"... Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil."
Olen mõnikord mõelnud, miks on nii raske rääkida asjadest, mis on sügavad ja mis tegelikult korda lähevad. Miks on palju lihtsam teha nalju ja rääkida tühjast-tähjast, selle asemel, et jagada asju, mis on südames? Aga mingi hetk ma sain aru... kui suu räägib sellest, millest süda on tulvil, siis on ju kõik selge... Kui ma vaatan sarju, kuulan mittekristlikku muusikat, otsin Youtube'ist järjest humoorikamaid koomikuid , vaatan 9gagist naljakaid pilte või mis iganes, siis ei olegi ju tegelikult väga loogiline eeldada, et ma siis kaasinimestega räägiksin Jumala asjadest? Isegi kui ma loen natuke Piiblit ja palvetan, siis kui ma sama palju või rohkem teen asju, mis on puhtalt meelelahutus, siis ei ole ju mu süda tulvil nendest õigetest asjadest. Ja kui ongi palju lihtsam võtta üles neid tühiseid teemasid, siis... mis siin imestada.
Tuleb midagi ette võtta, sest Jumal teeb suuri asju, Jumal räägib iga päev ja Temast on põhjust ka teistele rääkida.
"... how can I go home if I don't know where home is?"
2 comments:
Ahhh, totally!
Olen ise ka avastanud, et see vähene, mis Piiblist loen või mis jutlust kuulan, on nii kosutav ja sellest tahaks jagada ka teistele, aga see on nagu ühe korra jutt ja siis hoiad seda, kuniks on "Sinu kord" rääkida.
Aga olen aru saanud, et kui pidevalt lugeda, siis võib selle vähese, mis praegu südamel ära rääkida ja uskuda tõsimeeli, et kui on minu kord, siis on juba uued mõtted või selle pisku edasiarendus ja veel parem mõte lõpuks.
ma saan ka aru täiega.
Jo kommenteeris eile, et seda on näha,kuulda, et ma olen rohkem ülistuslaule kuulama hakanud, sest et ma laulsin eile terve päev ülistuslaule :D
Post a Comment