Wow

Eile lõppes nädalavahetus.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Hmm, peaks vist veel midagi selle kohta ütlema.

Juhtus nii, et jälle on põhjust öelda - Jumal on vägev. Oeh, ma mõtlen praegu selle blogi sissekande peale ja ma tunnen, kuidas see tuleb jälle selline nagu ikka, kui mul mingi vägev nädalavahetus või päev on olnud... segane. Aga tead, mis seal ikka. Vähemalt Ulli loeb selle läbi ja ei saa kurta, et ma ei kirjuta. :)

Reedel läksin Nuutsakule Piiblilugemislaagri tiimilaagrisse. Ma vist mõtlesin umbes 4000 korda ümber selle osas, et kas ikka lähen või ei. See aasta ma ju laagris ei käinud ja tervis oli ka kehv ja nii. Aga otsustasin minna. Niisiis...

Inimesed, kes seal olid, olid loomulikult imelised. See ikka kipub nii olema, kus ollakse ühe eesmärgi nimel koos. :) Saime olla osaduses, lugeda koos Piiblit, laulda, süüa, teha kõike Jumalale ülistuseks. Seda on hea teha. :)

Laupäeva õhtul tehti väike jagamisring. Kõik said öelda, mis keiss on. Mind veids hirmutas, et peab ütlema, sest.. ringi algus oli hästi rõõmus ja lilleline. Oli tunnistusi jagada ja kõik tundusid olevat heas kohas. Ma ise mõtlesin, et ma kahjuks ei olegi nii-nii väga heas kohas, aga ei taha ju seda öelda, kui kõik teised on lillelised. Aga õnneks enne mind ütles üks kutt, et tal on keerulised ja rasked ajad, et võitlus käib ja nii. Väga tobe minust, aga ma olin selle eest suisa tänulik, sest see täiega kinnitas, et ma ei ole ainuke ja ma ei pea panema maski ette ja teesklema, et kõik on superluks. Ja kui see ring vaikselt minu poole liikus ja ma järjest mõtlesin, mida ma ütlema peaks, sai kõik järjest nii palju selgemaks. Mulle sai selge(ma)ks, et kõik ongi Jumala kätes. Ja see täiesti hämmastab mind, kuidas ta tegelikult juhib ja kõike liigutab.

Mida ma rääkisin, mis mulle ka selgeks sai, oli see...

Tavaliselt on keskkool ja ülikool need kohad, kus oleme koos oma eakaaslastega. Ja eakaaslased on need, kellele on kõige lihtsam tegelikult oma usuga ligi pääseda. Me elame läbi samu asju, nii mõneski on samad emotsioonid ja küsimused ja palju on ühist. Mina aga ei kujuta ette, et ma oma usuga praegu kedagi kaasa tõmbaks. Mina olen nüüd kindel uskuja sellesse, et Jumal tegi kohe täiesti ekstra nii, et ma ei teadnud, mida õppida, mida teha ja mida mõelda. Et anda mulle aega sättida korda minu suhe temaga, otsida tema südant ja tema tahet ja .. teda. Ja alles siis, kui ma armastan teda nii hullult, et paistab välja, saadab ta mu inimeste sekka, kes potentsiaalselt saavad mind mõjutada, et ma mõjutaks neid. Sellised mõtted siis. Loodan, et läheb nii. :)

Üldse see nädalavahetus näitas, kuidas Jumal näeb suuremat pilti. Minul on minu mõtted.. Aga siis on kari teisi inimesi, kellel üllatuslikult on ka minu mõtted. Minul on küsimused... Ja siis on kari teisi inimesi, kellel on ka need küsimused. Ja Jumal mõtleb, ohhoo, neil on küsimused - saadaks mingi 4 inimest neile rääkima ja vastuseid andma. Oh kui hea mõte, Jumal! Kiidan. :) See on naljakas, kuidas Jumal paneb täiesti lampi erinevatele inimestele täpselt samad mõtted pähe. Inimesed, kes ei ole omavahel neid teemasid kunagi arutanud, tulevad ja räägivad sama asja ja eh... Täiesti lõpp, lihtsalt nii ... hea.

Kadriga ka rääkisime eile, pärast seda, kui olime kinos Eat Pray Love'i vaadanud, kui hämmastav on, et Jumal kasutab ikka suht kõike, et näidata kui awesome ta on. See film läks minu jaoks täpselt õigel ajal täpselt õigesse kohta. Seal käsitleti mõningaid küsimusi, mis olid nii tavalised ka minu jaoks ja ma ausalt sain targemaks. Seal otsiti taga Jumalat. Mitte küll seda sama Jumalat, keda mina otsin ja teenin ja armastan, aga see ei olnudki oluline. Jumal kasutas mingit suvalist Hollywoodi filmi, et minuga rääkida. Samal päeval kasutas ta muide Kelly Clarksoni laulu, mis tuli mulle pähe palveretke ajal, mis täpselt ütles ära selle, mida mina mõtlesin seoses Jumalaga.

Lõppkokkuvõttes ma ei saanudki sealt laagrist kõigele vastuseid. Ma ei läinud sinna üldse selle ootusegagi. Ausalt öeldes läksin vist lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, et saab tore olema. Jumalale ei seadnud ma mingeid ootusi, ei andnud talle nimekirja teemadest, mis nädalavahetuse jooksul peab lahendatud saama. Ma läksin sinna lihtsalt, olles mina ise ja omades oma küsimusi, muresid, leigust ja mõtteid, aga Jumal otsustas ikka, et kannab selle kõige eest hoolt. Ma olen praegu lihtsalt nii õnnelik, et naeratan oma isegi maksaga (nagu Ketut filmis käskis). Ma olen nii tänulik ja täis armastust ja rahu. Mul ei ole kõigele vastuseid, aga see rahu ... see aitab mul vastuseid oodata ja mitte põdeda, et Jumalat ei kotigi. Teda kotib täiega muideks...

Tahaks teha JUHUUUUUUUUUU, aga ma ei saa kohe üldse, see oleks minust tobe. :) Hihi.

Ooooooooooooooooooooeeeeeeeeeeeeeehhhhhhhhhh... see on hea ohe. Rõõmus. :)

Mina ei tea.. Jumal ikka jälle teeb asju. Uskumatuid asju. Häid asju. Ta meeldib mulle nii väga. :)