Samas olen kristlasena kuulnud nii palju sellest, et usus peaks just lapsemeelne olemagi. Peaksime omama lapseusku. Natuke naiivitsema võib-olla, vähemalt mis puudutab usku. Sest tõesti on huvitav vaadata, et lastel on nii kerge kõike uskuda. Neil ei ole alust arvata, et keegi ajab neile mingit jama. Kui kuidagi on öeldud, siis nii tõenäoliselt ongi ja seda infot võib kõigile edasi rääkida. "Tead, mis mu issi mulle ütles?" "Kasvataja täna lasteaias rääkis..." "Suur poiss ütles, et..." Kui me oma usueluga jõuame kohta, kus tunneme, et oleme nüüd täiskasvanud ja peaksime hakkama ka nii käituma, siis soovitan järele mõelda, kas see ikka on vajalik... selles osas oleks ehk vaja mingit muud suhtumist. Tõsi on see, et eeskujuks peaksime tõesti olema. Nii kristlastele kui mittekristlastele. Küsimus on aga selles, kas peaksime sellepärast minetama lapsemeelsuse meie usus? Minu meelest on nii mõnus mõelda, et ükskõik kui vana ma ka olen (praegu ju veel noor, aga tulevikus siis), võin kujutada endale, et istun Jumala peopesas, et Ta teeb mulle pai, et Ta tahab mulle kalli teha ja ma võin Teda muuhulgas ka Issiks kutsuda. Ma arvan, et Jumala armastuse täielikuks mõistmiseks ei pea me õppima usuteadust. Väiksel lapsel on ju palju kergem uskuda, et Jumal armastab ja hoiab teda kui suurel inimesel. Ja ma arvan, et on põhjus, miks meid ikka Jumala lasteks nimetatakse, mitte ei tehta vahet Jumala lapsel ja Jumala täiskasvanud pojal või tütrel.
*Inspireeritud: Jutuajamine ja mõttelend*
No comments:
Post a Comment