Nõnna siis...

2010 hakkabki nüüd läbi saama. Üritasin väga välja mõelda, kas peaksin jätma oma postituste arvu 90 peale, nagu see oli aastal 2008, või lasta 2010-l 2008-le ära teha. Otsustasin seekord teha nõnna, et noh... nüüd ma kirjutan.

Siku käskis mul natuke aega tagasi kirjutada, milline oleks mu unistuste aastavahetus. Aga pidin tõdema, et see ei erine väga palju sellest, mis tavaliselt ongi olnud. Kalleimad sõbrad, piisavalt süüa, ee... Rohkem ma ei öelnudki midagi. Aa, ütlesin. Sellist asja ütlesin, et arvatavasti oleks minu täiuslik aastavahetus veedetud kuskil 'mitte-Eestis'. A la Times Square'il kõige kallimate sõpradega ja siis noh, miljoni inimesega, kes seal veel on. Ja Kadri lisas sellele, et siis kui ilutulestik läbi, valime, kelle penthouse'i seekord minna ja seal läheks pidu edasi. :) Kõlab hästi või? Minu meelest kõlab. Nüüd vaja veel piletid sinna kaugele ja üks või paar penthouse'i kamba peale. Siis on olemas.

Mida ma veel mõtlesin seoses aastavahetusega, on see, et minus tekitab mingit... hingepiina.. kui inimesed ütlevad, et veedavad aastavahetuse üksi või et ei viitsi seltskonnas olla aastavahetusel. Minu arvates on nii: jõulud veedame perega. Argipäeva veedame üksi või perega või abikaasaga, kuidas keegi, väga palju aega pole ju, et sõpradega tsillida ja kokku saada. Seega on aastavahetus (ja olgu, jaanipäev) täiuslik aeg, mil leida üks sobiv seltskond, kellega lõbusasti aega veeta ja armastust jagada. Või olen mina jälle loll...

Tänane õhtu/öö saab olema päris põnev, ma usun. Minu jaoks esimene aastavahetus, mida ma ei veeda hunniku kristlastega koos, vaid hängin täna oma endiste klassikaaslastega. Küll väga väikse osaga neist, aga nad on need olulised. Nad tõesti meeldivad mulle väga, seega loodan õhtust midagi head. Purjus inimesed, jee. Mul savi, söön mandariini ja joon limonaadi ja vaatan ilutulestikku, lõbus on JU ikka nendega. Ja kui käes on 2011, siis astun sisse vast Haagenite kodu uksest, et ka usklike inimestega koos rõõmustada. Seega kõige selle kokkuvõtteks - ootan õhtut.

Ja homme on selline päev, et noh... eurod. 2011. Kultuuripealinn. Justkui kõik see juba ei väljendaks, kui väga kiiresti lendab aeg, siis üks asi on veel: homme on see päev, kui mul saab täpselt 6 kuud esimesest tööpäevast Danfossis. Alles ma siia tulin ju, või ei? Ju siis mitte. Juuuu siiiiiis.....

Aga kuulge, nägemist nüüd. Kellega mitte varem, siis järgmine aasta kohtume! :)

24-26

Kirjutasin Facebooki järgneva postituse:

Mis selgus täna: Kõik järelejäänud vallalised luidekad peavad vallalisteks ka jääma. Tarvo & Ulli võivad saada hädapärast ühe lapse. Põhjus lihtne: Autos rohkem kohti pole ja söögilaua äärde mahub veel vaid peaaegu üks inimene.

Lisaks näeb Lauri retuusides inetu välja, Luidekad ei jaga geograafiast suurt midagi ja mina olen halb kaotaja (Rummy). Tänan tähelepanu eest

Mõtlesin, et sellest lähtuvalt saab ju kirjutada ülejäänud 24-26-st ka. Vähemalt 24.

Oli siis selline tore jõululaupäev taas, mil Tarvo ja Ulli said ka meiega koos olla. Kuskil seal lõuna-pärastlõuna paiku läksime peaaegu terve perega Schnelli tiigi juurde mäele kelgutama. Peaaegu terve pere sellepärast, et kallis vennanaine ootas kodus oma jõuluimet, mis ka juhtus (tal oli jalg haige ja sai lihtsalt lampi terveks). Kelgutamine oli väga väga tore, videot saab vaadata siit. Vaatasin seda just praegu tööl ja täitsa täitsa pael, tööl on ikka väga mark naerma pursata. Igatahes siis iga mats (luidepere üle-viie-aasta-vanune originaallaps ) lasi kaks korda sealt mäest alla ja oli aeg kelgutamine lõpetada ja minna vanaema-vanaisa tervitama. Käisime T&U juurest läbi, et Tarvo saaks riideid vahetada ja Ulli saaks meiega kaasa tulla ning läksime siis vanade juurde. Üles, kalli-kalli ja alla tagasi ja koju. Ma mõtlesin, et nad teevad nalja, kui nad ütlesid, et me läheme kohe ka minema, aga näed, ei teinud. Kodus sai peaaegu kohe süüa ema tehtud mõnusaid jõuluroogasid. Sealt tuli välja ka see osa, mida mainisin ülevalpool, et Luidekate maksimaalne arv on põhimõtteliselt täis saanud. Kui kõht oli täis ja tuju oli hea, tuli aeg minna kirikusse. Otsustasime (või keegi otsustas..) minna Nõmme Baptistikogudusse. Seal sai kuulda väikese koori muusikat, sai laulda, sai kuulda jõuluevangeeliumi nii evangeeliumitest kui pastori sulest, sai natukene jälle jõulutunnet ja sai vähemasti üks jõulukallistus antud. Ma arvan, et läks hästi, et sinna läksime. Rahvast seal palju polnud, aga saime Luidedega ühe terve rea + ühe lisarea ühe koha hõivata (sõnakordus, mm kui palju seda siin on...). Igatahes... siis läksime koju, kus sõime veel tanguvorsti ja muud ülejäänud lõunasöögi toitu ning magusat ja head ja jõime glögi ja jagasime kingitusi, mida me jälle ei pidanud sel aastal tegema. :D Teist aastat järjest juba me "ei tee" kingitusi. Aga igatahes, siis oli veel nii ka, et mängisime Rummyt ja Geopol'i (?) (ma ei mänginud, vaatasin pealt) ja siis jõime Tarvo/Ulli tehtud jäätisekokteile, mis olid nii superhead. Soovitan soojalt (aga tegelikult pigem külmalt).

Sel aastal olin ma kingituste mittetegemises isiklikult edukam, tegin ainult oma kahele vanemale õele. Teate kui uskumatu rõõm mul südamesse tuli, kui ma need kingitused neile ära ostsin. Kadri nägi, ma olin ikka väga iksait ja ei jõudnud päris ära oodatagi, millal ära anda saaks. Eriti hull muidugi on asja juures see, et ostsin need 23. juba ja andsin alles 24. veidi pärast keskööd, ehk siis 25. alguses. Nii pikk ootus oli, täitsa pael. Aga vähemal Siku reaktsioon oli seda väärt. Krissu vist niiiiii väga iksait ei olnud, aga loodan, et natuke ikka :) Siis oli vaja veel natukene arvutis olla ja siis tuli magamisaeg.

Mõtlesin, et 25. puhul oleme perega tavaliselt kuskil käinud või midagi teinud, seega ei mõelnud ka sel aastal mingeid plaane välja. Ja kui ma "hommikul" ärkasin, siis sain aru, et igasugused plaanid oleks ära jäänud nii või naa, sest see ilm, mis mulle otsa vaatas, oli täiesti uskumatu. Scarlet möllas ikka täiega. Siis saimegi teha ühe mõnusa koduse päeva. Põhimõtteliselt esimene asi, mis ma hommikul tegin, oli Rummy koos õdede ja emaga. Aitasin emal veids mängida, sest ta ei ole seda varem mänginud ja seega ei osanud päris õiges suunas iseseisvalt mõelda. :D Aga saime mängitud, Siku või Krissu võitis ja siis tuli isa kampa võtta ning Unot mängida. Seda tegime õige mitu mängu, võitsin neist vist paar. Siis oli igaüks vaba tegema, mida hing ihaldas... seega läksin oma sooja voodisse lugema ühte raamatut, mis lõpuks ometi on köitnud mu tähelepanu nii palju, et viitsin seda järjepidevalt lugeda. Viimasel ajal on kõik raamatud olnud nii kerged käest ära minema, et see raamat on suisa õnnistus. The Shack on selle nimi ja see on mm... Oh, see on lihtsalt hea, tõsieluline ja ma ei ole sellega jõudnud piisavalt kaugele, et täpselt rääkida, millest see räägib. Aga juba võin seda soovitada, sest tegemist on hea raamatuga. Sain veel veidi arvutis ja teleka taga olla ja siis oli aeg magama minna jällegi. Ma täpselt ei mäleta, kas tegin veel midagi või ei, aga vist mitte. Väga kodune ja rahulik päev oli.

26. hommikul sõime kodus ilusti hommikust ning siis läksime õdedega Mustame Kristlikusse Vabakogudusse, et Lauri Luide Trio ja ÜllarMartaEda trioga natuke proovi teha enne kui teenistus algab. Ja siis oli teenistus, kus saime oma laulud laulda ning muuseas ka ühe luuletuse kambakesti kirja panna ning esitada. See oli täitsa tore, mulle need inimesed meeldivad väga-väga. Siis, kui koosolek läbi sai, ütles isa, et kuulge, lähme Pärnusse vanaema tervitama. Seal Saalemi kirikus oli ka ülistusõhtu, mis näeb meie tavapärasest ülistusõhtust küll erinev välja, aga mulle tegelikult see kontseptsioon meeldib. Välja reklaamitud kui ülistusõhtu, aga mitte selline kõigil silmad kinni, käed laes Hillsongi ülistusõhtu, vaid selline, kus iga inimene saab öelda, mis südames, saab tunnistada või lugeda või teha, mis soovib ja lauldakse ka koos, aga mitte meie tavapäraseid lemmareid, vaid pruunist laulikust. Kus muideks on nii heade sõnumitega laulud, et kui vaadata kõrvale sellest, et need kõlavad vanamoodsalt, siis saaks nendega ikka niimoodi ülistada, et kohe hull. Vot. Aga ma tahtsin tegelikult enne seda pikka juttu öelda veel seda, et suutsime endaga kaasa kutsuda Üllari ja meelitada Viljari. Üllar oli kohe rutuga nõus, Viljariga läks veidi aega ja olimegi juba leppinud sellega, et ta ei tule, kui järsku tema kõrval kõndides kuulsin pealt ta telefonikõnet, et ta ei saa kahjuks ühte teise kohta minna, sest tuli välja, et tuleb Pärnusse minna. Säärane rõõm. :) Seega võtsimegi pärast kiiret söömist ette sõidu Pärnusse. See oli veelgi rõõmustavam kui arvasin. Nimelt sellepärast et: jäime umbes 10-15-20 minutit hiljaks. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees 7 inimest. Ja pärast üritust ütles mu kallis vanaema (aama), et oli palvetanud just seal, et tuleks ometi 3 inimest veel, et saaks 10 täis. Ja sadas sisse meie kamp, 9 inimest. Vanaema õnnelik, et Jumal kolmekordselt ta palvele vastanud on ja meie rõõmsad, et meie kohalolek kedagi tõesti ka õnnelikuks tegi ja kinnitas. Pärast teenistust saime minna vanaema juurde ka külla, kus laulsime pruuni lauliku laule ning rääkisime juttu ja saime jälle kõvasti süüa, nagu ikka. Ja siis tuli aeg koju minna. Enne kui see võimalikuks sai, pidid Lauri ja Viljar ühe maadluse ka maha pidama, mis lõppes lumehunnikus Viljariga ja Lauri kadunud kindaga, mis pärast mõningast kaevamist siiski leiti sealt, kuhu Lauri Viljari loopinud oli. Tegime poisid lumest puhtaks ja hakkasimegi sõitma läbi Kohila kodu poole. Igaüks sai jälle omamoodi autos aega veeta, Üllar ajas kõigil ajusid sassi, Lauri vaatas Knight Riderit, Krissu oli vaikselt omaette (:D), Viljar oli ka tore ja rääkis minuga juttu, kui Üllar Sikuga juttu ajas. See, mis ees toimus, on hull, Grete oli täitsa üle mõistuse.

Aga ühtäkki jõudsime koju ja siis oligi pühapäev põhimõtteliselt läbi. Ühtlasi ka jõulud.

Täna ärgata oli mitte nii ränk kui arvasin, aga siiski mitte meeldiv.

Aga ütleme siis nii, et olen selleks nädalaks peaaegu valmis. Eriti hmm, reedeks... :)

Nägemist.

Ma nii tahaksin...

... midagi blogisse kirjutada...

Aga kui I got nothing, siis I got nothing vä? 40% kordadest, kui ma seda ütlen, vastab see actually tõele ka.

Tegelikult on ju jälle toimunud asju ja olen käinud kohtades ja olnud õnnelik, kurb, kuri, väsinud, üleväsinud ja ülierutatud ning rõõmus.

Sain teisipäeval kokku kalli Astiga, keda ei olnud ikka jube kaua näinud. Saime muljetada elust, olust, meie armastustest, Saksamaast, Inglismaast, Prantsusmaast, gospelkoorist (mingil põhjusel rääkisin ma sellest väga palju), jõuludest, tulevikust ja selle kõige kõrvale jõime kuuma šokolaadi ja sõime minu elu kõige kalleimaid juustukookeid. [*meie liftis on stend, kus on palju erinevaid pakkumisi. Üks firma reklaamib: Kõige parimaid pakkumiseid*] Olime igatahes kohvikus Josephine. Seal on päris ilus ja mugav ja hubane ja soe. Pärast läksime veel Krissu-Pissu juurde, et Asti ka teda kallistada ja tema kodu näha saaks. Jõime sealgi teed ja siis läksime laiali.

Gospelkooriga oli pidu-pidu, mis tegi minu jaoks kogu asja ainult hullemaks. Sain taaskord kinnitust sellele, et nad on imelised inimesed, ükskõik, kas me laulame, tantsime, palvetame, kallistame, naerame või peksame (õrnalt, obviously). Kõike tahaks nendega koos teha. Ma ei saa aru, mis keiss mul praegu sellega on. Mingi aeg tagasi sai mul koorist hullult kopp ette. Ma ei viitsinud proovides käia, ei tahtnud esineda nendega, hängida loomulikult tahtsin, toredad inimesed on LSis alati käinud, aga kuidagi mott oli väga väga maas. Aga see mott on nüüd taeva all ja jääb sinna vist veidi kauemaks. Ma usun, et need inimesed on Jumal kokku toonud ja ei ükski jõud meid lahuta.

Mis mu elus siis veel on.... töö. Tööga on nii, et kui teada tahad, siis küsi, mis parasjagu mu emotsioonid seoses sellega on. Need muutuvad mõnikord isegi. Ühele tüübile olen vist ühe seletuse veel võlgu, aga ei tea, kas teda enam huvitabki. See oli ühel korral, kui ei olnud kõik väga hästi ja koju jõudes olin not-so-happy. Aga mis sellest väiksest asjast ikka rääkida, ainult 400 millegagi päeva veel jäänud ja siis, meeldis või ei meeldinud, vahet pole. Töökaaslased on ikka toredad, eriti üks, kes kuuseehteid heegeldas kõikidele.

Eile käisime ka poes, et osta kokku süüa peredele, kellel ei ole elus võib-olla nii palju vedanud kui meil. Saime kogudusega 5 perekonda, kellele üks mõnus jõuluõhtusöök ja natuke veel kokku osta. Nii mõnus oli seda teha. Lihtsalt mõelda ja muretseda, et inimesed, keda me ei tunne, kellest me ei tea mitte midagi, saaksid ühe rõõmsa õhtu enda rõõmsate õhtute nimistusse juurde. Mina ja Siku tegime paki perele, kus on ema-isa ja väike 4-aastane poeg. Loodan väga südamest, et see väike žest puudutab neid ja teeb nad rõõmsaks. Ehk on see nende jõuluime. :)

Täna on tööl lühike päev ja siis saan kokku oma (asendus)kallimaga, et teda emmata ja temaga koos üks mõnus soe jook juua. Siis saab Lauri Luide Trioga laulu harjutada, siis arvatavasti koristada ja oodata homset.

Jõulud. Mida see siis tähendab? Jõululugu, mida me kõik teame, on siin. Peaks seda lugema ja mõtlema ja aru saama, et see ongi see, mis päriselt juhtus! See ongi see, mis pani alguse minu usule. Ühe väikse lapse sünd. Kuuleme laule, kuuleme sõnumeid, kuuleme omi mõtteid ja ometi ei sõltu neist lauludest, sõnumitest ega mõtetest mitte midagi. See, mis juhtus, juhtus nagunii, ükskõik, kas mina usun seda või mitte. Ükskõik, kas mulle läheb see korda või mitte. See ongi tõde. Ja tegelikult läheb ikka korda küll. :)

Lõppu üks lugu, mida lugesin ja mis väga puudutas:

From Max Lucado's book "God Came Near" ...

IT’S CHRISTMAS NIGHT. THE HOUSE IS QUIET. Even the crackle is gone from the fireplace. The last of the carolers appeared on the ten o’clock news. The last of the apple pie was eaten by my brother-in-law. And the last of the Christmas albums have been stored away having dutifully performed their annual rendition of chestnuts, white Christmases, and red-nosed reindeers.

It’s Christmas night.

The midnight hour has chimed and I should be asleep, but I’m awake. I’m kept awake by one stunning thought. The world was different this week. It was temporarily transformed.

The magical dust of Christmas glittered on the cheeks of humanity ever so briefly, reminding us of what is worth having and what we were intended to be. We forgot our compulsion with winning, wooing, and warring. We put away our ladders and ledgers, we hung up our stopwatches and weapons. We stepped off our race tracks and roller coasters and looked outward toward the star of Bethlehem.

It’s the season to be jolly because, more than at any other time, we think of him. More than in any other season, his name is on our lips.

And the result?

For a few precious hours, he is beheld. Christ the Lord. Those who pass the year without seeing him, suddenly see him. People who have been accustomed to using his name in vain, pause to use it in praise. Eyes, now free of the blinders of self, marvel at his majesty.

All of a sudden he’s everywhere.

In the grin of the policeman as he drives the paddy wagon full of presents to the orphanage.

In the twinkle in the eyes of the Taiwanese waiter as he tells of his upcoming Christmas trip to see his children.

In the emotion of the father who is too thankful to finish the dinner table prayer.

He’s in the tears of the mother as she welcomes home her son from overseas.

He’s in the heart of the man who spent Christmas morning on skid row giving away cold baloney sandwiches and warm wishes.

And he’s in the solemn silence of the crowd of shopping mall shoppers as the elementary school chorus sings “Away in a Manger.”

Emmanuel. He is with us. God came near.

It’s Christmas night. In a few hours the cleanup will begin—lights will come down, trees will be thrown out. Size 36 will be exchanged for size 40, eggnog will be on sale for half price. Soon life will be normal again. December’s generosity will become January’s payments and the magic will begin to fade.

But for the moment, the magic is still in the air. Maybe that’s why I’m still awake. I want to savor the spirit just a bit more. I want to pray that those who beheld him today will look for him next August. And I can’t help but linger on one fanciful thought: If he can do so much with such timid prayers lamely offered in December, how much more could he do if we thought of him every day?

Gospelkoor Living Stone

Pealkirjas nimetatu on üks imeline koosseis. Mitte ainult selles mõttes, nagu tavaliselt koore mõõdetakse. Minu jaoks on see koosseis imeline, sest ma nii väga armastan neid inimesi, kes sinna kuuluvad. Nad on väga kõvasti mu südamest kinni haaranud ja ma ei näe hetkel tulevikus neid sellest lahti laskmas. Parem oleks... :/

Eile oli viimane kontsert sel aastal ja täna saab nendega lihtsalt koos olla ja rõõmsasti aega veeta. Can't wait. Mmh, ma mõtlesin, et kirjutan pikemalt, aga midagi pole enam öelda.

Kui LivingStone oleks kutt, siis ma abielluks temaga.

:D

Paha tuju

Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et oo, mul on paha tuju. Üritasin mõelda, miks, ja kas äkki mul on lihtsalt väsimus. Aga samas mul on ju iga hommik väsimus, kell lihtsalt heliseb liiga vara. Seega jõudsin järeldusele, et eip, asi pole väsimuses. Tuju on paha ja midagi pole teha. Läksin siis vetsu, kus on peegel. Mossitasin endale vastu.. ja teate, dialoogid iseendaga on ühed väga võimsad asjad teinekord. Ja ma pidasin seal endaga dialoogi. Mõttes. Ja jõudsin järelduseni, et why oh why peaksin ma raiskama ühe päeva oma lühikesest elust halva tuju peale? Kui mul on võimalus olla naeratav, rõõmustav ja armastav, siis miks ometi peaks ma selle asemel olema pahur ja mossis?

Elu on selleks liiga-liiga lühike.

Kas pole?

Kontsert!!!

Esimene kontsert oli super!!

Kajas tuleb ka vist SUPER, sest nüüd on lisaks klahvile ja trummile ka bass! ;)

Tulge! :)

Sektsioonkapp ja roosa esik

iu...

Kivi-käärid-paber

Mängisin Gretega kivi-käärid-paber.

Panime mõlemad käärid.

Grete võitis, sest ta jõudis mind enne stab'ida.

3.-5. mõne sõnaga veel.

3. olin tööl. Siis Olevistes. Olevistes oli noortekas, kus gospelkoor Living Stone esines. Bändiks - Heikko. Klaveril. Toimis seegi. Aga väga pull igatahes on selline lahendus. Ütleks nagu.. Pigem EI, aga kui muud varianti pole, siis vabalt. Heiks mängib ära küll ja suudab selle My Life, My Love, My All'i *kõll*i ka ära teha. Nii et kõik hästi!

4. olin Kadriga Soomes. See oli ääretult mõnus aeg. Läksime hommikul kella kaheksase laevaga ja tulime õhtul poole kümnesega. Vahepeal olime Helsingis ja Espoos (seal on Ikea). Leidsime endale põhimõtteliselt elutoa ja köögi, nüüd vaja vaid umbes 10000 eurot saada, siis on need ja võib-olla ka enam-vähem rahuldav magamistuba ka olemas. Paneks pilte ka, aga ma olen tööl. Siin pole. Igatahes siis jah, Ikea love on minu südames nüüd. :D Ja Kadriga kolin kokku. Varsti. Üsna pea. Üritasime otsida Kadrile ilusat kleiti ja mina sain endale läki-läki. Olen nüüd üks nendest läkidest. :/ Aga soe on. Igatahes, tõesti oli rõõmustav aeg, hoolimata mõnest feilist. Kirjutasin need endale isegi üles, et saan siia kirjutada, aga ülimalt mõttetu on seda teha, sest ainult positiivsed mälestused jäävad sellest reisist nagunii! :)

5. ärkasin üles, läksime isaga kirikusse. Ja nii me seal olime... kahekesi. Helistasin Laurile ka, et kas tuleb. Häälega, mis reetis, et ta oli minu kõne peale just ärganud, ütles Lauri: 'ma ootan teid!' HAH. Päris ootaski. Igatahes. Ta magas. Ja ta ei tulnud. Nii et mina ja isa. Kogudus. Pean ütlema, et oli täiesti meeldiv aeg temaga kahekesi, olin taas kuulaja rollis enamasti, mõne sõna ütlesin ka ise. Aga enamasti kuulasin. Isa mõtteid, mis tal peas on liikunud, nii mure- kui rõõmumõtteid. Saime koos palvetada ja süüa ja rääkida ja kõiki asju teha. Ja siis kella 12ks olime lõpetanud. Läksime koju ja siis Muusikasse, kus oli hästi mõnus ja tore. Lund oli maa ja ilm ja saime otsida (OK, isa otsis) jõuluasju ja mingeid.. diaposte? Something something. Igatahes ütles isa umbes 40 000 korda, et väga edukas sõit oli ja tasus käia. Ju siis tasus. Mul oli ka tore ja sain vähemalt 2 ägedat pilti ka teha. Mind teie arvamus väga ei huvita, peaasi, et mulle endale meeldib. ;) Ronisin veel lumise redeli otsa ja tirisin jääpurikaid alla, et oleks toredam. Kõiki ei tirinud alla, ainult mõned... et oleks toredam. Siis läksime koju tagasi. Siis läksin Oliveriga Krissu juurde, et peaaegu tema iirlasest pilti teha. Seda ei juhtunud, nii et jõime teed, sõime kommi, vaatasime Oprah'd ja läksime Ollaga Kadrioru pargist pilti tegema. Arvata võib, et ma ei teinud seal ühtegi pilti, ega ka midagi muud asjalikku peale ootamise. Aa ei, paar korda tegin standi jalgadega liugu üles alla. Saate aru küll, mida ma mõtlen. Klõps lahti ja siuh alla. Ja siis klõps lahti ja siuh kinni. Põnev põnev. Siis üritasin täiega meile neljandat (mina, Oliver, Lend + ...) kinokaaslast saada, aga kõik tüdrukud (ja Üllar) on luuserid ja ma ei saanud kedagi. Nii et lasin Lendil omavolitseda ja kellegi kaasa võtta. Nõnna juhtuski, et käisin kolme kutiga kinos vaatamas filmi nimega Toilet. Mulle meeldis, Oliverile meeldis liiga palju, Lendile ei meeldinud ja Hanno jäi filmi üle veel mõtlema. Siis läks õhtu edasi nii, et pidin Marii juurde minema, et Imrele Soome kommid ära anda. Läksin ka. Aga ei juhtunud nii, nagu ma arvasin, et annan kommid ära ja lähen minema. Jäin sinna veel suhtlema ja telekat vaatama. Ja oli tore. Marii ja Anthony ja Imre on toredad. :) Aga siis läksin koju, kus ikka veel oli ainult issi. Ootasin ära, kuni emps ja Grets koju tulevad ja läksin magama.

Ja siis tuli esmaspäev, mis minu ootustele vastupidiselt ei sakkinudki, teisipäev, mis oli tore (töö, trenn, Lauri sünna) ja käes on kolmapäev. Täna sain hommikul kohvijalutuskäigu osaliseks, kaaslaseks Imre ning tööl sain kaupa kokku pakkida. Kogu tööpäev oli üsna hea, kuni kell sai 16. Siis läks igavaks. Siis ma hakkasin blogi kirjutama. Ja siis jõudis kätte nüüd.

Lõpp.

3.-5.

Räägin, mis ma tegin ülalmainitud päevadel detsembrikuus.

3. olin tööl ja Olevistes.

4. olin Soomes

5. ei olnud tööl ega Soomes, vaid kirikus, Muusikas, Kadriorus ja kesklinnas.

Võtsin endale 6

See kontsert oli .. no ütleme suht spets. Hah, nautisin nii väga. Minu jaoks üks parimaid kontsertelamusi ... ee, siiani parim kontsertelamus mu elus. Nad laulavad nii hästi, nii puhtalt, nii õigesti, nende hääled sobivad kokku nii-nii hästi ja igaüks neist on ka väga hea soolotaja ja lisaks olid nad ka väga... entertaining. See on siis.. meelt lahutavad või.. midagi sellist. Igatahes igav ei olnud ja palju palju head oli. Wonderful.

Tean, et kõikidele ei meeldinud.

Aga mul savi.

Mulle meeldis nii väga.

Aitäh!! :)

:)

Krissu on nii lahe. :)

Õhtul / homme on sellel teemal vast rohkem öelda.

Täna õhtul võtan kuut.

26-28

Klõpsisin viis korda ennast umbes siia blogi peale, sest ma tean, et peaksin/võiksin praegu siia midagi kirjutada. Nädalavahetus on jälle möödas ja see oli nii tore ka veel. (Vahemärkus, mul on praegu nii külm.) Aga seekordne nädalavahetus möödus kuupäevadel 26. november, 27. november ja 28. november. 2010. (Ikka tahan kirjutada 2011. :( )

Aga mis siis juhtus.

Reedel pärast tööd läksin linna, et Anthony ja Oliveriga Vineyardi proovi tegema minna. Viiest lõppes töö, veerand kuus olin juba linnas, aga prooviga alustasime umbes............... veerand seitse.. pool seitse.. kolmveerand seitse. Sinnakanti. Ma ei tea, kuidas või miks on võimalik nii kaua jokutada, aga õnnestus. Õnneks on Ant ja Olla nii lahedad, et proov oli tore ja õnneks on nad ka nii osavad, et saime lugudega hakkama, nii et idee poolest oleks see proov väga lühike võinud olla. Aga ei olnud. Läbi ta lõpuks siiski sai ja siis läksime Kadri ja Oliveriga kõigepealt Kristiinesse ja siis Oliveri juurde. Jõudsime Kadriga mõlemad järeldusele, et veider on seal olla, sest 7-8 aastat tagasi käisime samades ruumides lastesaadet ja teisi sääraseid asju lindistamas (endine Pereraadio stuudio!). Aga tore oli sellegipoolest. Nad on toredad. :) Läksime Kadriga sealt jalgsi linna, sest ta otsustas, et võib ikka hilisema bussiga minna. Ja ülimõnus oli. Ilm oli ilus, seltskond oli ilus ja jutt oli ilus. Ilus õhtu oli. :) Saatsin ta bussi peale ja otsustasin, et ma ei viitsi 10 minutit trolli oodata. Läksin jala koju. Kõrvaklappidest tuli The Fray, taevast tuli lund ja südames oli rõõm.

Laupäeval sain hommikul käia GLS bändiga aftekal Hotell Olümpia 26. korrusel privaatsaunas. Nii... mõnus oli. Ja huvitav. Esiteks juba see, et kell 10 hommikul pole ma vist kunagi varem saunas käinud. Teiseks hullu lumesajuga vaadata 26. korruse aknast vaadet... oh. Kolmandaks.. istuda seal nende tüüpidega ja kuulda, mida nemad igapäevaselt teevad. Tuuril Dave Bentoniga, keikkad Kadri Voorandiga, Dream Big Band, keikkad igal pool mujal, kes käib Venemaal mingit tantsuvõistluse muusikat tegemas ja mis iganes nagu. Siuksed vennad koos, et lihtsalt tekib küsimus, why oh why mina seal olen. Ja siis tänan vaikselt Jumalat, et siiski olen ja et need vägevad muusikatüübid on ka Jumala-tüübid. Imetlen neid. :)

Pärast saunakat läksin siis koju tagasi ja sai väikestviisi koristatud. Ühel hetkel pidin mõtlema, kas on imelik, et ma oma toas kahe kampsuni ja jopega pean olema, kui ma koristan. Aga tegelikult tahtsin hoopis kindad ka kätte panna, sest harjavars oli küllllm. Aga koristasime siis ära ja võtsin ilusti isegi voodipesu ära, et see ära vahetada. Ainuke probleem oli selles, et kohe ei viitsinud uut asemele panna. Ei tasu seda edasi lükata, ma ütlen. Ei tasu... SEST

Hiljem läksime Laura juurde, et teha süüa, et pidada maha üks tänupühaõhtusöök. Mõtlesime, et võiks sel aastal ka seda tähistada. Nii et Mariliis-Sigrid-Laura-Liina-Kristel-Kadri-Ulli-Tarvo-Lauri tulidki kokku, et üheskoos süüa ja mõelda ka, mille/kelle eest tänulikud oleme. Minu meelest oli täiega tore. Mu sõbrad on mõnusad ja mu pere on nii mõnus. :)

Läksime siis suhteliselt hilja sealt ära ja kui koju jõudsime, olid silmad juba und .. silmini täis. Siku ja Grete olid vist vannitoas (keegi seal oli..) ja ma mõtlesin, et ei viitsi trügida ja oodata, aga voodipesu ka veel ei viitsi panna, nii et panen korra silma kinni. Hommikul, kui täies riides ja laiali-silmadega ärkasin, siis mõtlesin, et oleks äkki võinud natuke asjalikum olla. Aga tõesti ei viitsinud enne. Ja mis teha. Ärkasin üles, pesin hambad ära, panin pühapäevariided selga ja olin asjalik, kuni oli vaja ära minna.

Pühapäeval läksime kirikusse. Ainult et kallis issi oli haigeks jäänud, seega oli naisteväe peal palju vastutust. Emme rooli, mina ja Siku asju tassima, uksi kangutama ja paugutama ning ütlema, kust keerama peab. Oli põnev. Aga jõudsime kohale ja kõik läks hästi. Kuigi tõesti pean ütlema, et kui aasta otsa pole autot juhtinud, siis pühapäevane ilm arvatavasti ei ole selline, et oh, tahaks nüüd! Nii et jehuu emme! :) Kirikus olid Luided, Laura ja Leevi. Koosolek kestis peaaegu tund aega, sest jutlust ei olnud ja me ise piisavalt kaua rääkida ei osanud. Aga mõnikord on seegi hea. Saime taas koju minna ja süüa ja siis hakkasid kõik kordamööda unelema. Ma ei tea, miks, aga kõik olid nii väsinud, et tuli üks uinuja teise järel ja ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et võiks tõusta, olid kõik teised magama läinud. See oli lahe. Ja täiesti ebaoluline informatsioon. Aga mis teha, uni oli :D Siis tõusime üles, mina ja Siksu läksime Lauriga Kajja Ruuterit pidama. Ruuter oli tore. Mulle meeldis seal muusikat teha mängu vaadata ja juttu kuulda ja emme tehtud mõnusaid asjakesi süüa. Nii nagu olen, nii tulengi. Võta või jäta. Kõik.

Pärast Ruuterit läksime Siksuga Marii juurde, kuhu tuli mingi aja pärast ka Ant. Ja sealgi oli tore. Minu ja Marii kaamerad said väga palju kasutust. Paar pilti tuli enam-vähem välja ka. Ja oeh, lihtsalt on tore tegelikult olla koos toredate inimestega ja nautida seda, mis on. Teed jõime ka.

Täna ärkasin üles ja tegin silmad lahti (lause pühendusega Sikule). Et... kõik.

OK

Mõnikord on nii, et sa tahad hängida kahe sõbraga samal ajal, aga nad ei saa omavahel absoluutselt läbi.

Õnneks minu sõbrad saavad läbi.

Eile õhtul oli selle tõttu täitsa tore.

Täitsa... OK! :)

Seik bussist

Piletikontroll: PK

Mina: M

PK: "Teie pilet, palun!"

Mina: "..." (annan ID-kaardi)

PK: "Aitäh."

Mina: "..." (naeratan)

PK: (läheb eemale ja tuleb tagasi) "Vabandage, teil on täispilet."

Mina: "Jaa."

PK: (segaduses näoga) "Kui vana te olete?"

Mina: "Üheksateist."

PK: (imestunud näoga) "Ahsoo, ma vaatasin, et te olete nii nooruke, et siin peab olema mingi eksitus!"

Mina: (naeratan) "..."

FB vaba päev

Minu põhilised lehed

24. novembril 2010 ei lähe Mariliis Luide Facebooki. Raskem on seda siis teha, kui rohkem inimesi sellest teab. Praegu teab kaks, aga kui keegi veel siit seda loeb ka, siis on eriti super, sest siis on suurem oht vahele jääda :D Hommikul kodus korra käisin, et vastata ühele meilile, mis saadeti eile. Leppisin endaga enne kokku, et kui mul on 10 või rohkem notificationit, siis ma neid ei vaata, vaid lähen ainult inboxi ja vastan sellele meilile. Muidugi oli neid 10, nii et need jäävad homset ootama. :)

Mind inspireeris selleks "paastuks" mu armas õde Siku, kes ütles eile, et ta teeb Facebooki vaba õhtupooliku... ja ei saanud hakkama. Mõtlesin, kas on tõesti nii raske olla mõni tund eemal sellest kohutavast netileheküljest? Rutiinse elu juures on see veidi raske, sest läheb igavaks ja siis on hea vahepeal vaadata, mida teised teevad ja ütlevad. Aga täna ma ei vaata. Täna olen aktiivne MSNis ja Skype'is, kuulan Youtube'ist usklike muusikat ja proovin lõpuks ometi ühe kohutava asjaga hakkama saada, millega peaksin tegelema juba pikka aega. :)

Edu siis mulle. ;)

P.S. NÜÜD, 'TRIBUTE TO SIKU & FB' VÕIMALUS POSTITUSTE ALL VAJUTADA KAS 'LIKE' VÕI 'DISLIKE'!!!

Ilus

Jh 10:22-30

19-21

Üritasin tööd teha. Ei õnnestu. Kirjutan parem nädalavahetusest. Reedel hakkas pihta.

Reedel käisin töö asemel koolitusel. Töökeskkonna alane täiendkoolitus. See ei olnud üleni igav, aga mul oli terve selle vältel nii suur uni, et ma ei arvanud, et vastu pean. Aga pidasin. Ja sain tunnistuse ja puha. Siis ruttu-ruttu koju ja siis ruttu-ruttu Tallinna Autobussijaama, et piletit osta ja Kadriga koos Pärnusse vudida.

Pärnus oli üritus nimega Restarter. A k a PP eelüritus. Jõudsime Kadriga sinna reedel kell 20, üritus hakkas peale juba kell 19. Aga tunnisest hilinemisest hoolimata saime veidi kuulda jutlust ja veel veidim bändi. See bänd on uskumatu. Kuidagi ebatõenäoline seltskond. Lihtsalt elu sees ei paneks ühte bändi nt Pesurit, Kremenetskit ja Remmelit (H.). Lisaks veel Viinalaps, Remmel (H.), Elbrecht ja Rõõmus. Täitsa selline... põnev... on see seltskond. Aga kõlab hästi ja ülistavad Jumalat, pole midagi kobiseda. :) Ja kaasa laulda oli ka täiesti võimalik, kuigi, jupp nagu ma olen, oli raske mingi kahe meetrise mehe tagant sõnu näha. OK, ta ei olnud nii pikk, aga ma ei näinud. Aga vahet pole. :D Ja pealegi, see kaasa laulmise probleem tuli alles laupäeval, sest reedel ma eriti ei näinud vaeva selleks, et hakkama saada. Reedel igatahes sai üritus läbi, oleks võinud ju magama minna juba ka, aga kuna Siku oli vaja Kaia juurde saata ja tagasiteel ära eksida, siis läks nii, et magama saime alles kell 4. Olgu, Siku saatmisel ja eksimisel oli selles ikka eriti väike roll tegelikult, aga mul oli vaja Aliast mängida ja Kadril Imrega juttu ajada. Nii et ei olnud võimalik varem sinna "voodisse" ennast paigutada.

Laupäev jõudis ka kätte ja mind äratasid üles Imre ülivaiksed sammud. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, aga üles ma ärkasin ja mõne aja pärast ka "voodist" välja astusin. Uus päev algas, lasin Siku sisse, käisime Kadriga hommikusööki ostmas ja kui tagasi jõudsime, siis oli enamus inimestest juba ka ärganud. Seegi tore. Kell 12 pidi Vineyardi noortel hakkama inglastega piiblitund vms. Otsustasime Kadriga, et läheme ka tarka juttu kuulama. Aga tutkit, mingit Piiblitundi polnud. :S Hakati jagama prohvetlikke sõnu ja palvetama kõikide eest, nii et mingit õpetust me sealt ei saanud... :S

.

.

.

.

.

.

.

HAH! See palveaeg, mis kestis üle kolme tunni, oli täiesti amazing. Ma miskitõttu otsustasin, et seekord ei ole see minu jaoks. Läksin sinna tuppa, kui ringis olevad toolid olid juba täis, seega istusime Kadriga ringist väljaspool. Võtsin endale mugava positsiooni ja kuulasin ning vaatlesin. Mõnikord käisin toast väljas, vetsus ja mujal. Lihtsalt.. olin. Ja ei lasknud Jumalal ennast puudutada. Lihtsalt otsustasin, et eih, ei taha. Reaalselt mõtlesin, et ma ei taha, et nad mulle prohveteeriksid jälle ja mu eest palvetaksid. Imelik... tavaliselt, kui on mingi selline palveaeg, siis ma olen esimene, kes hüppab üles, et jeeeeeeessss, minu eest võib palvetada. Aga tookord mõtlesin, et nad võiks mu ära unustadagi. Miks see nii oli, ma ei tea. Aga oli. Üli hea meelega vaatasin, kuidas Kadrile prohveteeriti ja tema eest palvetati, sest ma ei tea, minu meelest pole talle nii varem tehtud. A la, et mul on üks sõna ja ma usun, et see on Sinule (näpp Kadri poole). Ja mul oli nii hea meel, et ta seal oli ja seda kuulis ja koges. Aga siis jõudis aeg nii kaugele, et pidime minema teise ruumi, sest sinna oli vaja bändipoistel tulla. Mõtlesime siis Kadriga, et lähme ostame süüa parem, kõht oli räigelt tühi. Ja tuli Stuart, kes ütles, et 'No-no, you're coming with us.' Ohkasin ja läksin. Hoidsin jälle omaette, kuigi ruum oli väiksem ja seda oli raskem teha. Paar korda mõtlesin veel, et kui mina nüüd järgmine ei ole, siis lähen minema. Täitsa lõpp, halb on isegi kirjutada seda. Mina, kes ma kogu aeg räägin, et igatsen Jumala järgi ja tahan temasse armuda ja teda armastada ja tema armastust kogeda, otsisin viisi, kuidas edukamalt tema eest põgeneda. Haige vend. Igatahes... jälgisin siis inimesi, kuidas kõik tüdrukud, kes ringi keskel olid, järjest nutma puhkesid ja mõtlesin, et saagu, mis saab, mina täna siin nutma ei hakka. Siis ütles Stuart: MARILIIS! Ja ma pidin minema ringi keskele. Martin hakkas palvetama ja rääkima... ja pisarad hakkasid jooksma. Ma üldiselt ei ole selline, kes mõõdab vaimulikku kogemust pisarate koguse järgi. Minu meelest ei pea pisaraid üldse olema tingimata. A võib-olla peab ka, ma ju ei tea ka kõike. :) Igatahes, minu vastuseisust ja puberteedist hoolimata otsustas Jumal, et mind on vaja puudutada ja minuga on vaja rääkida. Ja temale omaselt läks iga sõna täpselt õigesse kohta.

Ja üldiselt on hullult vägev näha, kuidas Jumal räägibki kõikidele täpselt neid asju, mida neil vaja kuulda. Anthonyl oli mitu korda probleem, et need mõtted, mis tema südamesse sai, jõuti täpselt enne ära rääkida, kui tema kord oli midagi öelda. Sel ajal kui Anthonyle tuli südamesse kasutada mikrofoni nö näitematerjalina ühe tüdruku jaoks, rääkis teine inglane sellele tüdrukule juba seda sama juttu. See on lihtsalt üli awesome.

Igatahes, pärast seda palveaega hakkas peale ülistusõhtu. Vähendatud koosseisus Restarter bänd tegi muusikat/juhtis ülistust ja Martin rääkis. Ja kõik oli väga super. Mulle meeldis laulda. Mulle meeldis välja öelda sõnu, mida ma päriselt kogu südamest tunnen. "Mu elu võta endale, et tooksin au vaid Sinule!" Aamen! Seda ma tahangi teha. Ja seda ma laulsingi. Ja seda ma palvetasingi. Ja seda Jumal ka kuulis. Nüüd... ootan. Oma aega. Jumala aega tegelikult.

Laupäeva õhtul sõitsime koju Elbrechti, Kremenetski ja Haageniga. Nad on kõik suht toredad, pole midagi öelda. Selgeks sai see, et ma armastan Kremenetski õde ja Kremenetski ise armastab ka oma õde ja kolme juustu pitsat.

Pühapäeval oli koguduse aastapäev. See oli täitsa tore. Aastapäeva puhul võttis lisaks minule ja Indrek Luidele ja Kristel Luidele sõna ka väga austatud pr Ulli Luide. :D Hästi rääkisid kõik, mu meelest vähemalt küll. Süüa sai ka. Ja siis!!! Siis sai Pärnusse minna! JEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!! :D Kõik olid veids hämmingus, et mida pekki ma sinna Tallinnasse ronisin vahepeal. Aga oli vaja ju olla koguduse aastapäeval! Pärnusse jõudsime jälle kohale. Soundchecki saime jälle teha. Laulda jälle saime. Martinit ja Stuartit kuulda saime ka. Rõõm oli seal olla. Pärnu meeldib mulle. Sinna elama vist ei läheks (Tallinn laaaav :D), aga seal käia on igati tore. :) Rutiinist välja ja kuskile mujale on alati hea minna.

Aga kõik vist seekord minu nädalavahetusest. Oli hea. Tõesti oli. Teeme veel nädalavahetust. :)

Sarkasm

Teate seda tunnet, kui olete hommikul pm poolunes, nii et nagu näeks unenägu, aga see tundub eriti reaalne või jääb eriti hästi meelde. Eriti creepy on see siis, kui ta läheb nii hästi kokku äratuskellaga, et sa seda äratuskella kinni ei taipa panna. Mul nii ei olnud. :)

Nägin unes sellist asja. Mu sõber ja mina rääkisime juttu. Ma täpselt ei mäleta, mida ta mulle ütles, aga käsk oli kas a) öelda üks sõna, mis esimesena pähe tuleb või b) öelda miski, millest tahaks lahti saada. Kusjuures, kui ma nüüd mõtlen selle peale, siis hakkas unenäo lõpus sujuvalt muusika juba käima, sellepärast, et kui ma jõudsin oma unes välja öelda sõna 'sarkasm,' siis hakkas täpselt käima mu äratuskella refrään, "GOD WILL TAKE CARE!" Või siis ma kujutan seda endale praegu ette ja see laul hakkas ikkagi otsast peale ja ma lihtsalt mõtlesin ise selle refrääni peale. Igatahes, vahet pole.

See oli lihtsalt jälle selline asi, mis hommikul naeratama pani. Jehuu.

Väsinud

Täna olen ma väsinud. Lihtsalt. Füüsiliselt. Ja natukene ka mingit teist moodi, sest olen olnud sunnitud mõtlema asjade peale, millele ei taha mõelda. "Pole minu asi," tahaks öelda, aga tegelt puudutavad ju mind ka, nii et siis on jamasti. Aga tuju on tegelikult jonksus. :)

Heiskasime täna tööl lipu. Tuleb välja, et pole vaja. Vaatasin mingilt imelikult kodulehelt lipupäevi ja seal oli tänane, ehk 16. november, ehk taassünnipäev. Aga selle puhul ei pea heiskama. Aga ma ei viitsi seda maha võtta. Päikeseloojangul võtan.

Rohkem nagu polegi midagi öelda. Tegelikult ei olnud vist üldse midagi öelda. Aga miks mitte...

Mis siin ikka öelda...

Hah, palju on öelda. Väga-väga palju. Probleem aga selles, et oleks vist pidanud need mõtted varem kuhugi kirja panema, sest mõni asi ikka hääbub väga ruttu. Reedel kirjutasin blogi sellest, et ma olen armunud. Või ärevil. Ja et ma loodan, et see päeva jooksul üle ei lähe. Vahepeal läks, sest no tõesti ei olnud eriti midagi teha ja see väsitas ja tüütas. Aga mida lähemale päeva lõpp jõudis, seda rohkem iksait ma jälle olin ja ei jõudnud ära oodata, et saaks juba Tehnikaülikooli minna. Sinna jõudes oli mul aega umbes 15 minutit, et nö lainele saada. See ei olnud eriti raske, olgem ausad. Aga iga kord, kui ma sinna lavale läksin, et oma Jumalale laulda, täitus mu süda nii suure rõõmu ja armastusega, millist ma varem tundnud ei ole. Tundsin, et olen õiges kohas, et see, mida ma laulan, on tõesti tõsi ja ma ei pea tegema mingit .. nägu. Ma ei pidanud sundima ennast naeratama või liigutama või mida iganes tegema, ma ei mõelnud sellele, mida arvavad need inimesed, kes mind vaatavad (lootsin tegelikult, et mind ei vaadata üldse), tahtsin lihtsalt olla seal, kus ma olen, ja laulda sellele Jumalale, kes on kõige selle taga. Ta on nii hea. Ta on nii-nii hea ja ma armastan teda nii väga!

Laupäeval läksime pärast GLSi ka Vineyardi koguduse noortekale... .Punktile. Ma räägin UUESTI (kolmandat korda :/ ), mis mul sealt väga väga hästi meelde jäi ja südamesse läks. Pärast jutlust, mida ma eriti ei kuul(a)nud (jäin hiljaks, noh...) ja sellele järgnevat väikegrupi aega (mis oli ka väga mõnus), kogunesime kõik saali tagasi. Laulsime, rääkisime, naersime. Aga üldiselt laulsime. Siis anti võimalus, et kes tahab, võiks tunnistada. Inimesed läksid ja tunnistasid. Tuli üks tüdruk, kes ütles, et tunneb, et Jumal ütles talle, et me peaksime panema oma käed ühe teise tüdruku peale, kes oli veids haige, ja siis palvetama tema eest. Ma ei läinud sinna ette tema juurde, palvetasin seal, kus olin. Aga pähe tulid mõtted sellest, kui friiking ebaloogilised on kristlased.

• Kõigepealt, kui ma tulin sealt väikegrupi ajalt saali, siis mida ma nägin, oli see, et inglane ja ameeriklane juhivad koos ülistust .. eesti keeles.
• Teiseks, kari noori.. teismelisi... laupäeva õhtul... kirikus. Kirik on ju see igav koht, kus käivad vanad inimesed. Noored, teismelised käivad laupäeva õhtuti pidu panemas. Aga vot, milline valearusaam. See mulle meeldib. Ilus.
• Siis tuleb üks tüdruk ja ütleb, et me peaksime käsi peale pannes palvetama kellegi eest. Noor inimene. ... Kuidas??
• Siis mõtlesin selle peale, et just oli GLS. Laupäeva hommikul sõitsime Mariiga koos Tehnikaülikooli ja rääkisime sellest, kui imelik see on, et inimesed tõusevad üles sellisel ajal, mida pole isegi olemas (kell 6 laupäeva hommikul), et siis järgnevad mitu-mitu tundi olla jalul ning aidata teistel inimestel üritust nautida. Ise ei saanud nad sellest ju mitte midagi. Tegelt said... jalavalu... seljavalu.. väsimuse... Juhuu. Palk on taevas. ;)
• Ja siis... Tavaliselt on nii, et kui on üks tüdruk... ja ta armub mingisse mehesse... siis ta salamisi pigem loodab, et kellelegi teisele ta ei meeldi, vähem pinget, eks? Ja kui on kutt... ja ta armub teise kutti.. sellest ei taha ma isegi rääkida. See on imelik. Aga, mida teevad kristlased...? Armuvad ära ja siis tahavad võimalikult palju inimesi selle sama tüübi juurde tuua, et nemad ka temasse armuks. See ei ole ka päris normaalne ju :D Ebaloogiline.

Aga Jumal paneb meid tegema ebaloogilisi asju. See meeldib mulle. Ja ma ise olen sillas, nii sillas.

Isadepäev oli ka jälle. Mu issi on lahe. 2 aastat tagasi kirjutasin temast ka blogi. Sel aastal eriti ei kirjuta. Ma lihtsalt armastan teda väga ja tore oli temaga ja õdedega ja emaga isadepäeval koos aega veeta.

Ma näen oma elus praegu seda, et Jumal armastab mind. Ja ta on toonud mu ellu inimesi, kellele olla sõbraks, keda armastada, toetada ja võimalusel aidata ning nõu anda. Enamasti ma ei oska nõu anda, aga saan kuulata/lugeda ja seegi on paljudele vajalik. Ja ausalt.. nothing makes me happier than being used by God. Näha seda, kuidas Jumal õnnistab nii mind kui inimesi mu ümber. See kõik on lihtsalt nii... imeline. Võrratu.

Hõljun veel natuke aega, siis ehk õnnestub ajudega midagi paremat peale hakata. :)

Täna

Täna on tulemas üks hea päev. Miskipärast, kui ma ärkasin, oli selline tunne. Praegu on ka. Ma ei tea, mis selles päevas nii erilist on, välja arvatud see, et on GLS. Aga mina ju ei ole GLSil, vaid tööl, nii nagu peab! Aga ikkagi!!! Täitsa lõpp. Nii hea on täna. Ma loodan, et see ärevus ei kao ära, vaid läheb suuremaks ja kandub teistele ka.

Ma ei tea, mis on, aga kõht on imelik, nagu liblikatene (ei, ma ei ole armunud... OK, olen, aga mitte kellessegi maisesse), ja tuju on täiesti laes ja kõik on niiiiiiiii hästi. Appi!!! :D Mul on imelik...

Kuulan Ben Canteloni ja Tim Hughesi ja Chris Tomlinit ja Lex Buckley'd ja Vicky Beechingut ja Delirious?'i ja Susanne Manningut ja Beth Crofti (pole aimugi, kes pooled neist on) ja rõõmustan ja ootan, et midagi... juhtuks. Või siis ei juhtuks.

Hommikul tööl, kui arveid paljundasin, siis tuli mulle pähe mõte, "Ma ei saa aru, miks ma hommikul põlvi maha ei pannud ja nii ei palvetanud!" Ma tegin hommikupalve nagu ikka, aga millegipärast just see põlvede maha panemine jäi mulle ette. Või siis nende mitte maha panemine. Ja ma ei tea, miks see nii mulle pähe tuli. Aga oeh jah, Jumal.. ta on vägev. Tema mind tõenäoliselt praegu rõõmustab ja mulle liblikaid kõhtu paneb. ;)

RÕÕM NIIIII VÕRRATU, MIS (ma loodan, et) ÄRA EI LÄE! :)

Töö

Paar päeva tagasi ütlesin mõnele inimesele, et ma ei taha töötada enam siin, kus töötan. See töö ei paku mulle huvi ja mulle ei meeldi paar olulist aspekti selle juures. (Kuigi olen siiski tänulik, et mul töökoht on.)

Aga

Eile.. ja tegelikult ka üleeile aga sain tööl palju teha. Lisaks tavapärasele telefonilevastamise-postikontrollimise-meilisaatmise-arvesaatmise-rahavõtmise-jms-ringile sain tellida pitsasid, katta lauda, pesta nõusid, kasta lilli ja tegeleda kõrvalt veel GLSi asjadega, mis tähendas ~35le lätlasele öömaja otsimist, laulusõnade trükkimist jms. Mul oli terve päev tegemist. Kaks päeva jutti. Ja vahepeal oli isegi kiire. Ja nii hea oli kuidagi. Mulle meeldib, kui pärast tööpäeva lõppu saan ma olla väsinud, sest ma olen päris palju teinud, mitte olla uimane, sest olen terve päeva lihtsalt loivanud ja Facebookis istunud. Muidugi saaksin ma teha teisi asju, lugeda raamatut ja what not, aga ei tea, et sedagi tahaks teha. Mul on üks raamat umbes kuu aega lihtsalt kotis olnud. Olen jõudnud leheküljeni 116. Ma usun, et isa ei laena mulle kunagi enam ühtegi raamatut, sest ta lihtsalt ei saa neid tagasi. :D Aa, mida ma veel võiksin teha, on tõlkida isa jaoks tekste. Mingid hullud pressiteated millestki. Isa, kui sa loed, vabandust, aga ma ei saa isegi neist lausetest aru, mis seal kirjas on. :D Aga eks ma üritan ja kasutan sõpra Google Translate. ;)

Aga jah... tore. Teeme asju. Lähme GLSile. Kohtume sõpradega. Kõik on hästi.

Jälle on vaja panna siia üks selline --> :)

Täna on olnud üks keeruline, väsinud ja väsitav, rõõmustav ja rõõmus ja hea päev. Imelik...

Suhted

Ma olen mõelnud ja puurinud ja endamisi arutlenud, kas see, mis ma nüüd siia blogisse kirjutan, on ... ütleme siis selle kohta blogi materjal. Lühidalt, et kas tasub või ei tasu seda kirjutada. Samas, miks ka mitte, minu blogi on see, kuhu ma peaksin või võiksin kirjutada oma mõtteid ja arvamusi. Minu koht, kus keegi ei saa kobiseda, et näe, vale on. OK, saab kobiseda igaüks, aga siin võin jääda oma arvamuse juurde. :) Appi, kõlab, nagu ma hakkaks mingit jube halba asja kirjutama või usku salgama või midagi. Ei, tegelikult pole midagi halba. Lihtsalt mõtted suhetest.

Suhted on üks teema, mis minu meelest on kogu aeg üleval. Eriti minu vanuses, veel natuke aega ju teismeline. :) Kõiki inimesi pannakse paari kõikide vastassoost inimestega ja eks kui piisavalt palju nii rääkida, siis hakkavad igasugused mõtted pähe tulema.

Aga viimane mõte, mis mul tuli pähe, oli selline. Ma ei taha kellessegi enne armuda, kui ma olen Jumalasse rohkem ja rohkem armunud. Kui Jumal on see, kes mu südame rõõmu, ootuse ja armastusega täidab, on minu jaoks rohkem kui number 1 ja ma olen Temasse kõikide jalgadega väga-väga kindlalt juurdunud, võib mu elusse tulla keegi teine, kes mu südame selliselt puperdama ajab. Senimaani pole mul muud, kui Jumalat üha paremini tundma õppida, leida jälle uusi ahhaa-elamusi ja Teda teenida.

See on minu kõige hiljutisem ahhaa-elamus. ;)

Kadrikene juhtis minu tähelepanu sellise kirjakoha juurde nagu Ülemlaul 2:7b, mis ütleb: "Ärge eksitage ega äratage armastust enne kui see ise tahab."

Ja siis juhtis ta mu tähelepanu tsitaadile, mis on Mari Kanguri Facebookis: "A woman's heart should be so hidden in Christ, that a man should have to seek Him first to find her."

Aaaaamen!!!

Inglismaalt...

Tere sõbrad, olen kodus. Mis tunne on? Meh.. ei midagi liiga head. Reis oli võrratu. Imeline. Rõõmustav. Super. Suurepärane. Koor kõlas hästi ja Jumal liikus meie keskel ning ka kuulajate keskel ning tegi oma asja. Ta teeb seda nii hästi. Ja nii hea on, kui ta seda teeb. Meie koori kasutati ka eestpalvegrupina, ehk pärast jutlust, kui oli ülistuse ja teenimise aeg, siis said inimesed tulla ette ja lisaks lahedatele ja pühadele Inglismaa kuttidele, said inimeste eest palvetada ka kooriliikmed. Vägev oli vaadata, kuidas kõik olid täis indu teenida, palvetada teise inimese eest, õnnistada neid ja teha seda kõike täiesti isetult, ootamata mingit tasu. Ma usun, et Jumal sai hästi ja rõõmuga meid kasutada ja inimesed said õnnistatud ning puudutatud. Meie küll saime. Mina enamasti küll laulsin selle palvetamise osa ajal, kuid kahel korral õnnestus mul ka palvega teenida. Mõlemad neist viimasel pühapäeval.

Esiteks pühapäeva hommikul, kui teenistus oli juba üsna läbi ja paljud olid ära läinud. Lõpetasin laulmise ja mu juurde tuli Kristel, kes ütles, et eemal istub üks naine, kes tundub tahtvat, et keegi tema eest palvetaks, aga ta ei julge ette tulla. Läksime siis selle naise juurde ja tundub, et Krissul oli õigus. Lindsey või Lindsay, või Linsey või kuidas iganes seda nime kirjutatakse, oli ta nimi ja ta oli oma koguduses ülistusmeeskonnas või ülistusjuht vms. Aga ta tundis, et ta kannab kaasas mingit nimekirja inimestest, kellele ta ei suuda andestada või kes on talle haiget teinud ja ta tahtis sellest lahti saada, sest tundis, et saatan suudab seda väga hästi ära kasutada. Lisaks rääkis ta, et tunneb väga tugevalt, et Jumal on andnud talle südame just Inglismaa jaoks. Et see on tema rahvas, kellel keskel ta peab olema. Teisi riike armastab ta ka ja toetab eestpalvega, aga Inglismaa on 'see koht'. Eesõigus oli palvetada sellise kõva usunaise eest, kes on ise samamoodi käinud teistes riikides inimesi oma häälega õnnistamas ja teenimas ning kes on nii kindel oma usus ja selles, et Jumal ei lase tal langeda. Mõtlen küll, et mida minul on temale veel pakkuda, aga tõde on selles, et polegi midagi. See-eest Jumalal on talle kõik anda. Absoluutselt kõik tema südamesoovid, tema igatsused ja salaasjad on Jumalale teada ja täita ning tema kurbus, koorem ja negatiivne osa on Jumalal ära võtta. See on mighty awesome, ma arvan.

Ja teiseks päris viimasel teenistusel, keset Hillsongi "Hosannat" tuli Kristjan mu juurde ja ütles, et savi see laul, meil on palvetajatest puudus. Läksin siis kaasa Melanie'ga, kes juhatas mind ühe naise juurde, kelle eest sain palvetada. Naine ütles, et ta on esimest korda sellel teenistusel ja viimati käis ta kirikus väga ammu. Ei osanud midagi ise välja tuua, mille eest palvetada võiksin, seega lasin Jumalal juhatada lihtsalt. Kahjuks ma ei osanud temaga väga rohkem juttu ajada, aga ma arvan, et nii jutlus, kui laulud, kui see palve jõudsid juba kuhugi, sest ta ütles, et ta tuleb kindlasti tagasi kirikusse ja ma usun, et Jumal jätkab tema kallal töötamist. Ainult seda kahetsen, et tema nime ei küsinud. Oleks kergem edasi palvetada ta eest, kui teaksin ta nime. Aga tead, õnneks Jumal teab. :)

Praegu siin tööl istuda on... Mitte väga hea. 1 tunni ja 45 minuti pärast saan kokku Liina-Ly'ga, et koos lõunatada, see on hea. Aga muidu on alati pärast sellised õnnistatud reise ja laagreid hästi kehv tulla tagasi rutiini. Kõik see imeline jääb minevikku ja tundub, et polekski midagi olnud. Tegelikult aga on nii palju juhtunud ning ma pean koos Jumalaga edasi minema ja hakkama Eestit, oma kallist kodumaad muutma. Heh, mu kallis kodumaa, kus ma praegu kohe üldse olla ei taha. Naljakas, et minul vist ikka üldse ei ole seda tunnet, mis Lindsey/Lindsay/Linsey/Linsay'l on. Aga mingil põhjusel ma siin Eestis olen ja tegelikult ma ikka väga armastan seda riiki. Lihtsalt olen veids ... imelik. Tahan, et Jumal mind edasi juhataks kuskile maale või kinnitaks mind siin või ma ei tea. Teeks midagi. Nagu ta ikka teeb, teate ju küll. ;)

Mõnesõnaga, olen ootusärevuses jälle, palju on veel ees ja palju on seljataga. Let's do it! Something! Anything! Now!!

Inglismaale!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Täna!!!!!!!!!!!!

Jeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!! :D

Ootan ärevusega ja põnevusega, mis Jumalal plaanis on ja mida kõike Ta tegema hakkab.

Palvetage siis meie eest, sest ega meil 100% selge pole, mida me seal tegema hakkame.

Jehuu. :)

Hmm...

Ausalt ka ma olen mõelnud juba pikki päevi, et nüüd võiks jälle midagi siia blogisse ka kirjutada. Aga no pole võimalik mingeid mõtteid üheks blogi sissekandeks koondada. Oleks praegu kirjutanud siia, et it's the thought that counts, et ma vähemalt mõtlengi kirjutamisest, aga kuna mul on tööl veids igav, siis ma ju loen teinekord igast tsitaate ja ühes tsitaadis öeldi, et see on üks jama väljend. Ma ei mäleta tegelt, mis selle kohta öeldi ja sõnastust siis veel vähem, aga noh... Jah... las ta siis jääb.

Vaatame siis, kuhu ma pooleli jäin eelmine kord.. :)

Pärnusse hakkasin minema. Pärnus oli tore olla. Ma ei tea, kas sellest, mida ma seal tegin, kellelegi reaalselt kasu oli, aga mulle meeldis seal, Maarja, Paul, Vivian, Günther, Mirjam ja Anita on toredad ja loodan, et järgmine kord, kui keegi neist koos laulab, siis mitte tingimata ühel häälel. :) Aga eks näis. Kiisud olid armsad vähemalt, Bossa ja Pannkook. :)

Pühapäeval panime pidu poole ööni, Kriskapiska tähistas sünnipäeva, mis tegelikult on homme. Nii tore oli kõikidega koos olla ja olles väsinud siiski naeratada ja rõõmustada, et nii vänksid inimesed on kohale tulnud. Mitte küll minu pärast, vaid Krissu pärast, aga ikkagi ka minu sõbrad. Ja nad meeldivad mulle väga. :)

Sellel nädalavahetusel tuli mitu-mitu korda mulle pähe mõte - MIKS MA ÜLDSE RÄÄGIN JÄLLE?? Ma eriti palju mõistlikke mõtteid välja ei öelnud. Aga palju kräppi küll see-eest. Mis on ka tore iseenesest, aga mõnikord tahaks oma ajude potentsiaali proovile panna ja näha, mida see teha suudab. :P

Eile olin veids laip. Pühapäeva hommikul ju vaja vara tõusta ja Krissu pralle hoidis nii kaua üleval, et järgmine päev oli natuke .. mitte nii lihtne olla. Aga sain tööasjus poole päeva pealt linnas Sampos käia ja õnneks oli võtta ka sõber, kes minuga kaasa tuli ja mind lõbustas, nii et see ergastas natukene. :)

Tuleb tänada Jumalat sõprade eest, ega nad just väike kink ei ole. :)

Külm

Võiks ju arvata, et kui kütteseadmete firmas töötada, siis ei ole eriti külm.

Aga mul on külm.

kahju...

Ootusärevus

Ma ei tea, kas te olete ise seda kunagi tundnud, aga mul praegu on hull ootusärevus. Täpselt isegi ei tea, mida ma ootan, või mida ma peaksin ootama, aga selline ... Ärevus, närv, ootus, lootus, natuke isegi igatsus millegi järele... Ja pole aimugi nagu... Mis ... või miks... või kes... või millal? Või.. ma ei tea.

Tuleb lihtsalt oodata ja lasta elul endast üle sõita, et muutuksin jälle ükskõikseks ja rahulikuks vist. :) Või siis mitte... Ma ei tea ju. Tahaks nagu midagi, aga mida ometi, no pekki. Pole õrnematki aimu. Praegu tahaks lihtsalt mitte panna kõiki sooje riideid selga ja minna õue jalutama. Aga see ei oleks just eriti tark tegu minu poolt.

täitsa jama... ma ei saa midagi aru. Aga see äkki ei olegi kõige hullem asi maailmas...

Äkki ma tahan lihtsalt magada.

Äkki ma tahan lihtsalt olla.

Praegu tuli mulle pähe selline mõte, et sellised tunded on mul peaaegu alati kui mingi ülistusmuss käib. Samas täna see vist oli veidi enne kui ma muusika käima panin... Appike. Never mind. :)

Eile oli üks tore õhtu. Sain kokku Imrega, saime rääkida elust, olust, muusikast, sõpradest, suhetest, tööst, kõigest. See rõõmustas mind, kuigi minu jaoks on naljakas, et mingid vanad asjad on veel meeles ja õhus ja mingid väga vanad asjad tulevad järjest meelde. Naljakas on see, et me teame mõlemad, et oleme kohtunud kõvasti enne kui me mäletame. Kui nad käisid Breakthru'ga Viimsi noortekal. Seal ju kohtusime ja kõik ja nii, aga mul ei ole ükski neist bändipoistest meeles sellest ajast. See on huvitav, kuidas Jumal juhib pärast ikka kokku, mis siis, et algus meelest läinud. Jumal teebki põnevaid asju kogu aeg.

Kui tahtsime ära minna, iga roju oma koju (mõlemad rojud oma kodudesse), siis tulid vabakal valgusfoori juures vastu Marii, Ant ja Matu, kes meid Dublinerisse kaasa kutsusid. Sealgi oli tore. Sain teada, et miski Marii unistus kestab 11 kuud ja maksab 150 000 krooni. Nägin Otsakoolikaid. Sõin küüslauguleivakesi, mis vist siiani mu suud kummitavad, see on päris rõve. :/ Ja nüüd tahan teada, mis Marii õhtust edasi sai.

Täna lähen Pärnusse. Peaksin olema üks tark tädi seal. Rääkima oma kogemustest seoses ülistusbändiga, õpetama veidi harmooniaid looma ja häält tegema. Kas ma seda kõike oskan? Ei tea. Jumal vast aitab. Loodan. :) Ma hakkasin mõtlema ise, mis keiss selle ülistusbändiga siis on. Ja ma leidsin, et ainuke vahe, mis on laulmisel ülistusbändis ja lihtsalt bändis, on see, et ülistusbändis laulmisel on minu õlul suurem vastutus - juhtida teisi inimesi ülistusse. Aga mõlemal juhul ma ise ju ülistan seda sama Jumalat, kes need lauludki on andnud. Kui ma saan laulda suvalises bändis ja selle laulmisega ülistada Jumalat täiest südamest, siis kes ütleb, et see ei ole ülistus, sest ei ole "ülistuslaulud"? Mitte keegi ei ütle, ja kes ütleb, sellega on selline lugu, et ... noh, ma ei nõustu lihtsalt. :)

Kui keegi praegu minult küsib, "Liisu, kuidas sul läheb?" siis ma ei oska sellele kuidagi vastata. Võin öelda, et läheb rahulikult. Läheb hästi. Halvasti ei lähe. Mulle meeldib mu töökaaslase vastus sellele küsimusele, ükskõik, kuidas elu tegelikult on. Ta ütleb, et tal läheb väga hästi, kõik kadestavad. :) See on kuidagi.. põnev ... :)

Oh jah, mis ma ikka heietan, pole ju midagi öelda.

Tahaks sellele esimesele teemale midagi head lahenduseks leida. See rõõmustaks mind.

Ärilõuna

Eile käisin oma elu esimesel ärilõunal. Saime Kairiniga kokku Meritoni tädiga. Kui kõik ärilõunad on sellised, siis ma ei saa aru, mis seal kunagi stressiga pistmist saab olla. See tädi oli rõõmsameelne, väga avatud, väga jutukas ja samas asjalik. Kõik ärijutud põimiti väga osavalt kõikide muude juttude keskele ja mis kõige parem - tasuta lõuna. Seal ma siis istusin, naeratasin ja sõin oma 97- kroonist salatit, 55-kroonist suppi ja 35-kroonist (0.2l) mahla. Vahepeal ütlesin umbes kaks asja ja ülejäänud aja kuulasin, sõin, naeratasin ja noogutasin. Aga väga tore oli, Kairinile ei meeldinud siiski, talle üleüldiselt ei meeldi sellised asjad. Järgmine kord pean vast siis üksi minema. Aga jah, et siis pääsesin taas kiirnuudlite söömisest. Täna pääsen ka, emme tegi eile süüa kodus. :)

Siuke lõuna oli pm :P

Kuulake kõik seda laulu ka http://www.youtube.com/watch?v=m52V4cKeNXU :)

... jätk

see laul võiks kõlada umbes nagu see laul

http://www.youtube.com/watch?v=YhB_nvYOK4k

Tahan kirjutada Jumalast laulu nimega "Morning Coffee"...

... aga ma ei oska. :/

Kohane :)

Hea on olla õnnelik. Hea, kui rõõm on südames ja rahu selle üle.

"Hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul." Ps 147:1

Inglise keeles on .."how pleasant and fitting to praise him."

See on nii tõsi. Ükskõik, mis ajahetkel seda öelda või mõelda.

Heh, nii tore. :)

Jeesus - Jumal või õel mees?

Kuulasin ühte jutlust pealkirjaga - Is Jesus The Only God?

Seal tõi jutlustaja (Mark Driscoll) välja ühe väga hea pointi.

Mõni inimene arvab, et Jeesus ei olnud Jumal, vaid lihtsalt prohvet või hea inimene. Aga see ei ole võimalik. Kui Jeesus ei ole Jumal, siis on tema näol tegemist ühe õela inimesega. Mõelge, Jeesus ütles, et kuuleb palveid ja vastab neile. Ta lubas, et läbi tema on meil igavene elu taevas. Ta pani inimesed temasse uskuma ja tema peale lootma. Ja kui nüüd tuleks välja, et ta ei olegi Jumal, kes suri ristil ja tõusis ning läks üles taevasse, vaid üks surnud mees, siis on ta meid kõiki petnud ja meile võltslootusi andnud.

On ju loogiline?

Jeesus lihtsalt peab olema Jumal, muidu oleks väike error maailmas. :)

Wow

Eile lõppes nädalavahetus.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Hmm, peaks vist veel midagi selle kohta ütlema.

Juhtus nii, et jälle on põhjust öelda - Jumal on vägev. Oeh, ma mõtlen praegu selle blogi sissekande peale ja ma tunnen, kuidas see tuleb jälle selline nagu ikka, kui mul mingi vägev nädalavahetus või päev on olnud... segane. Aga tead, mis seal ikka. Vähemalt Ulli loeb selle läbi ja ei saa kurta, et ma ei kirjuta. :)

Reedel läksin Nuutsakule Piiblilugemislaagri tiimilaagrisse. Ma vist mõtlesin umbes 4000 korda ümber selle osas, et kas ikka lähen või ei. See aasta ma ju laagris ei käinud ja tervis oli ka kehv ja nii. Aga otsustasin minna. Niisiis...

Inimesed, kes seal olid, olid loomulikult imelised. See ikka kipub nii olema, kus ollakse ühe eesmärgi nimel koos. :) Saime olla osaduses, lugeda koos Piiblit, laulda, süüa, teha kõike Jumalale ülistuseks. Seda on hea teha. :)

Laupäeva õhtul tehti väike jagamisring. Kõik said öelda, mis keiss on. Mind veids hirmutas, et peab ütlema, sest.. ringi algus oli hästi rõõmus ja lilleline. Oli tunnistusi jagada ja kõik tundusid olevat heas kohas. Ma ise mõtlesin, et ma kahjuks ei olegi nii-nii väga heas kohas, aga ei taha ju seda öelda, kui kõik teised on lillelised. Aga õnneks enne mind ütles üks kutt, et tal on keerulised ja rasked ajad, et võitlus käib ja nii. Väga tobe minust, aga ma olin selle eest suisa tänulik, sest see täiega kinnitas, et ma ei ole ainuke ja ma ei pea panema maski ette ja teesklema, et kõik on superluks. Ja kui see ring vaikselt minu poole liikus ja ma järjest mõtlesin, mida ma ütlema peaks, sai kõik järjest nii palju selgemaks. Mulle sai selge(ma)ks, et kõik ongi Jumala kätes. Ja see täiesti hämmastab mind, kuidas ta tegelikult juhib ja kõike liigutab.

Mida ma rääkisin, mis mulle ka selgeks sai, oli see...

Tavaliselt on keskkool ja ülikool need kohad, kus oleme koos oma eakaaslastega. Ja eakaaslased on need, kellele on kõige lihtsam tegelikult oma usuga ligi pääseda. Me elame läbi samu asju, nii mõneski on samad emotsioonid ja küsimused ja palju on ühist. Mina aga ei kujuta ette, et ma oma usuga praegu kedagi kaasa tõmbaks. Mina olen nüüd kindel uskuja sellesse, et Jumal tegi kohe täiesti ekstra nii, et ma ei teadnud, mida õppida, mida teha ja mida mõelda. Et anda mulle aega sättida korda minu suhe temaga, otsida tema südant ja tema tahet ja .. teda. Ja alles siis, kui ma armastan teda nii hullult, et paistab välja, saadab ta mu inimeste sekka, kes potentsiaalselt saavad mind mõjutada, et ma mõjutaks neid. Sellised mõtted siis. Loodan, et läheb nii. :)

Üldse see nädalavahetus näitas, kuidas Jumal näeb suuremat pilti. Minul on minu mõtted.. Aga siis on kari teisi inimesi, kellel üllatuslikult on ka minu mõtted. Minul on küsimused... Ja siis on kari teisi inimesi, kellel on ka need küsimused. Ja Jumal mõtleb, ohhoo, neil on küsimused - saadaks mingi 4 inimest neile rääkima ja vastuseid andma. Oh kui hea mõte, Jumal! Kiidan. :) See on naljakas, kuidas Jumal paneb täiesti lampi erinevatele inimestele täpselt samad mõtted pähe. Inimesed, kes ei ole omavahel neid teemasid kunagi arutanud, tulevad ja räägivad sama asja ja eh... Täiesti lõpp, lihtsalt nii ... hea.

Kadriga ka rääkisime eile, pärast seda, kui olime kinos Eat Pray Love'i vaadanud, kui hämmastav on, et Jumal kasutab ikka suht kõike, et näidata kui awesome ta on. See film läks minu jaoks täpselt õigel ajal täpselt õigesse kohta. Seal käsitleti mõningaid küsimusi, mis olid nii tavalised ka minu jaoks ja ma ausalt sain targemaks. Seal otsiti taga Jumalat. Mitte küll seda sama Jumalat, keda mina otsin ja teenin ja armastan, aga see ei olnudki oluline. Jumal kasutas mingit suvalist Hollywoodi filmi, et minuga rääkida. Samal päeval kasutas ta muide Kelly Clarksoni laulu, mis tuli mulle pähe palveretke ajal, mis täpselt ütles ära selle, mida mina mõtlesin seoses Jumalaga.

Lõppkokkuvõttes ma ei saanudki sealt laagrist kõigele vastuseid. Ma ei läinud sinna üldse selle ootusegagi. Ausalt öeldes läksin vist lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, et saab tore olema. Jumalale ei seadnud ma mingeid ootusi, ei andnud talle nimekirja teemadest, mis nädalavahetuse jooksul peab lahendatud saama. Ma läksin sinna lihtsalt, olles mina ise ja omades oma küsimusi, muresid, leigust ja mõtteid, aga Jumal otsustas ikka, et kannab selle kõige eest hoolt. Ma olen praegu lihtsalt nii õnnelik, et naeratan oma isegi maksaga (nagu Ketut filmis käskis). Ma olen nii tänulik ja täis armastust ja rahu. Mul ei ole kõigele vastuseid, aga see rahu ... see aitab mul vastuseid oodata ja mitte põdeda, et Jumalat ei kotigi. Teda kotib täiega muideks...

Tahaks teha JUHUUUUUUUUUU, aga ma ei saa kohe üldse, see oleks minust tobe. :) Hihi.

Ooooooooooooooooooooeeeeeeeeeeeeeehhhhhhhhhh... see on hea ohe. Rõõmus. :)

Mina ei tea.. Jumal ikka jälle teeb asju. Uskumatuid asju. Häid asju. Ta meeldib mulle nii väga. :)

Lõuna

Ma söön singi-juustu pikukest ja see on imehea. :)

Hommik

Ma ei tea, miks, aga mulle meeldivad hommikud. OK, tegelt ma tean, miks. Ma kohe täitsa südamest ei salli vara ärkamist, sõltumata sellest, mis kell olen eelnevalt magama läinud. Aga kui ma juba üleval olen ja on aega olla, siis on jube mõnus.

Minu täiuslik hommik oleks selline:

Ärkan ütleme... 6.30. Voodist väljas kell 6.50. Kuna mul ei ole kiire, siis ei pane kohe 'päevariideid' selga, vaid tõmban jalga sussid ja käin pidžaamaväel nii vetsus kui köögis, kui igal pool. Loen Piiblist tänaseks päevaks mõeldud kirjakoha EKBL kalendrist. Selleks ajaks on ema juba üleval ja vaatab telekast So You Think You Can Dance. Võtan endale kohvi ja hommikusöögi ja vaatan koos temaga. Ärkab ka isa ja ühineb meiega. Siis võib juba teleka veidi kõvemaks keerata, sest Sikut ja Gretet nagunii ei häiri. Kuuleb ka muusikat. (Y) Kui saade läbi, on aeg riidesse panna. Ärkab ka Grete , kes on heas tujus ja ei jonni üldse. Paneme emaga riidesse ja läheme trolli peale. Me ei pea jooksma, vaid võime rahulikult kõndida ja täpselt siis, kui jõuame peatusesse, tuleb ka troll, kus on piisavalt vabu istekohti. Jõuame linna, mina tulen Vabakal maha, ema läheb edasi. Linnas saan kokku sõbraga, kellega võtan kuskilt tee peale kaasa tassi kohvi või kakaod vms ja jalutame linna peal ringi, räägime juttu, vaatame kõiki inimesi, kellel on kiire. Kuna me töötame suhteliselt lähestikku, siis saame koos tööle jalutada ja tööpäev võib alata.

See oleks hea... tavaliselt kahjuks selleks ajaks, kui ma linna jõuan, on aega trammile joosta ja trammilt kiire sammuga töö poole astuda. Ja sõpra ka ei aja seuksel ajal üles. Aga mõelda on hea. Ühel hommikul õnnestus Imrega paar sammu koos astuda. Jäin tööle 5 minutit hiljaks, aga see oli täiesti seda väärt. Sellest vist ka see tahtmine ja need mõtted...

Igatahes... One day.. :)

P.S. Päris ilmselgelt ei ole see kõik täiesti lambist võetud. Ütleks, et 50:50. ;)

Pilte Soomest

Tantsutädi Turkus

Raisio

Laeval :)

Turku

Üllar ja Heiks

Parainen

Paraineni kogudus / ööbimiskoht

Laev