4xbg

Mõned mõtted siis, mis ma välja noppisin (inglise keeles, kuna ta kasutas seda;)

• God shows up where His people are
  
• Some churches seem to think that having a lot of different things is great. They say: "the More, the Better." I say: "the Better, the Better!"
• You need to find out what you're the best at!
• To reach people, we need to do something no one else is doing. If we want to do something no one else is doing, we can't do what everyone else is doing!
• What are you doing that you need to stop doing?
• What is God trying to show you through your greatest limitation?
• Oranizations that have "it", are willing to take risks.
• Failure is not an option! It's a necessity!
• Don't play it safe! When God is speaking to you, get out of the boat!
• Just because you fail, it doesn't mean you're a failure! Shake it off! Step up!
• Sin is like sneezing! It starts as a nice tingling feeling in your nose but afterwards there is snot everywhere!
• Let God break you heart once again!
• What do I need to do in order to have "it"?

Selleks, et päris aru saada, mis siin üldse kirjas on, peaks seda DVD-d ise vaatama. Selleks võib kokku leppida aja minu või mõne minu pereliikmega ja võime koos vaadata! :)

GLS 2008

Toimus üritus, millest ma ei saa üle ega ümber ja kohe kuidagi ei saa mainimata jätta. 

Nimi: GLS (Global Leadership Summit) 2008. Vanus: Eestis 1. Staatus: Üks Parimaid Üritusi Maailmas. Tunnus: Palju Uut Tarkust, Jumala Tundmine. 

Alustan sellest, miks ma arvan, et Jumal tahtis, et ma seal oleks. Esiteks ei plaaninud ma üldse sinna minna, sest see tundus minu jaoks kallis ja noh, olgem ausad, DVDsid saab kodus ka vaadata. Siis kutsuti mind vabatahtlikuna appi, oleks läinud. Aga tundes ennast, ei oleks ma rohkem kui kahest loengust viitsinud osa võtta. Siis aga kutsuti mind laulma ülistusmeeskonda. Juba see oli täielik õnnistus! Aga point oli selles, et koosolekute ajal, kui me laval ei olnud, pidime me istuma saalis. Või lihtsalt istusime saalis. Ja seetõttu ei näinud ma vaid kahte loengut vaid üheksat. Ja see oli lihtsalt suurepärane kogemus. Nautisin igat jutlust, kuigi hommikutel kippus uni vägisi silma. Kirjutan oma märkmeid nendest jutlustest ka siia blogisse.

Ühel hetkel avastasin, et olen peaaegu saavutanud oma elus selle, mida olen pikka aega tahtnud saavutada - olla kristlane, kes põleb. Kristlane, kes ei jõua ära oodata, et saaks Jumala asju teha ja tema sõna kuulutada ja kõikidesse Eesti ja maailma nurkadesse viia. Ma olin tõesti nii särtsu täis sellest kõigest, et see oli suisa hämmastav. 

Teine asi, mida ma avastasin, oli see, et ma olen suurel üritusel ülistusmeeskonnas. Mõtlesin selle peale, kui kaua ma olen vaadanud inimesi, kes on seal olnud. Vahepeal mõtlesin isegi, et tahaks ka. Aga ei mõelnud peaaegu kunagi sellele, et ma päriselt seal kuskil olen. Ja seal ma siis olin, üritasin anda endast kõik, et juhtida teisi inimesi Jumala ülistusse läbi muusika ja häälestada neid ning ennast õigele lainele. Mõnus oli... tõeliselt mõnus.

Nüüd tuleb aga mängu jälle see osa, kus ma olen saanud ja on aeg anda. On aeg hakata tegutsema. Siinkohal aga... Abi? Palun? Sest ma ei oska üksi ja ei tea, mida teha, kust alustada või kust jätkata või mida iganes. 

Et üldiselt siis jah: võite, palun, palvetada minu eest, kui on aega, tahtmist ja mahti! Ma oleksin väga tänulik selle eest! 

Ole õnnistatud, sõber! 

*Inspireeritud: GLS 2008*

Kannatlikkuse proov

Teate seda tunnet, kui saad aru, et praegu on katsumuste aeg. Praegu pannakse minu kannatlikkus proovile. Ja siis ootad ja üritad olla kannatlik, mitte minna endast välja ja jääda rahulikuks.

Ma tunnen, et minu elus on praegu üks selline väike test. Minu ja minu teiste pereliikmete elus. Nimi: Grete. Vanus: 3. Staatus: Lootusetult Ära Hellitatud. Tunnus: Jonnimine. 

Päris raske on, nii palju võin öelda. Kui päriselt on selline tunne, et räägid seinaga, mis karjub sulle vastu. Samas, teinekord on ta nii armas, et tahaks puruks kallistada. Aga tõtt öelda, ma lihtsalt ei oska olla rahulik, iga kord, kui ta jonnib, tahaksin ukse kõvasti kinni lükata ja muusika hästi valjuks keerata. Tegelikult tahaksin pigem, et tema oleks kuskil omaette, sest lisaks sellele, et ta minu närvid mustaks värvib, teeb ta seda ka minu teiste pereliikmetega, kellel on ehk endalgi palju stressi. 

Et ühesõnaga:

Kes tahab laenutada ja ümber kasvatada ühte 3-aastast VÄGA armsat aga VÄGA hellikut last? 

*inspireeritud: Grete*

Amen!

Bill Hybelsi intervjuust Bonoga

Bono: "A friend of mine said to me: Stop asking God to bless what you're doing, Bono! Find out what God is doing, because that is already blessed!"

Friend

Ma olen alati teadnud, et prantslastel on mingi oskus sõnu ilusti ritta panna: 

Don't walk in front of me, I may not follow; Don't walk behind me, I may not lead; Walk beside me, and just be my friend. 
-- Albert Camus

:)

huvitav mõte

Vaatasin oma sõbranna pilte Orkutist. Näitan teile pilti, mis pani mind nüüd blogi kirjutama. Õigemini tema kommentaar selle pildi kohta. 

Selline pilt. Imeilus. Ja maailm  on imeilus. Aga tema kommenteeris: "Ma olin nagu Jumal. Juhtisin maailma, või noh, oleksin juhtinud, kuid ma olin liiga rahul, et midagi muutma hakata." Kristlane ta ei ole, see on ka vist selge, sest ükski kristlane end naljalt Jumalaga ei võrdle. Aga see lauseosa, et "olin liiga rahul, et midagi muutma hakata" pani mind mõtlema sellele, kuidas äkki mõnikord Jumal vaatab meie peale ja naeratab, sest ta on nii 

rahul.

Kindlasti ei ole see niimoodi kogu aeg, sest tahes-tahtmata inimene eksib ja teeb asju halvasti. 

Aga mõnikord suudame me siiski Jumala naeratama panna. Ja siis tuleb päike välja ka halva ilma korral.

*Inspireeritud: see pilt seal päris üleval*

Lapsemeelsus

Mul on üks sõbranna, kes kurtis, et saab varsti 18. "mai taha suureks saada:D," ütles ta (seletuseks: rääkisime MSNis, jätsin tema armsa fondi). "sis mai saagi roosasid pükse kanda ja mänguloomaga tududa ja lahedate pastakatega kirjutada. Ma pean teistele eeskujuks olema." Veider, kuidas mingisse vanusesse jõudes peab tõesti hakkama mõtlema, kuidas käituda, mida teha ja rääkida. Pead käituma oma vanusele vastavalt. Kui ikka juba 18 oled, siis võta mõistus pähe ja hakka korralikuks js mis iganes. Lapsemeelsete peale vaadatakse tihti viltu või kõrgilt.

Samas olen kristlasena kuulnud nii palju sellest, et usus peaks just lapsemeelne olemagi. Peaksime omama lapseusku. Natuke naiivitsema võib-olla, vähemalt mis puudutab usku. Sest tõesti on huvitav vaadata, et lastel on nii kerge kõike uskuda. Neil ei ole alust arvata, et keegi ajab neile mingit jama. Kui kuidagi on öeldud, siis nii tõenäoliselt ongi ja seda infot võib kõigile edasi rääkida. "Tead, mis mu issi mulle ütles?" "Kasvataja täna lasteaias rääkis..." "Suur poiss ütles, et..." Kui me oma usueluga jõuame kohta, kus tunneme, et oleme nüüd täiskasvanud ja peaksime hakkama ka nii käituma, siis soovitan järele mõelda, kas see ikka on vajalik... selles osas oleks ehk vaja mingit muud suhtumist. Tõsi on see, et eeskujuks peaksime tõesti olema. Nii kristlastele kui mittekristlastele. Küsimus on aga selles, kas peaksime sellepärast minetama lapsemeelsuse meie usus? Minu meelest on nii mõnus mõelda, et ükskõik kui vana ma ka olen (praegu ju veel noor, aga tulevikus siis), võin kujutada endale, et istun Jumala peopesas, et Ta teeb mulle pai, et Ta tahab mulle kalli teha ja ma võin Teda muuhulgas ka Issiks kutsuda. Ma arvan, et Jumala armastuse täielikuks mõistmiseks ei pea me õppima usuteadust. Väiksel lapsel on ju palju kergem uskuda, et Jumal armastab ja hoiab teda kui suurel inimesel. Ja ma arvan, et on põhjus, miks meid ikka Jumala lasteks nimetatakse, mitte ei tehta vahet Jumala lapsel ja Jumala täiskasvanud pojal või tütrel. 

*Inspireeritud: Jutuajamine ja mõttelend*

Minu Parim Sõber

Teate, nii palju on inimesi, keda ma võin nimetada oma sõpradeks, headeks sõpradeks, või isegi väga headeks sõpradeks. Aga minu Parimat Sõpra on siiski ainult üks. See, kellega ma olen otsustanud olla täiesti avameelne, keda täielikult usaldada ja kelle üle või kellega koos naerda :) 
Probleem on hetkel vaid üks - ta on Mehhikos. Pääääris kaugel. Ja teate seda mõtet, et sa ei pruugi enne aru saada, kui oluline keegi või miski on, kui teda enam ei ole? Minu Parim Sõber on küll veel olemas, aga ei ole seda võimalust, et ma teen talle kalli kui tahan või viskan mõne killu, et teda halval ajal naerma ajada või räägin lampidest asjadest näost näkku. Nüüd olen tõesti sellest puudust hakanud tundma. Aga ägedus on see, et nüüd olen hakanud hindama neid harvu hetki, mil saan temaga meili vahetada või MSNis juttu ajada või temalt tiguposti saada ning talle ka seda saata. Tigupost on mõnus. Proovige ka :)

Aga ühe sõnaga, tahtsin temast ka rääkida lihtsalt. Või noh, ta oma blogis ära mainida. Ja paluda, et kellel aega, tahtmist, motivatsiooni, siis võtke ta ka oma õhtupalvetesse. Tal oleks sellest väga hea meel.

Kadri - armastan ja ootan Sind koju! :)

*Inspireeritud: pretty obvious ;)*

Isa

On isadepäev. Ma võin olla õnnelik, sest mul on isa nii maa peal kui ka taevas! Taevasest isast olen ma siin blogis juba kirjutanud, kõik see, mis siin kirjas, on temaga seotud. Välja arvatud võib-olla need nuudlid ketšupiga. Aga see ei lähe arvesse ;)

Tahan rääkida oma maisest isast. Ta on üks imetabane inimene... ta sai endale 7 aasta jooksul 5 last ning siis, pärast 14 aastast pausi, otsustas ta koos oma naisega veel üks laps tekitada. 6 last. Eesti mõistes väga eriline saavutus. Ta on ka pastor, olnud kristlane kogu oma elu ning tõenäoliselt tänu sellele olen mina üldse olemas. Kohtus ta ju oma naise, minu emaga, kirikus ning noh, edasine on juba selge. Ja usun, et üsna oluline osa sellest, miks mina täna kristlane olen, ongi minu isa. Temaga koos oleme terve elu kirikus käinud ja tema mõtteid Jumalast oleme me korduvalt kuulnud (meie = luide lapsed). Ja kuigi see usk, mis mul on, ei ole enam kaugeltki lihtsalt mu vanemate usk, vaid minu jaoks päris isiklik asi, siis julgen ka selle eest anda tänu oma isale. 

Tahan temast veel rääkida, aga pean natuke mõtlema...

mõttepaus...

Ok, fun facts:

• Sündinud Pärnus
• Isa on hariduselt elektrik ja on sellel alal pikki aegu töötanud
  
• hakkas minu emaga käima, kui oli 27 (ema oli 16)
• abiellus minu emaga, kui oli 29 (ema oli 18)
• enne seda oli emal mõned ettekirjutused, mida ta kindlasti ei tahaks:

1. pastorist abikaasa
2. elukoht raplas
3. suur pere

• kui nad abiellusid, oli isa veel elektrik
• pärast seda sai temast pastor, kuigi seminari lõputöö on siiani lõpetamata
  
• 90ndate alguses kolis perekond Luide Raplasse, kus isa rajas koguduse
• 91. aastal sündis neil viies laps ning 2005. kuues.
• hetkel on isal käsil Tallinna Elava Kivi koguduse rajamine
• dirigeerib gospelkoor Living Stone'i
• On lõpetanud muusikakooli tšello erialal hindega "3", palvega, et ta enam sellega ei tegeleks
• on võtnud dirigeerimistunde. Õpetaja maksis talle, et sa seda teeks :)

Voh, ongi vist kõik, mida ma hetkel meenutada suudan. Kui kellelgi on veel mõni tore mõte minu isa kohta, või on mõnda fakti vaja parandada, palun anda teada! :)

Ainuke asi, mida veel oskan lisada on see, et armastan teda ja ta on üks sigavahva isa ;) Aa, ja see ka, et mulle teeb väga suures koguses rõõmu, kui isa südamest naerab. Seda nii sellepärast, et on ju hea, kui minu isa on rõõmus ja nii, aga see, kuidas ta naerab, on omaette klass ja üsna nakkav :)

*inspireeritud: Indrek Luide, minu armas issi*

meelespea

Täitsa huvitav on mõnikord teada saada, et keegi loeb su blogi. Keegi tuleb kuskil ja käsib juba veel midagi kirjutada või siis ütleb, et seal on äge pilt või küsib, mida ma millegagi mõtlen või siis tuletab meelde, et ma võtaksin aega Tema jaoks. Viimane oli suisa suurepärane, sest see meelespea tuli mul täpselt kesk kõige tihedamat MSNGmailOrkutFacebook nõiaringi!

Aitäh sulle! :)

Ja tarkusesõna: "Jumalal ei ole üldse vaja, et sa Piiblit loeks! See on sinu enda huvides!"

*Inspireeritud: meelespea MSNis kell pärast keskööd (Mariliis! Aega Tema jaoks!).*

väärt ...

Jeesus on väärt palju rohkem kui mina Talle anda suudan.

Ta tahab mulle anda palju rohkem kui mina väärt olen.

aitäh, Jeesus!

kaval...

The greatest trick the devil ever pulled was convincing the world he did not exist. And like that... he is gone. 

Mis on valesti?

Mariliisi päevaplaan:

Ärkamine

kooliminek

koolist tulek, kas siis koju või näiteks Otsa

Suur Hängimine arvuti taga

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook-

MSNGmailOrkutFacebook-MSNGmailOrkutFacebook

Magama...

Hmm...

Miski on paigast ära...

Ärkan, olen väsinud...

Lähen kooli, olen väsinud, kopp on ees, magan terve tee Viimsisse...

Olen koolis, kopp on ees, midagi teha ei viitsi, vahepeal viskan mõne killu, klassiõed naeravad...

Tulen koolist, kopp on ees, tahaks magada, väsimus.

Ja nii ma hängingi arvutis, tegemata peaaegu ühtki kasulikku asja.

Ja siis lähen magama ning olles surmväsinult voodis vabandan Jumala ees, et Tema jaoks aega ei võtnud. Üritan mingit vabandust sõnastada, aga see on mõttetu, sest Tema näeb nagunii minu südamesse ning Ta näeb ka seda, kui väga ma tegelikult üritasin või tahtsin Tema jaoks aega võtta. Ta teab seda, et kui ma oleksin teinud vastava otsuse, siis oleksin midagigigi kaotamata võinud panna interneti/arvuti kinni ja võtta aega Tema jaoks. Aga ma ei teinud seda otsust. Ma pidevalt ei tee seda otsust. 

Igatahes. Hommepäev (!!!) ja mitte täna, koostan ma endale päevaplaani. OK, võib-olla teen seda täna. Panen sinna konkreetselt kirja, mis on vaja teha ja mis ajal ma seda teen. Distsipliin või mis iganes asi see ka oli. Seda igatahes hakkan arendama. Sõbrad, te võite ühineda! 

Ja Sõbrad! Infoks: Ükskõik, mida Sina oma ajaga teed, on Jumal ikka valmis oma aega Sulle pühendama. Sõbrad, otsime Jumalat, kuigi võib-olla ei oska öelda, mida see täpselt tähendab! Nagu ütles sõber Madis K, otsime Jumalat, mitte Tema ande! Ärme otsi, mida me veel Jumalalt välja saaks pressida, vaid otsime Teda ennast! Ja seda, mida meie Tema jaoks teha saaksime, ilma ennast sellega üle vindi ajamata (kui see lause nüüd kuidagigi loogiline oli, siis võid südames mulle plaksutada! :)

*inspireeritud: kuldnoka õhtu 06.011.2008*

inimesed

Mõtlesin, kui väga ma vajan inimesi enda ümber. 

Inimesi, kelle peale loota. 

Inimesi, kes tõstavad tuju. 

Inimesi, kes aitavad hädast välja. 

Inimesi, kelle jaoks olla olemas. 

Hämmastav on see, et siis, kui tunned, et oled üksi, 

saadab Jumal veel kellegi, 

kelle olemasolust võis enne olla ükskõik, 

aga enam ei ole, sest nüüd on see keegi See, kes Sind üleval hoiab!

Ja jälle on kõik hästi...

Jumal teeb kõik heaks.

Tõsi.

Inspiratsioon

Heebrea 11

Usust ja uskujatest muistsel ajal

¹Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade
tõendus.
²Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
³Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi,
nii et nägematust on sündinud nähtav.
⁴Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta
sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta
tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
⁵Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud
enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli
ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
⁶Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb
Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga
neile, kes teda otsivad.
⁷Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei
olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks;
ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks,
mis tuleb usust.
⁸Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika,
mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
⁹Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades
telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
¹⁰Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
¹¹Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest
hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
¹²Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu
kaotanud
mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva
mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
¹³Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja
tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja
majalised maa peal.
¹⁴Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad
kodumaad.
¹⁵Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud,
küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
¹⁶Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad.
Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende
Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
¹⁷Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki;
tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
¹⁸tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
¹⁹Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada,
seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
²⁰Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
²¹Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas
Jumalat oma kepi najal.
²²Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste
lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
²³Usus hoidsid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud
varjul, sest nad nägid ta olevat ilusa lapse ega kartnud kuninga korraldust.
²⁴Usus keeldus Mooses, kui ta oli saanud suureks, laskmast end
nimetada vaarao tütre pojaks.
²⁵Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest
aega nautida pattu,
²⁶sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust
Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole.
²⁷Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest
otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.
²⁸Usus toimetas ta paasat ja vere määrimist uksepiitadele, et
hukkaja ei puudutaks nende esikpoegi.
²⁹Usus läbisid nad Punase mere otsekui kuiva maa, ja kui egiptlased
püüdsid teha sedasama, siis nad uppusid.
³⁰Usus langesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende
ümber.
³¹Usus ei hukkunud hoor Raahab koos sõnakuulmatutega, sest ta
oli rahuga vastu võtnud salakuulajad.

³²Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist,
Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest,
³³kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said
kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud,
³⁴kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said
nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.
³⁵Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid
end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada
paremat ülestõusmist.
³⁶Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja
vanglat.
³⁷Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga
hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi,
puuduses, viletsuses ja kurja kannatades.
³⁸Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja
mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.
³⁹Ja kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei
saanud nad kätte tõotust,
⁴⁰sest Jumal on midagi paremat näinud ette meile, nii et nemad
ilma meieta ei saaks täiuslikuks.