19-21

Üritasin tööd teha. Ei õnnestu. Kirjutan parem nädalavahetusest. Reedel hakkas pihta.

Reedel käisin töö asemel koolitusel. Töökeskkonna alane täiendkoolitus. See ei olnud üleni igav, aga mul oli terve selle vältel nii suur uni, et ma ei arvanud, et vastu pean. Aga pidasin. Ja sain tunnistuse ja puha. Siis ruttu-ruttu koju ja siis ruttu-ruttu Tallinna Autobussijaama, et piletit osta ja Kadriga koos Pärnusse vudida.

Pärnus oli üritus nimega Restarter. A k a PP eelüritus. Jõudsime Kadriga sinna reedel kell 20, üritus hakkas peale juba kell 19. Aga tunnisest hilinemisest hoolimata saime veidi kuulda jutlust ja veel veidim bändi. See bänd on uskumatu. Kuidagi ebatõenäoline seltskond. Lihtsalt elu sees ei paneks ühte bändi nt Pesurit, Kremenetskit ja Remmelit (H.). Lisaks veel Viinalaps, Remmel (H.), Elbrecht ja Rõõmus. Täitsa selline... põnev... on see seltskond. Aga kõlab hästi ja ülistavad Jumalat, pole midagi kobiseda. :) Ja kaasa laulda oli ka täiesti võimalik, kuigi, jupp nagu ma olen, oli raske mingi kahe meetrise mehe tagant sõnu näha. OK, ta ei olnud nii pikk, aga ma ei näinud. Aga vahet pole. :D Ja pealegi, see kaasa laulmise probleem tuli alles laupäeval, sest reedel ma eriti ei näinud vaeva selleks, et hakkama saada. Reedel igatahes sai üritus läbi, oleks võinud ju magama minna juba ka, aga kuna Siku oli vaja Kaia juurde saata ja tagasiteel ära eksida, siis läks nii, et magama saime alles kell 4. Olgu, Siku saatmisel ja eksimisel oli selles ikka eriti väike roll tegelikult, aga mul oli vaja Aliast mängida ja Kadril Imrega juttu ajada. Nii et ei olnud võimalik varem sinna "voodisse" ennast paigutada.

Laupäev jõudis ka kätte ja mind äratasid üles Imre ülivaiksed sammud. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, aga üles ma ärkasin ja mõne aja pärast ka "voodist" välja astusin. Uus päev algas, lasin Siku sisse, käisime Kadriga hommikusööki ostmas ja kui tagasi jõudsime, siis oli enamus inimestest juba ka ärganud. Seegi tore. Kell 12 pidi Vineyardi noortel hakkama inglastega piiblitund vms. Otsustasime Kadriga, et läheme ka tarka juttu kuulama. Aga tutkit, mingit Piiblitundi polnud. :S Hakati jagama prohvetlikke sõnu ja palvetama kõikide eest, nii et mingit õpetust me sealt ei saanud... :S

.

.

.

.

.

.

.

HAH! See palveaeg, mis kestis üle kolme tunni, oli täiesti amazing. Ma miskitõttu otsustasin, et seekord ei ole see minu jaoks. Läksin sinna tuppa, kui ringis olevad toolid olid juba täis, seega istusime Kadriga ringist väljaspool. Võtsin endale mugava positsiooni ja kuulasin ning vaatlesin. Mõnikord käisin toast väljas, vetsus ja mujal. Lihtsalt.. olin. Ja ei lasknud Jumalal ennast puudutada. Lihtsalt otsustasin, et eih, ei taha. Reaalselt mõtlesin, et ma ei taha, et nad mulle prohveteeriksid jälle ja mu eest palvetaksid. Imelik... tavaliselt, kui on mingi selline palveaeg, siis ma olen esimene, kes hüppab üles, et jeeeeeeessss, minu eest võib palvetada. Aga tookord mõtlesin, et nad võiks mu ära unustadagi. Miks see nii oli, ma ei tea. Aga oli. Üli hea meelega vaatasin, kuidas Kadrile prohveteeriti ja tema eest palvetati, sest ma ei tea, minu meelest pole talle nii varem tehtud. A la, et mul on üks sõna ja ma usun, et see on Sinule (näpp Kadri poole). Ja mul oli nii hea meel, et ta seal oli ja seda kuulis ja koges. Aga siis jõudis aeg nii kaugele, et pidime minema teise ruumi, sest sinna oli vaja bändipoistel tulla. Mõtlesime siis Kadriga, et lähme ostame süüa parem, kõht oli räigelt tühi. Ja tuli Stuart, kes ütles, et 'No-no, you're coming with us.' Ohkasin ja läksin. Hoidsin jälle omaette, kuigi ruum oli väiksem ja seda oli raskem teha. Paar korda mõtlesin veel, et kui mina nüüd järgmine ei ole, siis lähen minema. Täitsa lõpp, halb on isegi kirjutada seda. Mina, kes ma kogu aeg räägin, et igatsen Jumala järgi ja tahan temasse armuda ja teda armastada ja tema armastust kogeda, otsisin viisi, kuidas edukamalt tema eest põgeneda. Haige vend. Igatahes... jälgisin siis inimesi, kuidas kõik tüdrukud, kes ringi keskel olid, järjest nutma puhkesid ja mõtlesin, et saagu, mis saab, mina täna siin nutma ei hakka. Siis ütles Stuart: MARILIIS! Ja ma pidin minema ringi keskele. Martin hakkas palvetama ja rääkima... ja pisarad hakkasid jooksma. Ma üldiselt ei ole selline, kes mõõdab vaimulikku kogemust pisarate koguse järgi. Minu meelest ei pea pisaraid üldse olema tingimata. A võib-olla peab ka, ma ju ei tea ka kõike. :) Igatahes, minu vastuseisust ja puberteedist hoolimata otsustas Jumal, et mind on vaja puudutada ja minuga on vaja rääkida. Ja temale omaselt läks iga sõna täpselt õigesse kohta.

Ja üldiselt on hullult vägev näha, kuidas Jumal räägibki kõikidele täpselt neid asju, mida neil vaja kuulda. Anthonyl oli mitu korda probleem, et need mõtted, mis tema südamesse sai, jõuti täpselt enne ära rääkida, kui tema kord oli midagi öelda. Sel ajal kui Anthonyle tuli südamesse kasutada mikrofoni nö näitematerjalina ühe tüdruku jaoks, rääkis teine inglane sellele tüdrukule juba seda sama juttu. See on lihtsalt üli awesome.

Igatahes, pärast seda palveaega hakkas peale ülistusõhtu. Vähendatud koosseisus Restarter bänd tegi muusikat/juhtis ülistust ja Martin rääkis. Ja kõik oli väga super. Mulle meeldis laulda. Mulle meeldis välja öelda sõnu, mida ma päriselt kogu südamest tunnen. "Mu elu võta endale, et tooksin au vaid Sinule!" Aamen! Seda ma tahangi teha. Ja seda ma laulsingi. Ja seda ma palvetasingi. Ja seda Jumal ka kuulis. Nüüd... ootan. Oma aega. Jumala aega tegelikult.

Laupäeva õhtul sõitsime koju Elbrechti, Kremenetski ja Haageniga. Nad on kõik suht toredad, pole midagi öelda. Selgeks sai see, et ma armastan Kremenetski õde ja Kremenetski ise armastab ka oma õde ja kolme juustu pitsat.

Pühapäeval oli koguduse aastapäev. See oli täitsa tore. Aastapäeva puhul võttis lisaks minule ja Indrek Luidele ja Kristel Luidele sõna ka väga austatud pr Ulli Luide. :D Hästi rääkisid kõik, mu meelest vähemalt küll. Süüa sai ka. Ja siis!!! Siis sai Pärnusse minna! JEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!! :D Kõik olid veids hämmingus, et mida pekki ma sinna Tallinnasse ronisin vahepeal. Aga oli vaja ju olla koguduse aastapäeval! Pärnusse jõudsime jälle kohale. Soundchecki saime jälle teha. Laulda jälle saime. Martinit ja Stuartit kuulda saime ka. Rõõm oli seal olla. Pärnu meeldib mulle. Sinna elama vist ei läheks (Tallinn laaaav :D), aga seal käia on igati tore. :) Rutiinist välja ja kuskile mujale on alati hea minna.

Aga kõik vist seekord minu nädalavahetusest. Oli hea. Tõesti oli. Teeme veel nädalavahetust. :)