Tuesday, November 2, 2010

Inglismaalt...


Tere sõbrad, olen kodus. Mis tunne on? Meh.. ei midagi liiga head. Reis oli võrratu. Imeline. Rõõmustav. Super. Suurepärane. Koor kõlas hästi ja Jumal liikus meie keskel ning ka kuulajate keskel ning tegi oma asja. Ta teeb seda nii hästi. Ja nii hea on, kui ta seda teeb. Meie koori kasutati ka eestpalvegrupina, ehk pärast jutlust, kui oli ülistuse ja teenimise aeg, siis said inimesed tulla ette ja lisaks lahedatele ja pühadele Inglismaa kuttidele, said inimeste eest palvetada ka kooriliikmed. Vägev oli vaadata, kuidas kõik olid täis indu teenida, palvetada teise inimese eest, õnnistada neid ja teha seda kõike täiesti isetult, ootamata mingit tasu. Ma usun, et Jumal sai hästi ja rõõmuga meid kasutada ja inimesed said õnnistatud ning puudutatud. Meie küll saime. Mina enamasti küll laulsin selle palvetamise osa ajal, kuid kahel korral õnnestus mul ka palvega teenida. Mõlemad neist viimasel pühapäeval.

Esiteks pühapäeva hommikul, kui teenistus oli juba üsna läbi ja paljud olid ära läinud. Lõpetasin laulmise ja mu juurde tuli Kristel, kes ütles, et eemal istub üks naine, kes tundub tahtvat, et keegi tema eest palvetaks, aga ta ei julge ette tulla. Läksime siis selle naise juurde ja tundub, et Krissul oli õigus. Lindsey või Lindsay, või Linsey või kuidas iganes seda nime kirjutatakse, oli ta nimi ja ta oli oma koguduses ülistusmeeskonnas või ülistusjuht vms. Aga ta tundis, et ta kannab kaasas mingit nimekirja inimestest, kellele ta ei suuda andestada või kes on talle haiget teinud ja ta tahtis sellest lahti saada, sest tundis, et saatan suudab seda väga hästi ära kasutada. Lisaks rääkis ta, et tunneb väga tugevalt, et Jumal on andnud talle südame just Inglismaa jaoks. Et see on tema rahvas, kellel keskel ta peab olema. Teisi riike armastab ta ka ja toetab eestpalvega, aga Inglismaa on 'see koht'. Eesõigus oli palvetada sellise kõva usunaise eest, kes on ise samamoodi käinud teistes riikides inimesi oma häälega õnnistamas ja teenimas ning kes on nii kindel oma usus ja selles, et Jumal ei lase tal langeda. Mõtlen küll, et mida minul on temale veel pakkuda, aga tõde on selles, et polegi midagi. See-eest Jumalal on talle kõik anda. Absoluutselt kõik tema südamesoovid, tema igatsused ja salaasjad on Jumalale teada ja täita ning tema kurbus, koorem ja negatiivne osa on Jumalal ära võtta. See on mighty awesome, ma arvan.

Ja teiseks päris viimasel teenistusel, keset Hillsongi "Hosannat" tuli Kristjan mu juurde ja ütles, et savi see laul, meil on palvetajatest puudus. Läksin siis kaasa Melanie'ga, kes juhatas mind ühe naise juurde, kelle eest sain palvetada. Naine ütles, et ta on esimest korda sellel teenistusel ja viimati käis ta kirikus väga ammu. Ei osanud midagi ise välja tuua, mille eest palvetada võiksin, seega lasin Jumalal juhatada lihtsalt. Kahjuks ma ei osanud temaga väga rohkem juttu ajada, aga ma arvan, et nii jutlus, kui laulud, kui see palve jõudsid juba kuhugi, sest ta ütles, et ta tuleb kindlasti tagasi kirikusse ja ma usun, et Jumal jätkab tema kallal töötamist. Ainult seda kahetsen, et tema nime ei küsinud. Oleks kergem edasi palvetada ta eest, kui teaksin ta nime. Aga tead, õnneks Jumal teab. :)

Praegu siin tööl istuda on... Mitte väga hea. 1 tunni ja 45 minuti pärast saan kokku Liina-Ly'ga, et koos lõunatada, see on hea. Aga muidu on alati pärast sellised õnnistatud reise ja laagreid hästi kehv tulla tagasi rutiini. Kõik see imeline jääb minevikku ja tundub, et polekski midagi olnud. Tegelikult aga on nii palju juhtunud ning ma pean koos Jumalaga edasi minema ja hakkama Eestit, oma kallist kodumaad muutma. Heh, mu kallis kodumaa, kus ma praegu kohe üldse olla ei taha. Naljakas, et minul vist ikka üldse ei ole seda tunnet, mis Lindsey/Lindsay/Linsey/Linsay'l on. Aga mingil põhjusel ma siin Eestis olen ja tegelikult ma ikka väga armastan seda riiki. Lihtsalt olen veids ... imelik. Tahan, et Jumal mind edasi juhataks kuskile maale või kinnitaks mind siin või ma ei tea. Teeks midagi. Nagu ta ikka teeb, teate ju küll. ;)

Mõnesõnaga, olen ootusärevuses jälle, palju on veel ees ja palju on seljataga. Let's do it! Something! Anything! Now!!

3 comments:

Ulli said...

Heh, heh. Nüüd on aeg tööd teha:) Igas mõttes. Küll Eestiga jälle ära harjud ja kes teab, kuhu kunagi oamdega välja jõuad:)

Laura said...

Nii lahe, nii lahe :)
Ja ilus pikk postitus! :D

Mariliis said...

Muidugi harjun. Ma loodan, et Jumal ei lase mul igavesti Eestis olla. :)

Tänks, Laura. :D