Täna hommikul ärkasin ja avastasin, et oo, mul on paha tuju. Üritasin mõelda, miks, ja kas äkki mul on lihtsalt väsimus. Aga samas mul on ju iga hommik väsimus, kell lihtsalt heliseb liiga vara. Seega jõudsin järeldusele, et eip, asi pole väsimuses. Tuju on paha ja midagi pole teha. Läksin siis vetsu, kus on peegel. Mossitasin endale vastu.. ja teate, dialoogid iseendaga on ühed väga võimsad asjad teinekord. Ja ma pidasin seal endaga dialoogi. Mõttes. Ja jõudsin järelduseni, et why oh why peaksin ma raiskama ühe päeva oma lühikesest elust halva tuju peale? Kui mul on võimalus olla naeratav, rõõmustav ja armastav, siis miks ometi peaks ma selle asemel olema pahur ja mossis?
Elu on selleks liiga-liiga lühike.
Kas pole?
1 comment:
TÄPSELT!
Post a Comment