Täna kui ma jalutasin koju Vineyardi kirikust, ehmatasin ma iseennast... selle lihtsa mõttega, et ma tundsin ennast lihtsalt üksi. Muidugi ma olingi üksi, kuna kedagi ei olnud minuga koos, aga seekord tõesti tuli nutumaik kurku ja mõtlesin, et täitsa pael... ei tea, kust või miks selline mõte.. Aga mul tuli meelde üks Raido Orase lause kunagisest jutlusest: "Kriis ja kannatused on tihti selleks, et mõistaksime teist inimest." Ja kui ma seal kõndisin ja nukrutsesin ja pisaraid tagasi hoidsin, endale meelde tuletades, et tegelikult ma ei ole üksi - alati, alati on mul Jumal ja kindlasti on mul sõpru, kes mind armastavad ja keda mina armastan, siis mõistsin, et sellest ei pruugigi abi olla, kui öelda, et ei, Jumal on sinuga. Mina ise pean olema üksikule inimesele see sõber, kes tunneb huvi, kes toetab ja armastab ja palvetab. Alles siis, ma arvan, tunneb inimene, et keegi tõesti hoolib ja tihtipeale alles siis võib ta tunda ka Jumala armastust.
Üksilduse tunne ei ole hea ja ma tänan Jumalat, et Tema on minuga ja et mul on kalleid inimesi, kes hoolivad.
4 comments:
Mina armastan Sind hästi palju, Liisu!
Ja mind Sind :)
sa oled nii-nii-nii-nii palju!
like
Mitte sellepärast, et sa tundsid end üksikuna, vaid sellepärast et see aitas sind jälle sammukese edasi teiste mõistmise teekonnal :)
p.s. eelmises postituses oli trükiviga, sellepärast kustutasin.
Post a Comment