Olen tundnud, et Jumal on mind mõne asjaga üsna palju valiku ette seadnud. Tundub, et Ta tahab õpetada mind mõnele asjale "ei" ütlema. Sest siiani ma ei ole osanud seda teha. Võib-olla ei ole lihtsalt tahtnud. Eriti asjad, mis puudutavad laulmist. Ma kohe ei suuda sundida ennast "ei" ütlema. Tundub, et aega ja tahtmist nagu on, et asjadega tegeleda, nii et miks siis ära öelda.
Samas tunnen ka seda, kuidas enam ja enam on Jumal tahaplaanile jäänud. Üritan seda tagasi hoida, aga mitte piisavalt. Nii kerge on leida põhjust või tegevust, mis asendaks näiteks Piibli lugemise. Eriti kui mulle üldse eriti lugeda ei meeldi. Aga samas tahaks nagu alati, et Jumal mind aitaks. Kelle peale ma ikka loodan, kui mitte Tema peale. Enda? Ei-ei. Ma ju ei pea, kui mul on Suur Müügiautomaat.
Tunnen, kuidas ma olen sellise suhtumisega üks kuni mitu korda Jumalale haiget teinud.
Enam ei taha...
kohe üldse mitte.
No comments:
Post a Comment