Vana lõpp, uue algus.

Hihi, korra postitasin selle teksti juba ära, siis vaatasin, kui pikk see on ja otsustasin vabandada, et see nii pikk tuli :P Et jah, vabandust! Ja sitkust ja jõudu, et selle lugemisega hakkama saada, kui tahad seda teha. Kui sind aga minu nädalavahetus ei huvita, siis ära loe! :P

Tähendab siis, et nüüd hakkas detsember. "Jipikajee!" ütlen ma selle peale. Kes seda teab, miks. 

Novembri lõpp oli päris huvitav. Mõtlen seda nädalavahetust...

Reedel, 28. novembril käisin koolis, tulin koju ja olingi terve päev kodus. See ei ole just unelmate koht reede õhtul. Aga tegelikult oli nii mõnus. Olin pärast kooli üsna pikalt üksi kodus. Mida see minu jaoks tähendab? Valjusti minu muusika ja koristamine. Eesmärk oli see, et ema koju tulles šokki ei saaks. Sain hakkama, köök oli kaunis! ;) Siis tulid teised koju ja ema tegi süüa, sest ma ei jõudnud selleni. Aga kuigi see ei oleks minu esimene valik reede õhtu veetmiseks, oli mul väga mõnus sellega tegeleda. Põhjalik koristamine, piisavalt vali muusika, aeg ajalt MSNi piilumine ja vastamine, oma tempo ja tore tulemus. Muidugi õhtul kella 8 paiku tahtsin küll juba kodust välja saada, lootsin, et Absakal on ehk keikka kuskil, aga ta oli hoopis Viljandis, nii et veetsin ka õhtupooliku kodus. Mis seal ikka. Jäin rahule :)

Laupäeva varahommikul, kuskil 9 paiku hakkasid Mariliis, Liina-Ly, Madis, Matthew ja Kevin Ida-Virumaa poole sõitma, et veeta aega sealse rahvaga. Kuna eesmärk oli alles õhtul jõuda, siis võtsime vabalt. S.t. käisime Kohtla-Nõmme põlevkivi kaevandusmuuseumis ekskursioonil. Lihtsalt niisama. Päris tore oli, saime targaks ja poolkurdiks, kuna seal demonstreeriti ka vanu masinaid, mis tegid väga kõva lärmi. Pimedaks sai ka, kuna Madis varustas end kaevurilambiga ja talle meeldis meile otsa vaadata. Mõne aja pärast õppisime, et talle vastu ei ole vaja vaadata :) Kui jõudsime Kohtla-Järvele, kuhu oligi meie eesmärk jõuda, siis tervitati meid söömaajaga, kõik laoti meile ette ja üks poiss pandi meie juurde seisma, juhuks kui midagi vaja on. Ta oli väga hoolas, korjas kogu aeg meie nõusid ära ja kui kuskil vähegi mingi salvräti tükike oli, siis see kadus sealt üsna ruttu. Tore! Õhtul oli seal ka kontsert, kus meil paluti esitada 3 laulu. Tegime seda rõõmuga, kuigi peab ütlema, et ilma proovita on üsna tobe midagi ette võtta. Selles suhtes, et saime hakkama, aga kujutame ette, kui palju paremini me oleksime seda teha saanud, kui me oleksime kasvõi ühegi proovi teinud. Aga see on suva. Oluline on see, et olime teistele õnnistuseks ja hiljem saime teada, et tegelikult pidi seal kontsertil olema veel üsna palju muusikalisi koosseise, kes aga samal hommikul helistasid ja teatasid, et ei tule. Aga seal esines üks vene mees, kes tuli Moskvast ja on kuuldavasti väga kuulsa bändi liige. Ma ausalt ei mäleta selle bändi nime, aga see mees oli küll väga kauni häälega ja imetlusväärsete kitarrikasutusoskustega. Rõõmustav. Kui hiljem koju jõudsin, tundsin ukse tagant piparkoogi lõhna ja astudes koju sisse, tundsin, et seal on nii mõnus ja soe, põrandal helendab suur jõuluvana, peeglilauda katab väike punane linik, lihtsalt nii armas oli. Väga väga rõõmustav :)

Pühapäev, 30. november, I advent. Kõike muud kui rahulik. OK, mitte kõike muud. Aga suur osa sellest päevast möödus lauldes, vähemalt sama suur osa autos istudes. Hommikul oli äratus kella 6 paiku, läksime perega Mustveesse laulma. Neil on seal uus kirik, Mustvee Betaania kogudus, minge vaadake kõik, kallid sõbrad. Tõsiselt kaunis ja armas kirik. Pärast meie laulmist ütles koguduse pastor, et kui on nii musikaalsed lapsed, siis neid peabki palju olema. Jee, beat that! ;) Kellel vähegi muusikageeni, tehke palju lapsi, saate kiita :) Mustveest läksime kiiruga Koerusse, kus ootasid meid osa gospelkoorist. Tegime sound-checki ja mõned minutid enne algust jõudis ka Kohila rahvas kohale. Täitsa huvitav kontsert oli, ei saaks vist öelda, et parim, aga oleme veel ühe kogemuse võrra rikkamad, ning Mariliis, Sigrid ja Kertu kohtusid oma endise viiuliõpetajaga. Sigrid ja Kertu said kohe kommentaari juuksevärvi kohta... loomulikult. Aga selle unustame ka. Kui Koerus sai läbi, läksime kiiruga Mustamäele, kus meil oli võimalus laulda esimese advendiküünla süütamisel. Päris huvitav kooslus oli päkapiku näidend ja gospelkoor :) Aga seal saime ka ilusti hakkama, usun, et paremini kui Koerus. Tore oli. Aga mulle millegipärast tundub, et kõik esinemised Rootsis olid rõõmsamad ja reipamad kui peaaegu ükski Eestis tehtud esinemisest. Sellega peaks ehk midagi ette võtma. Aga igatahes. Mustamäelt Radissoni soundchecki, olime seal kuskil üheksani. Kui sealt lahkusime, tundus, et kell on 100, mitte 21. Sellest hoolimata olime täna, 1. detsembril kella 7.15-30 paiku Radissonis, valmis ilusti oma kolm laulu riigikogulastele laulma. Nimelt oli iga-aastane presidendi palvushommikusöök. Kahjuks hr Ilvest ei olnud, aga oli igasugused teised riigikogu tegelased ning hr ja pr Rüütel olid ka kohal. Proual seekord päris kanavõrk seljas ei olnud, arvan, et seda peab mainima. Gospelkoor pandi samuti laudadesse istuma, aga meid kõiki aeti segamini, mina näiteks olin ühes lauas sotsiaalminister Maret Maripuu, ETV saatejuht Hannes Hermaküla, EELK peapiiskop Andres Põderi, Põhja Politseiprefekt Raivo Küüdi ja veel kahe tundmatu onuga. Ja teate... Mul oli nii igav. Vaatasin muudkui ringi, kuidas teised nalja said, minu lauas rääkisid Maripuu ja Küüt omavahel juttu, Põder ja tundmatud omavahel ning Hermaküla ei öelnud sõnagi. Aga pean ütlema, et huvitav oli kuulda Maret Maripuu jutuajamist Raivo Küüdiga. Maripuu rääkis sellest, kuidas ta on terve aasta üritanud välja mõelda viisi, kuidas jõuluvanale kätte maksta selle eest, et viimane ta pojale eelmine aasta trummid kinkis. Huvitav. Aa, ja väga huvitav oli kuulda austatud ministri suust lauset: "Ilmateade pani ka võssa!" 

Igatahes, selline oli minu.. kuuvahetus. Oli tore. Nüüd tahaks nädal aega magada. 

*Inspireeritud: novembrist detsembrisse*