24-26

Kirjutasin Facebooki järgneva postituse:

Mis selgus täna: Kõik järelejäänud vallalised luidekad peavad vallalisteks ka jääma. Tarvo & Ulli võivad saada hädapärast ühe lapse. Põhjus lihtne: Autos rohkem kohti pole ja söögilaua äärde mahub veel vaid peaaegu üks inimene.

Lisaks näeb Lauri retuusides inetu välja, Luidekad ei jaga geograafiast suurt midagi ja mina olen halb kaotaja (Rummy). Tänan tähelepanu eest

Mõtlesin, et sellest lähtuvalt saab ju kirjutada ülejäänud 24-26-st ka. Vähemalt 24.

Oli siis selline tore jõululaupäev taas, mil Tarvo ja Ulli said ka meiega koos olla. Kuskil seal lõuna-pärastlõuna paiku läksime peaaegu terve perega Schnelli tiigi juurde mäele kelgutama. Peaaegu terve pere sellepärast, et kallis vennanaine ootas kodus oma jõuluimet, mis ka juhtus (tal oli jalg haige ja sai lihtsalt lampi terveks). Kelgutamine oli väga väga tore, videot saab vaadata siit. Vaatasin seda just praegu tööl ja täitsa täitsa pael, tööl on ikka väga mark naerma pursata. Igatahes siis iga mats (luidepere üle-viie-aasta-vanune originaallaps ) lasi kaks korda sealt mäest alla ja oli aeg kelgutamine lõpetada ja minna vanaema-vanaisa tervitama. Käisime T&U juurest läbi, et Tarvo saaks riideid vahetada ja Ulli saaks meiega kaasa tulla ning läksime siis vanade juurde. Üles, kalli-kalli ja alla tagasi ja koju. Ma mõtlesin, et nad teevad nalja, kui nad ütlesid, et me läheme kohe ka minema, aga näed, ei teinud. Kodus sai peaaegu kohe süüa ema tehtud mõnusaid jõuluroogasid. Sealt tuli välja ka see osa, mida mainisin ülevalpool, et Luidekate maksimaalne arv on põhimõtteliselt täis saanud. Kui kõht oli täis ja tuju oli hea, tuli aeg minna kirikusse. Otsustasime (või keegi otsustas..) minna Nõmme Baptistikogudusse. Seal sai kuulda väikese koori muusikat, sai laulda, sai kuulda jõuluevangeeliumi nii evangeeliumitest kui pastori sulest, sai natukene jälle jõulutunnet ja sai vähemasti üks jõulukallistus antud. Ma arvan, et läks hästi, et sinna läksime. Rahvast seal palju polnud, aga saime Luidedega ühe terve rea + ühe lisarea ühe koha hõivata (sõnakordus, mm kui palju seda siin on...). Igatahes... siis läksime koju, kus sõime veel tanguvorsti ja muud ülejäänud lõunasöögi toitu ning magusat ja head ja jõime glögi ja jagasime kingitusi, mida me jälle ei pidanud sel aastal tegema. :D Teist aastat järjest juba me "ei tee" kingitusi. Aga igatahes, siis oli veel nii ka, et mängisime Rummyt ja Geopol'i (?) (ma ei mänginud, vaatasin pealt) ja siis jõime Tarvo/Ulli tehtud jäätisekokteile, mis olid nii superhead. Soovitan soojalt (aga tegelikult pigem külmalt).

Sel aastal olin ma kingituste mittetegemises isiklikult edukam, tegin ainult oma kahele vanemale õele. Teate kui uskumatu rõõm mul südamesse tuli, kui ma need kingitused neile ära ostsin. Kadri nägi, ma olin ikka väga iksait ja ei jõudnud päris ära oodatagi, millal ära anda saaks. Eriti hull muidugi on asja juures see, et ostsin need 23. juba ja andsin alles 24. veidi pärast keskööd, ehk siis 25. alguses. Nii pikk ootus oli, täitsa pael. Aga vähemal Siku reaktsioon oli seda väärt. Krissu vist niiiiii väga iksait ei olnud, aga loodan, et natuke ikka :) Siis oli vaja veel natukene arvutis olla ja siis tuli magamisaeg.

Mõtlesin, et 25. puhul oleme perega tavaliselt kuskil käinud või midagi teinud, seega ei mõelnud ka sel aastal mingeid plaane välja. Ja kui ma "hommikul" ärkasin, siis sain aru, et igasugused plaanid oleks ära jäänud nii või naa, sest see ilm, mis mulle otsa vaatas, oli täiesti uskumatu. Scarlet möllas ikka täiega. Siis saimegi teha ühe mõnusa koduse päeva. Põhimõtteliselt esimene asi, mis ma hommikul tegin, oli Rummy koos õdede ja emaga. Aitasin emal veids mängida, sest ta ei ole seda varem mänginud ja seega ei osanud päris õiges suunas iseseisvalt mõelda. :D Aga saime mängitud, Siku või Krissu võitis ja siis tuli isa kampa võtta ning Unot mängida. Seda tegime õige mitu mängu, võitsin neist vist paar. Siis oli igaüks vaba tegema, mida hing ihaldas... seega läksin oma sooja voodisse lugema ühte raamatut, mis lõpuks ometi on köitnud mu tähelepanu nii palju, et viitsin seda järjepidevalt lugeda. Viimasel ajal on kõik raamatud olnud nii kerged käest ära minema, et see raamat on suisa õnnistus. The Shack on selle nimi ja see on mm... Oh, see on lihtsalt hea, tõsieluline ja ma ei ole sellega jõudnud piisavalt kaugele, et täpselt rääkida, millest see räägib. Aga juba võin seda soovitada, sest tegemist on hea raamatuga. Sain veel veidi arvutis ja teleka taga olla ja siis oli aeg magama minna jällegi. Ma täpselt ei mäleta, kas tegin veel midagi või ei, aga vist mitte. Väga kodune ja rahulik päev oli.

26. hommikul sõime kodus ilusti hommikust ning siis läksime õdedega Mustame Kristlikusse Vabakogudusse, et Lauri Luide Trio ja ÜllarMartaEda trioga natuke proovi teha enne kui teenistus algab. Ja siis oli teenistus, kus saime oma laulud laulda ning muuseas ka ühe luuletuse kambakesti kirja panna ning esitada. See oli täitsa tore, mulle need inimesed meeldivad väga-väga. Siis, kui koosolek läbi sai, ütles isa, et kuulge, lähme Pärnusse vanaema tervitama. Seal Saalemi kirikus oli ka ülistusõhtu, mis näeb meie tavapärasest ülistusõhtust küll erinev välja, aga mulle tegelikult see kontseptsioon meeldib. Välja reklaamitud kui ülistusõhtu, aga mitte selline kõigil silmad kinni, käed laes Hillsongi ülistusõhtu, vaid selline, kus iga inimene saab öelda, mis südames, saab tunnistada või lugeda või teha, mis soovib ja lauldakse ka koos, aga mitte meie tavapäraseid lemmareid, vaid pruunist laulikust. Kus muideks on nii heade sõnumitega laulud, et kui vaadata kõrvale sellest, et need kõlavad vanamoodsalt, siis saaks nendega ikka niimoodi ülistada, et kohe hull. Vot. Aga ma tahtsin tegelikult enne seda pikka juttu öelda veel seda, et suutsime endaga kaasa kutsuda Üllari ja meelitada Viljari. Üllar oli kohe rutuga nõus, Viljariga läks veidi aega ja olimegi juba leppinud sellega, et ta ei tule, kui järsku tema kõrval kõndides kuulsin pealt ta telefonikõnet, et ta ei saa kahjuks ühte teise kohta minna, sest tuli välja, et tuleb Pärnusse minna. Säärane rõõm. :) Seega võtsimegi pärast kiiret söömist ette sõidu Pärnusse. See oli veelgi rõõmustavam kui arvasin. Nimelt sellepärast et: jäime umbes 10-15-20 minutit hiljaks. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees 7 inimest. Ja pärast üritust ütles mu kallis vanaema (aama), et oli palvetanud just seal, et tuleks ometi 3 inimest veel, et saaks 10 täis. Ja sadas sisse meie kamp, 9 inimest. Vanaema õnnelik, et Jumal kolmekordselt ta palvele vastanud on ja meie rõõmsad, et meie kohalolek kedagi tõesti ka õnnelikuks tegi ja kinnitas. Pärast teenistust saime minna vanaema juurde ka külla, kus laulsime pruuni lauliku laule ning rääkisime juttu ja saime jälle kõvasti süüa, nagu ikka. Ja siis tuli aeg koju minna. Enne kui see võimalikuks sai, pidid Lauri ja Viljar ühe maadluse ka maha pidama, mis lõppes lumehunnikus Viljariga ja Lauri kadunud kindaga, mis pärast mõningast kaevamist siiski leiti sealt, kuhu Lauri Viljari loopinud oli. Tegime poisid lumest puhtaks ja hakkasimegi sõitma läbi Kohila kodu poole. Igaüks sai jälle omamoodi autos aega veeta, Üllar ajas kõigil ajusid sassi, Lauri vaatas Knight Riderit, Krissu oli vaikselt omaette (:D), Viljar oli ka tore ja rääkis minuga juttu, kui Üllar Sikuga juttu ajas. See, mis ees toimus, on hull, Grete oli täitsa üle mõistuse.

Aga ühtäkki jõudsime koju ja siis oligi pühapäev põhimõtteliselt läbi. Ühtlasi ka jõulud.

Täna ärgata oli mitte nii ränk kui arvasin, aga siiski mitte meeldiv.

Aga ütleme siis nii, et olen selleks nädalaks peaaegu valmis. Eriti hmm, reedeks... :)

Nägemist.