Hmm...

Ausalt ka ma olen mõelnud juba pikki päevi, et nüüd võiks jälle midagi siia blogisse ka kirjutada. Aga no pole võimalik mingeid mõtteid üheks blogi sissekandeks koondada. Oleks praegu kirjutanud siia, et it's the thought that counts, et ma vähemalt mõtlengi kirjutamisest, aga kuna mul on tööl veids igav, siis ma ju loen teinekord igast tsitaate ja ühes tsitaadis öeldi, et see on üks jama väljend. Ma ei mäleta tegelt, mis selle kohta öeldi ja sõnastust siis veel vähem, aga noh... Jah... las ta siis jääb.

Vaatame siis, kuhu ma pooleli jäin eelmine kord.. :)

Pärnusse hakkasin minema. Pärnus oli tore olla. Ma ei tea, kas sellest, mida ma seal tegin, kellelegi reaalselt kasu oli, aga mulle meeldis seal, Maarja, Paul, Vivian, Günther, Mirjam ja Anita on toredad ja loodan, et järgmine kord, kui keegi neist koos laulab, siis mitte tingimata ühel häälel. :) Aga eks näis. Kiisud olid armsad vähemalt, Bossa ja Pannkook. :)

Pühapäeval panime pidu poole ööni, Kriskapiska tähistas sünnipäeva, mis tegelikult on homme. Nii tore oli kõikidega koos olla ja olles väsinud siiski naeratada ja rõõmustada, et nii vänksid inimesed on kohale tulnud. Mitte küll minu pärast, vaid Krissu pärast, aga ikkagi ka minu sõbrad. Ja nad meeldivad mulle väga. :)

Sellel nädalavahetusel tuli mitu-mitu korda mulle pähe mõte - MIKS MA ÜLDSE RÄÄGIN JÄLLE?? Ma eriti palju mõistlikke mõtteid välja ei öelnud. Aga palju kräppi küll see-eest. Mis on ka tore iseenesest, aga mõnikord tahaks oma ajude potentsiaali proovile panna ja näha, mida see teha suudab. :P

Eile olin veids laip. Pühapäeva hommikul ju vaja vara tõusta ja Krissu pralle hoidis nii kaua üleval, et järgmine päev oli natuke .. mitte nii lihtne olla. Aga sain tööasjus poole päeva pealt linnas Sampos käia ja õnneks oli võtta ka sõber, kes minuga kaasa tuli ja mind lõbustas, nii et see ergastas natukene. :)

Tuleb tänada Jumalat sõprade eest, ega nad just väike kink ei ole. :)