Täna läks mingi lambipirn minu pea kohal põlema. Nimelt (veel üks Liisu vilohvorseerimise tund).
Laulsime gospelkooriga hommikul Tallinna Ehituskoolis. Kuna Indrekut ei olnud, siis pidi keegi teine ütlema jõulusõnumi ja kuna Joel ei olnud nõus, siis jäi nii, et mina räägin laulu "Taevas teab" ette ja ütlen mingi jõulumõtte siis ka. Põnev, põnev. Rääkisin siis aulatäiele (95% meesterahvad) sellest, et kuigi meie ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid teada, siis Jumal ikka teab ja isegi julgustasin neid Jumalalt küsima, kui on mingi küsimus, millele tõesti ei leia vastust. Siis jõudsime koju ja rääkisin Joshiga ühest minu suurest valikust ja otsusest, mis on vaja langetada. Ja järsku tajusin seda, kui kahepalgeline ma olin olnud öeldes nendele inimestele seal, et Jumal vastab kindlasti, kuigi mul endal on sellega nii palju raskusi. Sellega, et ma ei oska kuulda Jumala häält. Ma ei suuda võtta mingit vaikset hetke, et lihtsalt istuda vaikuses ja olla Jumala ees ja kuulata, mis tal mulle tegelikult öelda on. Seesama asi, millest ma rääkisin nendele inimestele, on mulle endale palju raskusi valmistanud.
Ma tean jätkuvalt, et Jumal on ustav ja vastab tõesti, aga endale seda päriselt selgeks teha on jõle raske, veel raskem on seda vastust oodata. Kannatlikkuse proov. Vist on üsna minulik öelda Jumalale, et "Jumal anna mulle kannatlikkust, aga tee seda kähku!"
Arenguruum... suur.
Teie,
teoorias jätkuvalt tugev
Liisu
*Inspireeritud: jutuajamine Joshiga*
No comments:
Post a Comment