On inimesi... ütleme, et üks kuni mitu, kes tahaksid minu kolpa ühe mõnusa pauguga rõõmustada, kui ma ütlen, et mul on väike armastus riigi vastu, mille nimi on Rootsi. Aga mida ma teha saan, kui seal lihtsalt on väga rõõmustav koht? Mitte kolbigi ei saa teha, nii et ei teegi.
Rootsi = heaoluühiskond. Viimasel reisil (24.10.2008-04.11.2008) sain selle väitega väga tuttavaks ja leiutasime gospelkoori inimestega nii mõnegi põhjuse, miks see tõele vastab.
Ma räägiks tegelikult natukene meie reisist üldiselt. Reisiks oli gospelkoor Living Stone'i kontserttuur Rootsi lõunaosas, linnakestes, mis seotud "Silla ehituse" projektiga. Eksjö (ööbimislinn), Nässjö, Ekenässjö, Vetlanda ja Vaggeryd'i linnades olid kontserdid ja lisaks käisime söömas Torpas, mida lihtsalt peab mainima, sest see on ka selle projektiga kaasatud ;) Kõikides linnades ootas meid ees soe vastuvõtt, fika, söögid ja veelkord fika fika fika. Enamuse ajast oli kõht täis ning tühja kõhu tunnet oli minul isiklikult vist kaks korda, mida on sellise pikkusega reisi kohta ikka üsna vähe.
Andsime 5 kontsertit, millest neljal olid meil kõigil oma mikrofonid. Pean ütlema, et ikka väga mõnus on oma mikriga ja ainuke halb külg selle juures on see, et plaksutada ei saa eriti laulude ajal. Aga seda asendame nipsudega ;) Kontserditel oli üsna mitu inimest. Saalid ei ajanud küll üle ja kihiti ka inimesi sinna ei topitud, aga mina jäin rahvahulgaga rahule küll :)
Iga kontsertiga üritasime järjest enam saada sellist meelsust, et me lihtsalt ei esineks vaid meist tuleks välja see rõõm, mis tuleb ülevalt. Et põhiline eesmärk oleks ikkagi ülistus, mitte esinemine. Jumal teab, kui palju see õnnestus, aga hea on sellist eesmärki silme ees hoida ja selle poole püüelda.
Hommikuti ja õhtuti üritasime saada kogu grupi kokku, et võtta aega palveks ja muljetamiseks. See aeg oli minu arvates üsna vajalik ja kohati tundsin, et sellisest osadusest jäi suisa puudu. Hilisemal muljetamisel sain teada, et ma ei olnud mitte ainuke, kellel selline mõte oli. See pani natukene mõtlema, et missugune see meie õhkkond siis on, kui mitmel inimesel on see mõte, aga keegi ei taha/julge/viitsi/raatsi seda välja öelda. Aga seda siis üritame parandada järgmistel väljasõitudel, ma vähemalt loodan ja annan endast parima.
Aga tegelikult tundus, et õhkkond kõikide vahel oli väga hea. Inimesed, kes suures osas väga ei tunne teineteist said natuke targemaks teiste inimeste koha pealt ja isiksused said harjuda teistsugustega. Mõnus ju :)
Makrovõtted. Jees. See on minu vana uus vana uus armastus, mille ma siis enda jaoks taasavastasin selle toreda reisi ajal. Üsna mitu pilti, mis meie kaameraga tehti, on üsna kasutud, aga silmale ilusad ehk Liisu tegi palju lähivõtteid. Kusjuures kõige ägedam on see, et suutsin ka teisi nakatada selle sooviga selliseid pilte teha. Uhke :)
Kui mul tuleb veel meelde mõni asi, mida kindlasti on vaja mainida, siis kirjutan uue sissekande.
Seniks aga AIDAA ja kutsuge mind veel Rootsi (ja mujale ka! ;)
*Inspireeritud: mõnus aeg Rootsis*
No comments:
Post a Comment