Millalgi tegin endale telefoni märkme - vana mees bussikas.
Mõtlesin, et kirjutan blogisse ühest loost ja mõttest, mis sellega kaasnes, aga siis unustasin ära. See oli umbes 2 nädalat tagasi.
Ootasin siis mina bussipeatuses trollibussi. Kuna oli pisut vihmane-tuuline, siis läksin katuse alla peitu. Katuse all oli peale minu veel üks vana pahura olemisega mees, kellel olid seljas natuke räbalad riided ja kes ei olnud aroomi mõttes kõige meeldivam. Ei midagi hullu, aga ma oma uhkuses siiski mõtlesin, et pigem on hea distantsi hoida ja pilku vältida.
Sinna samma bussipeatusesse tuli üks armas poiss. Kuskil 10-11-aastane, ma pakuks. Tuli ja istus potsti maha selle mehe kõrvale ja kindlasti oma pool minutit kuni minut vaatas oma siiraste silmadega talle otsa, üritades ta pilku püüda, et talle oma soe naeratus edasi anda. Mees ei pannud seda tähele ja vaatas ikka asfalti oma ees, mis tundus palju põnevam. Mingi aeg tundus, et see poiss siis loobus ja vaatas teisele poole, aga paari sekundi pärast asus jälle mehe pilku püüdma. Ja siis tuli troll.
Väike žest väikselt poisilt, minu päev oli korda läinud. Tundus, et see poiss on õigesti aru saanud, kuidas elu käib. Kui keegi mossitab, toriseb, on pahur, siis ei ole minu asi talle vastu mossitada ja toriseda, vaid naeratada ja anda oma soojust. Kui minul on naeratus ja temal on kulm kortsus, siis on suur võimalus, et kui me kokku satume, siis ühele jääb teisest midagi külge - ma tahan teha nii, et minu naeratus jääb talle külge, mitte vastupidi.
Ah mina ei tea, kas mul pointi ka oli. See liigutas, igatahes.
No tsekkige naeratust.... kaunis. :)
(pic by the Ulli Luide)
No comments:
Post a Comment