Ma nii tahaksin...

... midagi blogisse kirjutada...

Aga kui I got nothing, siis I got nothing vä? 40% kordadest, kui ma seda ütlen, vastab see actually tõele ka.

Tegelikult on ju jälle toimunud asju ja olen käinud kohtades ja olnud õnnelik, kurb, kuri, väsinud, üleväsinud ja ülierutatud ning rõõmus.

Sain teisipäeval kokku kalli Astiga, keda ei olnud ikka jube kaua näinud. Saime muljetada elust, olust, meie armastustest, Saksamaast, Inglismaast, Prantsusmaast, gospelkoorist (mingil põhjusel rääkisin ma sellest väga palju), jõuludest, tulevikust ja selle kõige kõrvale jõime kuuma šokolaadi ja sõime minu elu kõige kalleimaid juustukookeid. [*meie liftis on stend, kus on palju erinevaid pakkumisi. Üks firma reklaamib: Kõige parimaid pakkumiseid*] Olime igatahes kohvikus Josephine. Seal on päris ilus ja mugav ja hubane ja soe. Pärast läksime veel Krissu-Pissu juurde, et Asti ka teda kallistada ja tema kodu näha saaks. Jõime sealgi teed ja siis läksime laiali.

Gospelkooriga oli pidu-pidu, mis tegi minu jaoks kogu asja ainult hullemaks. Sain taaskord kinnitust sellele, et nad on imelised inimesed, ükskõik, kas me laulame, tantsime, palvetame, kallistame, naerame või peksame (õrnalt, obviously). Kõike tahaks nendega koos teha. Ma ei saa aru, mis keiss mul praegu sellega on. Mingi aeg tagasi sai mul koorist hullult kopp ette. Ma ei viitsinud proovides käia, ei tahtnud esineda nendega, hängida loomulikult tahtsin, toredad inimesed on LSis alati käinud, aga kuidagi mott oli väga väga maas. Aga see mott on nüüd taeva all ja jääb sinna vist veidi kauemaks. Ma usun, et need inimesed on Jumal kokku toonud ja ei ükski jõud meid lahuta.

Mis mu elus siis veel on.... töö. Tööga on nii, et kui teada tahad, siis küsi, mis parasjagu mu emotsioonid seoses sellega on. Need muutuvad mõnikord isegi. Ühele tüübile olen vist ühe seletuse veel võlgu, aga ei tea, kas teda enam huvitabki. See oli ühel korral, kui ei olnud kõik väga hästi ja koju jõudes olin not-so-happy. Aga mis sellest väiksest asjast ikka rääkida, ainult 400 millegagi päeva veel jäänud ja siis, meeldis või ei meeldinud, vahet pole. Töökaaslased on ikka toredad, eriti üks, kes kuuseehteid heegeldas kõikidele.

Eile käisime ka poes, et osta kokku süüa peredele, kellel ei ole elus võib-olla nii palju vedanud kui meil. Saime kogudusega 5 perekonda, kellele üks mõnus jõuluõhtusöök ja natuke veel kokku osta. Nii mõnus oli seda teha. Lihtsalt mõelda ja muretseda, et inimesed, keda me ei tunne, kellest me ei tea mitte midagi, saaksid ühe rõõmsa õhtu enda rõõmsate õhtute nimistusse juurde. Mina ja Siku tegime paki perele, kus on ema-isa ja väike 4-aastane poeg. Loodan väga südamest, et see väike žest puudutab neid ja teeb nad rõõmsaks. Ehk on see nende jõuluime. :)

Täna on tööl lühike päev ja siis saan kokku oma (asendus)kallimaga, et teda emmata ja temaga koos üks mõnus soe jook juua. Siis saab Lauri Luide Trioga laulu harjutada, siis arvatavasti koristada ja oodata homset.

Jõulud. Mida see siis tähendab? Jõululugu, mida me kõik teame, on siin. Peaks seda lugema ja mõtlema ja aru saama, et see ongi see, mis päriselt juhtus! See ongi see, mis pani alguse minu usule. Ühe väikse lapse sünd. Kuuleme laule, kuuleme sõnumeid, kuuleme omi mõtteid ja ometi ei sõltu neist lauludest, sõnumitest ega mõtetest mitte midagi. See, mis juhtus, juhtus nagunii, ükskõik, kas mina usun seda või mitte. Ükskõik, kas mulle läheb see korda või mitte. See ongi tõde. Ja tegelikult läheb ikka korda küll. :)

Lõppu üks lugu, mida lugesin ja mis väga puudutas:

From Max Lucado's book "God Came Near" ...

IT’S CHRISTMAS NIGHT. THE HOUSE IS QUIET. Even the crackle is gone from the fireplace. The last of the carolers appeared on the ten o’clock news. The last of the apple pie was eaten by my brother-in-law. And the last of the Christmas albums have been stored away having dutifully performed their annual rendition of chestnuts, white Christmases, and red-nosed reindeers.

It’s Christmas night.

The midnight hour has chimed and I should be asleep, but I’m awake. I’m kept awake by one stunning thought. The world was different this week. It was temporarily transformed.

The magical dust of Christmas glittered on the cheeks of humanity ever so briefly, reminding us of what is worth having and what we were intended to be. We forgot our compulsion with winning, wooing, and warring. We put away our ladders and ledgers, we hung up our stopwatches and weapons. We stepped off our race tracks and roller coasters and looked outward toward the star of Bethlehem.

It’s the season to be jolly because, more than at any other time, we think of him. More than in any other season, his name is on our lips.

And the result?

For a few precious hours, he is beheld. Christ the Lord. Those who pass the year without seeing him, suddenly see him. People who have been accustomed to using his name in vain, pause to use it in praise. Eyes, now free of the blinders of self, marvel at his majesty.

All of a sudden he’s everywhere.

In the grin of the policeman as he drives the paddy wagon full of presents to the orphanage.

In the twinkle in the eyes of the Taiwanese waiter as he tells of his upcoming Christmas trip to see his children.

In the emotion of the father who is too thankful to finish the dinner table prayer.

He’s in the tears of the mother as she welcomes home her son from overseas.

He’s in the heart of the man who spent Christmas morning on skid row giving away cold baloney sandwiches and warm wishes.

And he’s in the solemn silence of the crowd of shopping mall shoppers as the elementary school chorus sings “Away in a Manger.”

Emmanuel. He is with us. God came near.

It’s Christmas night. In a few hours the cleanup will begin—lights will come down, trees will be thrown out. Size 36 will be exchanged for size 40, eggnog will be on sale for half price. Soon life will be normal again. December’s generosity will become January’s payments and the magic will begin to fade.

But for the moment, the magic is still in the air. Maybe that’s why I’m still awake. I want to savor the spirit just a bit more. I want to pray that those who beheld him today will look for him next August. And I can’t help but linger on one fanciful thought: If he can do so much with such timid prayers lamely offered in December, how much more could he do if we thought of him every day?