Ootusärevus

Ma ei tea, kas te olete ise seda kunagi tundnud, aga mul praegu on hull ootusärevus. Täpselt isegi ei tea, mida ma ootan, või mida ma peaksin ootama, aga selline ... Ärevus, närv, ootus, lootus, natuke isegi igatsus millegi järele... Ja pole aimugi nagu... Mis ... või miks... või kes... või millal? Või.. ma ei tea.

Tuleb lihtsalt oodata ja lasta elul endast üle sõita, et muutuksin jälle ükskõikseks ja rahulikuks vist. :) Või siis mitte... Ma ei tea ju. Tahaks nagu midagi, aga mida ometi, no pekki. Pole õrnematki aimu. Praegu tahaks lihtsalt mitte panna kõiki sooje riideid selga ja minna õue jalutama. Aga see ei oleks just eriti tark tegu minu poolt.

täitsa jama... ma ei saa midagi aru. Aga see äkki ei olegi kõige hullem asi maailmas...

Äkki ma tahan lihtsalt magada.

Äkki ma tahan lihtsalt olla.

Praegu tuli mulle pähe selline mõte, et sellised tunded on mul peaaegu alati kui mingi ülistusmuss käib. Samas täna see vist oli veidi enne kui ma muusika käima panin... Appike. Never mind. :)

Eile oli üks tore õhtu. Sain kokku Imrega, saime rääkida elust, olust, muusikast, sõpradest, suhetest, tööst, kõigest. See rõõmustas mind, kuigi minu jaoks on naljakas, et mingid vanad asjad on veel meeles ja õhus ja mingid väga vanad asjad tulevad järjest meelde. Naljakas on see, et me teame mõlemad, et oleme kohtunud kõvasti enne kui me mäletame. Kui nad käisid Breakthru'ga Viimsi noortekal. Seal ju kohtusime ja kõik ja nii, aga mul ei ole ükski neist bändipoistest meeles sellest ajast. See on huvitav, kuidas Jumal juhib pärast ikka kokku, mis siis, et algus meelest läinud. Jumal teebki põnevaid asju kogu aeg.

Kui tahtsime ära minna, iga roju oma koju (mõlemad rojud oma kodudesse), siis tulid vabakal valgusfoori juures vastu Marii, Ant ja Matu, kes meid Dublinerisse kaasa kutsusid. Sealgi oli tore. Sain teada, et miski Marii unistus kestab 11 kuud ja maksab 150 000 krooni. Nägin Otsakoolikaid. Sõin küüslauguleivakesi, mis vist siiani mu suud kummitavad, see on päris rõve. :/ Ja nüüd tahan teada, mis Marii õhtust edasi sai.

Täna lähen Pärnusse. Peaksin olema üks tark tädi seal. Rääkima oma kogemustest seoses ülistusbändiga, õpetama veidi harmooniaid looma ja häält tegema. Kas ma seda kõike oskan? Ei tea. Jumal vast aitab. Loodan. :) Ma hakkasin mõtlema ise, mis keiss selle ülistusbändiga siis on. Ja ma leidsin, et ainuke vahe, mis on laulmisel ülistusbändis ja lihtsalt bändis, on see, et ülistusbändis laulmisel on minu õlul suurem vastutus - juhtida teisi inimesi ülistusse. Aga mõlemal juhul ma ise ju ülistan seda sama Jumalat, kes need lauludki on andnud. Kui ma saan laulda suvalises bändis ja selle laulmisega ülistada Jumalat täiest südamest, siis kes ütleb, et see ei ole ülistus, sest ei ole "ülistuslaulud"? Mitte keegi ei ütle, ja kes ütleb, sellega on selline lugu, et ... noh, ma ei nõustu lihtsalt. :)

Kui keegi praegu minult küsib, "Liisu, kuidas sul läheb?" siis ma ei oska sellele kuidagi vastata. Võin öelda, et läheb rahulikult. Läheb hästi. Halvasti ei lähe. Mulle meeldib mu töökaaslase vastus sellele küsimusele, ükskõik, kuidas elu tegelikult on. Ta ütleb, et tal läheb väga hästi, kõik kadestavad. :) See on kuidagi.. põnev ... :)

Oh jah, mis ma ikka heietan, pole ju midagi öelda.

Tahaks sellele esimesele teemale midagi head lahenduseks leida. See rõõmustaks mind.