Nõnna siis...

2010 hakkabki nüüd läbi saama. Üritasin väga välja mõelda, kas peaksin jätma oma postituste arvu 90 peale, nagu see oli aastal 2008, või lasta 2010-l 2008-le ära teha. Otsustasin seekord teha nõnna, et noh... nüüd ma kirjutan.

Siku käskis mul natuke aega tagasi kirjutada, milline oleks mu unistuste aastavahetus. Aga pidin tõdema, et see ei erine väga palju sellest, mis tavaliselt ongi olnud. Kalleimad sõbrad, piisavalt süüa, ee... Rohkem ma ei öelnudki midagi. Aa, ütlesin. Sellist asja ütlesin, et arvatavasti oleks minu täiuslik aastavahetus veedetud kuskil 'mitte-Eestis'. A la Times Square'il kõige kallimate sõpradega ja siis noh, miljoni inimesega, kes seal veel on. Ja Kadri lisas sellele, et siis kui ilutulestik läbi, valime, kelle penthouse'i seekord minna ja seal läheks pidu edasi. :) Kõlab hästi või? Minu meelest kõlab. Nüüd vaja veel piletid sinna kaugele ja üks või paar penthouse'i kamba peale. Siis on olemas.

Mida ma veel mõtlesin seoses aastavahetusega, on see, et minus tekitab mingit... hingepiina.. kui inimesed ütlevad, et veedavad aastavahetuse üksi või et ei viitsi seltskonnas olla aastavahetusel. Minu arvates on nii: jõulud veedame perega. Argipäeva veedame üksi või perega või abikaasaga, kuidas keegi, väga palju aega pole ju, et sõpradega tsillida ja kokku saada. Seega on aastavahetus (ja olgu, jaanipäev) täiuslik aeg, mil leida üks sobiv seltskond, kellega lõbusasti aega veeta ja armastust jagada. Või olen mina jälle loll...

Tänane õhtu/öö saab olema päris põnev, ma usun. Minu jaoks esimene aastavahetus, mida ma ei veeda hunniku kristlastega koos, vaid hängin täna oma endiste klassikaaslastega. Küll väga väikse osaga neist, aga nad on need olulised. Nad tõesti meeldivad mulle väga, seega loodan õhtust midagi head. Purjus inimesed, jee. Mul savi, söön mandariini ja joon limonaadi ja vaatan ilutulestikku, lõbus on JU ikka nendega. Ja kui käes on 2011, siis astun sisse vast Haagenite kodu uksest, et ka usklike inimestega koos rõõmustada. Seega kõige selle kokkuvõtteks - ootan õhtut.

Ja homme on selline päev, et noh... eurod. 2011. Kultuuripealinn. Justkui kõik see juba ei väljendaks, kui väga kiiresti lendab aeg, siis üks asi on veel: homme on see päev, kui mul saab täpselt 6 kuud esimesest tööpäevast Danfossis. Alles ma siia tulin ju, või ei? Ju siis mitte. Juuuu siiiiiis.....

Aga kuulge, nägemist nüüd. Kellega mitte varem, siis järgmine aasta kohtume! :)

24-26

Kirjutasin Facebooki järgneva postituse:

Mis selgus täna: Kõik järelejäänud vallalised luidekad peavad vallalisteks ka jääma. Tarvo & Ulli võivad saada hädapärast ühe lapse. Põhjus lihtne: Autos rohkem kohti pole ja söögilaua äärde mahub veel vaid peaaegu üks inimene.

Lisaks näeb Lauri retuusides inetu välja, Luidekad ei jaga geograafiast suurt midagi ja mina olen halb kaotaja (Rummy). Tänan tähelepanu eest

Mõtlesin, et sellest lähtuvalt saab ju kirjutada ülejäänud 24-26-st ka. Vähemalt 24.

Oli siis selline tore jõululaupäev taas, mil Tarvo ja Ulli said ka meiega koos olla. Kuskil seal lõuna-pärastlõuna paiku läksime peaaegu terve perega Schnelli tiigi juurde mäele kelgutama. Peaaegu terve pere sellepärast, et kallis vennanaine ootas kodus oma jõuluimet, mis ka juhtus (tal oli jalg haige ja sai lihtsalt lampi terveks). Kelgutamine oli väga väga tore, videot saab vaadata siit. Vaatasin seda just praegu tööl ja täitsa täitsa pael, tööl on ikka väga mark naerma pursata. Igatahes siis iga mats (luidepere üle-viie-aasta-vanune originaallaps ) lasi kaks korda sealt mäest alla ja oli aeg kelgutamine lõpetada ja minna vanaema-vanaisa tervitama. Käisime T&U juurest läbi, et Tarvo saaks riideid vahetada ja Ulli saaks meiega kaasa tulla ning läksime siis vanade juurde. Üles, kalli-kalli ja alla tagasi ja koju. Ma mõtlesin, et nad teevad nalja, kui nad ütlesid, et me läheme kohe ka minema, aga näed, ei teinud. Kodus sai peaaegu kohe süüa ema tehtud mõnusaid jõuluroogasid. Sealt tuli välja ka see osa, mida mainisin ülevalpool, et Luidekate maksimaalne arv on põhimõtteliselt täis saanud. Kui kõht oli täis ja tuju oli hea, tuli aeg minna kirikusse. Otsustasime (või keegi otsustas..) minna Nõmme Baptistikogudusse. Seal sai kuulda väikese koori muusikat, sai laulda, sai kuulda jõuluevangeeliumi nii evangeeliumitest kui pastori sulest, sai natukene jälle jõulutunnet ja sai vähemasti üks jõulukallistus antud. Ma arvan, et läks hästi, et sinna läksime. Rahvast seal palju polnud, aga saime Luidedega ühe terve rea + ühe lisarea ühe koha hõivata (sõnakordus, mm kui palju seda siin on...). Igatahes... siis läksime koju, kus sõime veel tanguvorsti ja muud ülejäänud lõunasöögi toitu ning magusat ja head ja jõime glögi ja jagasime kingitusi, mida me jälle ei pidanud sel aastal tegema. :D Teist aastat järjest juba me "ei tee" kingitusi. Aga igatahes, siis oli veel nii ka, et mängisime Rummyt ja Geopol'i (?) (ma ei mänginud, vaatasin pealt) ja siis jõime Tarvo/Ulli tehtud jäätisekokteile, mis olid nii superhead. Soovitan soojalt (aga tegelikult pigem külmalt).

Sel aastal olin ma kingituste mittetegemises isiklikult edukam, tegin ainult oma kahele vanemale õele. Teate kui uskumatu rõõm mul südamesse tuli, kui ma need kingitused neile ära ostsin. Kadri nägi, ma olin ikka väga iksait ja ei jõudnud päris ära oodatagi, millal ära anda saaks. Eriti hull muidugi on asja juures see, et ostsin need 23. juba ja andsin alles 24. veidi pärast keskööd, ehk siis 25. alguses. Nii pikk ootus oli, täitsa pael. Aga vähemal Siku reaktsioon oli seda väärt. Krissu vist niiiiii väga iksait ei olnud, aga loodan, et natuke ikka :) Siis oli vaja veel natukene arvutis olla ja siis tuli magamisaeg.

Mõtlesin, et 25. puhul oleme perega tavaliselt kuskil käinud või midagi teinud, seega ei mõelnud ka sel aastal mingeid plaane välja. Ja kui ma "hommikul" ärkasin, siis sain aru, et igasugused plaanid oleks ära jäänud nii või naa, sest see ilm, mis mulle otsa vaatas, oli täiesti uskumatu. Scarlet möllas ikka täiega. Siis saimegi teha ühe mõnusa koduse päeva. Põhimõtteliselt esimene asi, mis ma hommikul tegin, oli Rummy koos õdede ja emaga. Aitasin emal veids mängida, sest ta ei ole seda varem mänginud ja seega ei osanud päris õiges suunas iseseisvalt mõelda. :D Aga saime mängitud, Siku või Krissu võitis ja siis tuli isa kampa võtta ning Unot mängida. Seda tegime õige mitu mängu, võitsin neist vist paar. Siis oli igaüks vaba tegema, mida hing ihaldas... seega läksin oma sooja voodisse lugema ühte raamatut, mis lõpuks ometi on köitnud mu tähelepanu nii palju, et viitsin seda järjepidevalt lugeda. Viimasel ajal on kõik raamatud olnud nii kerged käest ära minema, et see raamat on suisa õnnistus. The Shack on selle nimi ja see on mm... Oh, see on lihtsalt hea, tõsieluline ja ma ei ole sellega jõudnud piisavalt kaugele, et täpselt rääkida, millest see räägib. Aga juba võin seda soovitada, sest tegemist on hea raamatuga. Sain veel veidi arvutis ja teleka taga olla ja siis oli aeg magama minna jällegi. Ma täpselt ei mäleta, kas tegin veel midagi või ei, aga vist mitte. Väga kodune ja rahulik päev oli.

26. hommikul sõime kodus ilusti hommikust ning siis läksime õdedega Mustame Kristlikusse Vabakogudusse, et Lauri Luide Trio ja ÜllarMartaEda trioga natuke proovi teha enne kui teenistus algab. Ja siis oli teenistus, kus saime oma laulud laulda ning muuseas ka ühe luuletuse kambakesti kirja panna ning esitada. See oli täitsa tore, mulle need inimesed meeldivad väga-väga. Siis, kui koosolek läbi sai, ütles isa, et kuulge, lähme Pärnusse vanaema tervitama. Seal Saalemi kirikus oli ka ülistusõhtu, mis näeb meie tavapärasest ülistusõhtust küll erinev välja, aga mulle tegelikult see kontseptsioon meeldib. Välja reklaamitud kui ülistusõhtu, aga mitte selline kõigil silmad kinni, käed laes Hillsongi ülistusõhtu, vaid selline, kus iga inimene saab öelda, mis südames, saab tunnistada või lugeda või teha, mis soovib ja lauldakse ka koos, aga mitte meie tavapäraseid lemmareid, vaid pruunist laulikust. Kus muideks on nii heade sõnumitega laulud, et kui vaadata kõrvale sellest, et need kõlavad vanamoodsalt, siis saaks nendega ikka niimoodi ülistada, et kohe hull. Vot. Aga ma tahtsin tegelikult enne seda pikka juttu öelda veel seda, et suutsime endaga kaasa kutsuda Üllari ja meelitada Viljari. Üllar oli kohe rutuga nõus, Viljariga läks veidi aega ja olimegi juba leppinud sellega, et ta ei tule, kui järsku tema kõrval kõndides kuulsin pealt ta telefonikõnet, et ta ei saa kahjuks ühte teise kohta minna, sest tuli välja, et tuleb Pärnusse minna. Säärane rõõm. :) Seega võtsimegi pärast kiiret söömist ette sõidu Pärnusse. See oli veelgi rõõmustavam kui arvasin. Nimelt sellepärast et: jäime umbes 10-15-20 minutit hiljaks. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees 7 inimest. Ja pärast üritust ütles mu kallis vanaema (aama), et oli palvetanud just seal, et tuleks ometi 3 inimest veel, et saaks 10 täis. Ja sadas sisse meie kamp, 9 inimest. Vanaema õnnelik, et Jumal kolmekordselt ta palvele vastanud on ja meie rõõmsad, et meie kohalolek kedagi tõesti ka õnnelikuks tegi ja kinnitas. Pärast teenistust saime minna vanaema juurde ka külla, kus laulsime pruuni lauliku laule ning rääkisime juttu ja saime jälle kõvasti süüa, nagu ikka. Ja siis tuli aeg koju minna. Enne kui see võimalikuks sai, pidid Lauri ja Viljar ühe maadluse ka maha pidama, mis lõppes lumehunnikus Viljariga ja Lauri kadunud kindaga, mis pärast mõningast kaevamist siiski leiti sealt, kuhu Lauri Viljari loopinud oli. Tegime poisid lumest puhtaks ja hakkasimegi sõitma läbi Kohila kodu poole. Igaüks sai jälle omamoodi autos aega veeta, Üllar ajas kõigil ajusid sassi, Lauri vaatas Knight Riderit, Krissu oli vaikselt omaette (:D), Viljar oli ka tore ja rääkis minuga juttu, kui Üllar Sikuga juttu ajas. See, mis ees toimus, on hull, Grete oli täitsa üle mõistuse.

Aga ühtäkki jõudsime koju ja siis oligi pühapäev põhimõtteliselt läbi. Ühtlasi ka jõulud.

Täna ärgata oli mitte nii ränk kui arvasin, aga siiski mitte meeldiv.

Aga ütleme siis nii, et olen selleks nädalaks peaaegu valmis. Eriti hmm, reedeks... :)

Nägemist.

Ma nii tahaksin...

... midagi blogisse kirjutada...

Aga kui I got nothing, siis I got nothing vä? 40% kordadest, kui ma seda ütlen, vastab see actually tõele ka.

Tegelikult on ju jälle toimunud asju ja olen käinud kohtades ja olnud õnnelik, kurb, kuri, väsinud, üleväsinud ja ülierutatud ning rõõmus.

Sain teisipäeval kokku kalli Astiga, keda ei olnud ikka jube kaua näinud. Saime muljetada elust, olust, meie armastustest, Saksamaast, Inglismaast, Prantsusmaast, gospelkoorist (mingil põhjusel rääkisin ma sellest väga palju), jõuludest, tulevikust ja selle kõige kõrvale jõime kuuma šokolaadi ja sõime minu elu kõige kalleimaid juustukookeid. [*meie liftis on stend, kus on palju erinevaid pakkumisi. Üks firma reklaamib: Kõige parimaid pakkumiseid*] Olime igatahes kohvikus Josephine. Seal on päris ilus ja mugav ja hubane ja soe. Pärast läksime veel Krissu-Pissu juurde, et Asti ka teda kallistada ja tema kodu näha saaks. Jõime sealgi teed ja siis läksime laiali.

Gospelkooriga oli pidu-pidu, mis tegi minu jaoks kogu asja ainult hullemaks. Sain taaskord kinnitust sellele, et nad on imelised inimesed, ükskõik, kas me laulame, tantsime, palvetame, kallistame, naerame või peksame (õrnalt, obviously). Kõike tahaks nendega koos teha. Ma ei saa aru, mis keiss mul praegu sellega on. Mingi aeg tagasi sai mul koorist hullult kopp ette. Ma ei viitsinud proovides käia, ei tahtnud esineda nendega, hängida loomulikult tahtsin, toredad inimesed on LSis alati käinud, aga kuidagi mott oli väga väga maas. Aga see mott on nüüd taeva all ja jääb sinna vist veidi kauemaks. Ma usun, et need inimesed on Jumal kokku toonud ja ei ükski jõud meid lahuta.

Mis mu elus siis veel on.... töö. Tööga on nii, et kui teada tahad, siis küsi, mis parasjagu mu emotsioonid seoses sellega on. Need muutuvad mõnikord isegi. Ühele tüübile olen vist ühe seletuse veel võlgu, aga ei tea, kas teda enam huvitabki. See oli ühel korral, kui ei olnud kõik väga hästi ja koju jõudes olin not-so-happy. Aga mis sellest väiksest asjast ikka rääkida, ainult 400 millegagi päeva veel jäänud ja siis, meeldis või ei meeldinud, vahet pole. Töökaaslased on ikka toredad, eriti üks, kes kuuseehteid heegeldas kõikidele.

Eile käisime ka poes, et osta kokku süüa peredele, kellel ei ole elus võib-olla nii palju vedanud kui meil. Saime kogudusega 5 perekonda, kellele üks mõnus jõuluõhtusöök ja natuke veel kokku osta. Nii mõnus oli seda teha. Lihtsalt mõelda ja muretseda, et inimesed, keda me ei tunne, kellest me ei tea mitte midagi, saaksid ühe rõõmsa õhtu enda rõõmsate õhtute nimistusse juurde. Mina ja Siku tegime paki perele, kus on ema-isa ja väike 4-aastane poeg. Loodan väga südamest, et see väike žest puudutab neid ja teeb nad rõõmsaks. Ehk on see nende jõuluime. :)

Täna on tööl lühike päev ja siis saan kokku oma (asendus)kallimaga, et teda emmata ja temaga koos üks mõnus soe jook juua. Siis saab Lauri Luide Trioga laulu harjutada, siis arvatavasti koristada ja oodata homset.

Jõulud. Mida see siis tähendab? Jõululugu, mida me kõik teame, on siin. Peaks seda lugema ja mõtlema ja aru saama, et see ongi see, mis päriselt juhtus! See ongi see, mis pani alguse minu usule. Ühe väikse lapse sünd. Kuuleme laule, kuuleme sõnumeid, kuuleme omi mõtteid ja ometi ei sõltu neist lauludest, sõnumitest ega mõtetest mitte midagi. See, mis juhtus, juhtus nagunii, ükskõik, kas mina usun seda või mitte. Ükskõik, kas mulle läheb see korda või mitte. See ongi tõde. Ja tegelikult läheb ikka korda küll. :)

Lõppu üks lugu, mida lugesin ja mis väga puudutas:

From Max Lucado's book "God Came Near" ...

IT’S CHRISTMAS NIGHT. THE HOUSE IS QUIET. Even the crackle is gone from the fireplace. The last of the carolers appeared on the ten o’clock news. The last of the apple pie was eaten by my brother-in-law. And the last of the Christmas albums have been stored away having dutifully performed their annual rendition of chestnuts, white Christmases, and red-nosed reindeers.

It’s Christmas night.

The midnight hour has chimed and I should be asleep, but I’m awake. I’m kept awake by one stunning thought. The world was different this week. It was temporarily transformed.

The magical dust of Christmas glittered on the cheeks of humanity ever so briefly, reminding us of what is worth having and what we were intended to be. We forgot our compulsion with winning, wooing, and warring. We put away our ladders and ledgers, we hung up our stopwatches and weapons. We stepped off our race tracks and roller coasters and looked outward toward the star of Bethlehem.

It’s the season to be jolly because, more than at any other time, we think of him. More than in any other season, his name is on our lips.

And the result?

For a few precious hours, he is beheld. Christ the Lord. Those who pass the year without seeing him, suddenly see him. People who have been accustomed to using his name in vain, pause to use it in praise. Eyes, now free of the blinders of self, marvel at his majesty.

All of a sudden he’s everywhere.

In the grin of the policeman as he drives the paddy wagon full of presents to the orphanage.

In the twinkle in the eyes of the Taiwanese waiter as he tells of his upcoming Christmas trip to see his children.

In the emotion of the father who is too thankful to finish the dinner table prayer.

He’s in the tears of the mother as she welcomes home her son from overseas.

He’s in the heart of the man who spent Christmas morning on skid row giving away cold baloney sandwiches and warm wishes.

And he’s in the solemn silence of the crowd of shopping mall shoppers as the elementary school chorus sings “Away in a Manger.”

Emmanuel. He is with us. God came near.

It’s Christmas night. In a few hours the cleanup will begin—lights will come down, trees will be thrown out. Size 36 will be exchanged for size 40, eggnog will be on sale for half price. Soon life will be normal again. December’s generosity will become January’s payments and the magic will begin to fade.

But for the moment, the magic is still in the air. Maybe that’s why I’m still awake. I want to savor the spirit just a bit more. I want to pray that those who beheld him today will look for him next August. And I can’t help but linger on one fanciful thought: If he can do so much with such timid prayers lamely offered in December, how much more could he do if we thought of him every day?

Gospelkoor Living Stone

Pealkirjas nimetatu on üks imeline koosseis. Mitte ainult selles mõttes, nagu tavaliselt koore mõõdetakse. Minu jaoks on see koosseis imeline, sest ma nii väga armastan neid inimesi, kes sinna kuuluvad. Nad on väga kõvasti mu südamest kinni haaranud ja ma ei näe hetkel tulevikus neid sellest lahti laskmas. Parem oleks... :/

Eile oli viimane kontsert sel aastal ja täna saab nendega lihtsalt koos olla ja rõõmsasti aega veeta. Can't wait. Mmh, ma mõtlesin, et kirjutan pikemalt, aga midagi pole enam öelda.

Kui LivingStone oleks kutt, siis ma abielluks temaga.

:D

Paha tuju

Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et oo, mul on paha tuju. Üritasin mõelda, miks, ja kas äkki mul on lihtsalt väsimus. Aga samas mul on ju iga hommik väsimus, kell lihtsalt heliseb liiga vara. Seega jõudsin järeldusele, et eip, asi pole väsimuses. Tuju on paha ja midagi pole teha. Läksin siis vetsu, kus on peegel. Mossitasin endale vastu.. ja teate, dialoogid iseendaga on ühed väga võimsad asjad teinekord. Ja ma pidasin seal endaga dialoogi. Mõttes. Ja jõudsin järelduseni, et why oh why peaksin ma raiskama ühe päeva oma lühikesest elust halva tuju peale? Kui mul on võimalus olla naeratav, rõõmustav ja armastav, siis miks ometi peaks ma selle asemel olema pahur ja mossis?

Elu on selleks liiga-liiga lühike.

Kas pole?

Kontsert!!!

Esimene kontsert oli super!!

Kajas tuleb ka vist SUPER, sest nüüd on lisaks klahvile ja trummile ka bass! ;)

Tulge! :)

Sektsioonkapp ja roosa esik

iu...

Kivi-käärid-paber

Mängisin Gretega kivi-käärid-paber.

Panime mõlemad käärid.

Grete võitis, sest ta jõudis mind enne stab'ida.

3.-5. mõne sõnaga veel.

3. olin tööl. Siis Olevistes. Olevistes oli noortekas, kus gospelkoor Living Stone esines. Bändiks - Heikko. Klaveril. Toimis seegi. Aga väga pull igatahes on selline lahendus. Ütleks nagu.. Pigem EI, aga kui muud varianti pole, siis vabalt. Heiks mängib ära küll ja suudab selle My Life, My Love, My All'i *kõll*i ka ära teha. Nii et kõik hästi!

4. olin Kadriga Soomes. See oli ääretult mõnus aeg. Läksime hommikul kella kaheksase laevaga ja tulime õhtul poole kümnesega. Vahepeal olime Helsingis ja Espoos (seal on Ikea). Leidsime endale põhimõtteliselt elutoa ja köögi, nüüd vaja vaid umbes 10000 eurot saada, siis on need ja võib-olla ka enam-vähem rahuldav magamistuba ka olemas. Paneks pilte ka, aga ma olen tööl. Siin pole. Igatahes siis jah, Ikea love on minu südames nüüd. :D Ja Kadriga kolin kokku. Varsti. Üsna pea. Üritasime otsida Kadrile ilusat kleiti ja mina sain endale läki-läki. Olen nüüd üks nendest läkidest. :/ Aga soe on. Igatahes, tõesti oli rõõmustav aeg, hoolimata mõnest feilist. Kirjutasin need endale isegi üles, et saan siia kirjutada, aga ülimalt mõttetu on seda teha, sest ainult positiivsed mälestused jäävad sellest reisist nagunii! :)

5. ärkasin üles, läksime isaga kirikusse. Ja nii me seal olime... kahekesi. Helistasin Laurile ka, et kas tuleb. Häälega, mis reetis, et ta oli minu kõne peale just ärganud, ütles Lauri: 'ma ootan teid!' HAH. Päris ootaski. Igatahes. Ta magas. Ja ta ei tulnud. Nii et mina ja isa. Kogudus. Pean ütlema, et oli täiesti meeldiv aeg temaga kahekesi, olin taas kuulaja rollis enamasti, mõne sõna ütlesin ka ise. Aga enamasti kuulasin. Isa mõtteid, mis tal peas on liikunud, nii mure- kui rõõmumõtteid. Saime koos palvetada ja süüa ja rääkida ja kõiki asju teha. Ja siis kella 12ks olime lõpetanud. Läksime koju ja siis Muusikasse, kus oli hästi mõnus ja tore. Lund oli maa ja ilm ja saime otsida (OK, isa otsis) jõuluasju ja mingeid.. diaposte? Something something. Igatahes ütles isa umbes 40 000 korda, et väga edukas sõit oli ja tasus käia. Ju siis tasus. Mul oli ka tore ja sain vähemalt 2 ägedat pilti ka teha. Mind teie arvamus väga ei huvita, peaasi, et mulle endale meeldib. ;) Ronisin veel lumise redeli otsa ja tirisin jääpurikaid alla, et oleks toredam. Kõiki ei tirinud alla, ainult mõned... et oleks toredam. Siis läksime koju tagasi. Siis läksin Oliveriga Krissu juurde, et peaaegu tema iirlasest pilti teha. Seda ei juhtunud, nii et jõime teed, sõime kommi, vaatasime Oprah'd ja läksime Ollaga Kadrioru pargist pilti tegema. Arvata võib, et ma ei teinud seal ühtegi pilti, ega ka midagi muud asjalikku peale ootamise. Aa ei, paar korda tegin standi jalgadega liugu üles alla. Saate aru küll, mida ma mõtlen. Klõps lahti ja siuh alla. Ja siis klõps lahti ja siuh kinni. Põnev põnev. Siis üritasin täiega meile neljandat (mina, Oliver, Lend + ...) kinokaaslast saada, aga kõik tüdrukud (ja Üllar) on luuserid ja ma ei saanud kedagi. Nii et lasin Lendil omavolitseda ja kellegi kaasa võtta. Nõnna juhtuski, et käisin kolme kutiga kinos vaatamas filmi nimega Toilet. Mulle meeldis, Oliverile meeldis liiga palju, Lendile ei meeldinud ja Hanno jäi filmi üle veel mõtlema. Siis läks õhtu edasi nii, et pidin Marii juurde minema, et Imrele Soome kommid ära anda. Läksin ka. Aga ei juhtunud nii, nagu ma arvasin, et annan kommid ära ja lähen minema. Jäin sinna veel suhtlema ja telekat vaatama. Ja oli tore. Marii ja Anthony ja Imre on toredad. :) Aga siis läksin koju, kus ikka veel oli ainult issi. Ootasin ära, kuni emps ja Grets koju tulevad ja läksin magama.

Ja siis tuli esmaspäev, mis minu ootustele vastupidiselt ei sakkinudki, teisipäev, mis oli tore (töö, trenn, Lauri sünna) ja käes on kolmapäev. Täna sain hommikul kohvijalutuskäigu osaliseks, kaaslaseks Imre ning tööl sain kaupa kokku pakkida. Kogu tööpäev oli üsna hea, kuni kell sai 16. Siis läks igavaks. Siis ma hakkasin blogi kirjutama. Ja siis jõudis kätte nüüd.

Lõpp.

3.-5.

Räägin, mis ma tegin ülalmainitud päevadel detsembrikuus.

3. olin tööl ja Olevistes.

4. olin Soomes

5. ei olnud tööl ega Soomes, vaid kirikus, Muusikas, Kadriorus ja kesklinnas.

Võtsin endale 6

See kontsert oli .. no ütleme suht spets. Hah, nautisin nii väga. Minu jaoks üks parimaid kontsertelamusi ... ee, siiani parim kontsertelamus mu elus. Nad laulavad nii hästi, nii puhtalt, nii õigesti, nende hääled sobivad kokku nii-nii hästi ja igaüks neist on ka väga hea soolotaja ja lisaks olid nad ka väga... entertaining. See on siis.. meelt lahutavad või.. midagi sellist. Igatahes igav ei olnud ja palju palju head oli. Wonderful.

Tean, et kõikidele ei meeldinud.

Aga mul savi.

Mulle meeldis nii väga.

Aitäh!! :)

:)

Krissu on nii lahe. :)

Õhtul / homme on sellel teemal vast rohkem öelda.

Täna õhtul võtan kuut.