Suurim käsk

Viimasel ajal on mu peas keerelnud mõtted Jeesuse suurima käsu kohta. Armastada Issandat täiega. Panna ta esimeseks kõiges. Olen just mõelnud, kas ma siis olen sellega hakkama saanud või kuidas mul sellega läheb. See on lihtsalt käinud mul peas ja ma olen mõelnud, et peaks ikka seda silmas pidama. 

Ja nüüd eelmise kahe päeva jooksul olen kolmest erinevast kohast kuulnud just selle sama käsu kohta. Eile kirikus rääkis sellest Tarvo, õhtul kuulasin ühte Mike Pilavachi jutlust, kus seda kõvasti mainiti ning täna alustasin ühe piiblilugemise programmiga, kus esimese päeva teema on just see sama. 

Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Mitte et armasta teda natukene. Kui aega üle jääb. Vaid kõigega mis sa oled, kõigega mis sul on - see kõik on ju temalt tulnudki. Tunnen, et mu prioriteedid on ikka ja jälle paigast ära vajunud. Jälle on aeg ennast tagasi rajale ajada. Jälle on aeg lubada, et NÜÜD on kõik teisiti ja NÜÜD ma saan hakkama. Tõde on aga see, et ise ma olengi ikka ja jälle see viimane hädapätakas, kes hakkab suure hurraaga korralikuks ja mõne päevaga vajub tagasi sissekäidud mugavale lihtsale rajale. Tuleb koos Jumalaga otsast lõpuni seda teed käia. Teadlikult panna ta esimesele kohale, teadlikult tuua ohvreid selle nimel, et see nii jääks. Ohverdada hommikusi unetunde, mõnikord loobuda vestlusest sõbraga selleks, et vestelda Jeesusega - oma esimese armastusega. 

5. Moosese 6:4-6 ütleb:

Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!

Ah ma jälle hakkan kirjutama mingit head mõtet, mis mu enda südant nõnna täidab, aga kui kirja panemiseks läheb, jääb sellest järele mingi mula. Mis seal ikka, loen parem piiblit edasi. ;)