Unistuste õhtu

Eile pidime õhtul perega koos olema ja istuma ja tulevikku arutama. Nimetasime selle unistuste õhtuks, kuna isa sellise mõtte korra välja ütles. Küll kogemata ja ei mõelnud, mida unistuste õhtu tegelikult tähendab. Tema jaoks tähendas see seda, et igaüks räägib oma unistustest. Igatahes, see polegi tegelikult oluline. Mõtlesin selle õhtu peale. Pilt minu peas: pere istub elutoas, kõigil käes oma teetass, toa keskel tõenäoliselt mingi kringel või muffinikorv ja kõik räägivad oma järgmise aasta plaanidest. Tegelikkus oli natuke teistsugune. Pere istus elutoas, teed ega näksi ei olnud ja järgmise aasta plaanid ning unistused piirdusid gospelkoori tegemistega. Poole pealt tuli mul natukene kurbus peale, et kas meie pere siis ongi gospelkoor, mitte lihtsalt pere? Soovisin hetkeks, et me ei tegeleks muusikaga, äkki siis oleks asi teistmoodi ja saaksimegi pere asjadest rääkida, mitte ainult gospelkoorist ja kogudusest. Hiljem tuli alles pähe see, et see, et me saame oma perega selliseid asju teha ja olla nende eesotsas, võibki olla üks suur unistuse täitumine mõne jaoks. Peaksin võtma seda kui eesõigust, et saan olla nendes asjades osaline, koos peaaegu terve oma perega. Ja seda, et terve mu pere on usu juures! Ja kuulge, mul on ikka üsna suur pere! Mul on hea meel. Tõesti on. 

Soovitus Sulle! Tule ja saa mu perega tuttavaks! :)

Hullult hea mõte, kas pole? ;)

*inspireeritud: 2. jõulupüha unistuste õhtu*