Mis siin ikka öelda...

Hah, palju on öelda. Väga-väga palju. Probleem aga selles, et oleks vist pidanud need mõtted varem kuhugi kirja panema, sest mõni asi ikka hääbub väga ruttu. Reedel kirjutasin blogi sellest, et ma olen armunud. Või ärevil. Ja et ma loodan, et see päeva jooksul üle ei lähe. Vahepeal läks, sest no tõesti ei olnud eriti midagi teha ja see väsitas ja tüütas. Aga mida lähemale päeva lõpp jõudis, seda rohkem iksait ma jälle olin ja ei jõudnud ära oodata, et saaks juba Tehnikaülikooli minna. Sinna jõudes oli mul aega umbes 15 minutit, et nö lainele saada. See ei olnud eriti raske, olgem ausad. Aga iga kord, kui ma sinna lavale läksin, et oma Jumalale laulda, täitus mu süda nii suure rõõmu ja armastusega, millist ma varem tundnud ei ole. Tundsin, et olen õiges kohas, et see, mida ma laulan, on tõesti tõsi ja ma ei pea tegema mingit .. nägu. Ma ei pidanud sundima ennast naeratama või liigutama või mida iganes tegema, ma ei mõelnud sellele, mida arvavad need inimesed, kes mind vaatavad (lootsin tegelikult, et mind ei vaadata üldse), tahtsin lihtsalt olla seal, kus ma olen, ja laulda sellele Jumalale, kes on kõige selle taga. Ta on nii hea. Ta on nii-nii hea ja ma armastan teda nii väga!

Laupäeval läksime pärast GLSi ka Vineyardi koguduse noortekale... .Punktile. Ma räägin UUESTI (kolmandat korda :/ ), mis mul sealt väga väga hästi meelde jäi ja südamesse läks. Pärast jutlust, mida ma eriti ei kuul(a)nud (jäin hiljaks, noh...) ja sellele järgnevat väikegrupi aega (mis oli ka väga mõnus), kogunesime kõik saali tagasi. Laulsime, rääkisime, naersime. Aga üldiselt laulsime. Siis anti võimalus, et kes tahab, võiks tunnistada. Inimesed läksid ja tunnistasid. Tuli üks tüdruk, kes ütles, et tunneb, et Jumal ütles talle, et me peaksime panema oma käed ühe teise tüdruku peale, kes oli veids haige, ja siis palvetama tema eest. Ma ei läinud sinna ette tema juurde, palvetasin seal, kus olin. Aga pähe tulid mõtted sellest, kui friiking ebaloogilised on kristlased.

• Kõigepealt, kui ma tulin sealt väikegrupi ajalt saali, siis mida ma nägin, oli see, et inglane ja ameeriklane juhivad koos ülistust .. eesti keeles.
• Teiseks, kari noori.. teismelisi... laupäeva õhtul... kirikus. Kirik on ju see igav koht, kus käivad vanad inimesed. Noored, teismelised käivad laupäeva õhtuti pidu panemas. Aga vot, milline valearusaam. See mulle meeldib. Ilus.
• Siis tuleb üks tüdruk ja ütleb, et me peaksime käsi peale pannes palvetama kellegi eest. Noor inimene. ... Kuidas??
• Siis mõtlesin selle peale, et just oli GLS. Laupäeva hommikul sõitsime Mariiga koos Tehnikaülikooli ja rääkisime sellest, kui imelik see on, et inimesed tõusevad üles sellisel ajal, mida pole isegi olemas (kell 6 laupäeva hommikul), et siis järgnevad mitu-mitu tundi olla jalul ning aidata teistel inimestel üritust nautida. Ise ei saanud nad sellest ju mitte midagi. Tegelt said... jalavalu... seljavalu.. väsimuse... Juhuu. Palk on taevas. ;)
• Ja siis... Tavaliselt on nii, et kui on üks tüdruk... ja ta armub mingisse mehesse... siis ta salamisi pigem loodab, et kellelegi teisele ta ei meeldi, vähem pinget, eks? Ja kui on kutt... ja ta armub teise kutti.. sellest ei taha ma isegi rääkida. See on imelik. Aga, mida teevad kristlased...? Armuvad ära ja siis tahavad võimalikult palju inimesi selle sama tüübi juurde tuua, et nemad ka temasse armuks. See ei ole ka päris normaalne ju :D Ebaloogiline.

Aga Jumal paneb meid tegema ebaloogilisi asju. See meeldib mulle. Ja ma ise olen sillas, nii sillas.

Isadepäev oli ka jälle. Mu issi on lahe. 2 aastat tagasi kirjutasin temast ka blogi. Sel aastal eriti ei kirjuta. Ma lihtsalt armastan teda väga ja tore oli temaga ja õdedega ja emaga isadepäeval koos aega veeta.

Ma näen oma elus praegu seda, et Jumal armastab mind. Ja ta on toonud mu ellu inimesi, kellele olla sõbraks, keda armastada, toetada ja võimalusel aidata ning nõu anda. Enamasti ma ei oska nõu anda, aga saan kuulata/lugeda ja seegi on paljudele vajalik. Ja ausalt.. nothing makes me happier than being used by God. Näha seda, kuidas Jumal õnnistab nii mind kui inimesi mu ümber. See kõik on lihtsalt nii... imeline. Võrratu.

Hõljun veel natuke aega, siis ehk õnnestub ajudega midagi paremat peale hakata. :)