aga usaldus?

Täna, nagu igal esmaspäeval, oli järjekordne otsakooli hommikupalvus. Seekord olin mina selle eest vastutav. Esiteks pean ütlema, et terve hommik mängis minu vastu. Hommikupalvus algab tavaliselt kell 7.30. Ma tulin täna täiesti rahuliku südamega kell 7 voodist välja ja ei mõelnud ka otsakooli peale enne, kui Krissu mulle ütles, et "noh, kooli vist ei jõua jah?" Minu poolne suur sissehingamine ja tahe korraks karjuda. Sellele järgnes aga üsna vaikne "käi pekki!" (mitte Krissule suunatud) ja minu ette tekkis küsimus: kas lähen või helistan, et ei jõua? Heh, kell 7.10 olin juba liftis ja 7.13 bussipeatuses. Siis hakkas jälle kuskile kiskuma. Ootasin trolli kauem kui kunagi varem, mitte midagi ei tulnud. Lõpuks tuli 9, mis läheb Koplisse. Läksin peale. Ja veel umbes miljon inimest. Kitsas, kerge klaustrofoobia. Tulin maha, läksin järgmist ühistransporti ootama, mis mind siis õigesse kohta viiks. Ootasin Kristiine keskuse ees, kust läheb kokku sada tuhat erinevat transporti. Ja vääääga kaua ei tulnud sinna ükski troll ega buss. Kui tuli 17A, tahtsin rõõmust lakke hüpata (mis on õues väga keeruline), aga nähes, et ka selle peale pretendeerib umbes miljon inimest, tahtsin juba loobuda. Õnneks oli pärast mind veel üks härrasmees, kes samuti selle bussi peale minna tahtis. Surus mind bussi ja ennast ka. Läks hästi, jäin kõigest 15 minutit hiljaks. See igaviku mõttes ei loe midagi... heh, jah. Igatahes, kohale olid peale minu jõudnud veel vaid Hanna ja Jana. Aga polnudki hullu, kolmekesti kiire, konkreetne mõtete jagamine, Piibli lugemine, palvetamine ja laiali minek. 

Ma ei suuda uskuda, et ma nüüd alles pointini jõuan. Nimelt tahtsin ma rääkida, millest ma seal rääkisin. Rääkisin sellest, et mu elus on praegu mõned suured valikud, mis mul tuleb teha, teatud otsused, kus on vaja väga selget Jumala nõu. Rääkisin sellest, et mul on üsna raske Jumala häält kuulda, õigemini ma ei olegi kunagi selleni jõudnud. Ja minu puhul on see otsimise motivatsioon kiire kaduma. 

Tihtilugu me aga küsime ja küsime Jumalalt. Nagu ütles (vist) Bill Hybels, et me ütleme Jumalale: "Anna mulle kannatlikkust, aga tee seda ruttu!" Me küsime Jumalalt asju, tahtes kohe ka vastust saada. Kui ei saa, siis tüdime ja enam ei küsi ka. Unustame selle, et Jumalal on vastus ja tal on selle jaoks ka õige aeg. Tema teab, mis su elus võib olla ja mida selleks tegema peab. Unustame, et Jumal on ustav ja meile ei meenu, et teda võiks usaldada.

Aga usaldus on üks neist asjadest, mida Jumal meilt tahab.

Ja seda on ka vaja, et Jumalaga kuskile jõuda. 
Olin seal natukene mures, sest ei olnud otsinud välja, mida Piiblist lugeda.

Aga Jumal juhtis mind ps 139 juurde, mis on üks mu lemmikuid peatükke Piiblist. Ja endalegi üllatuseks läks see väga hästi teemasse! :)

P.S. Et asi oleks selge: kirjutasin selle kõik iseendale samamoodi kui teistele, kes võivad samas olukorras olla. Kui olen need sõnad üles kirjutanud ja läbi töötanud, on ehk kergem aru saada, mis toimub.

*Inspireeritud: valikute periood*