Vaba tahe

Enne kui lähen tänase teema juurde, räägin eilsest. :D Eile oli selline mõnus päev, aga ma rohkem detailidesse ei lasku, sest Sikut ei huvita mu päevaplaanid. ;)

Räägin hoopis õhtust. Gospelkoor Living Stone'iga käisime esinemas üritusel nimega ESIK ja ma lihtsalt ei suuuuudaaaaa :D Koor on nii mõnnadi mõnn, et kohe kole. Nii väga naudin nendega laulmist ja koos olemist ja kui veel hästi läheb ja feeling on hea ja inimesed naudivad kuulamist ka ja noh.. lihtsalt, kui on hea, siis ongi hea. Mõistate? Mõistate. Suurepärane. Ma siis rohkem ei räägi sellest. Craig Hamer rääkis ka "munadepüha" tegelikust tähendusest (mm, detailideni) ja eks seda oli hea jälle meenutada. Hästi räägib. Rääkis ka ühest oma kogemusest, kui ta oli 10 või 11 või 12, kes seda mäletab (tema.. ja kogu ülejäänud ESIKu rahvas), kui ta oma põlvelt naha ja liha maha kukkus ja seda auku, mis järele jäi, pidi ilma tuimestuseta (jää oli tuimestuse asemel) suurte harjadega küürima. Täiesti pekkis, kui ta seda rääkis, jalust võttis nõrgaks ja ma nii hästi kujutasin seda ette. Vähemalt seda, kuidas see välja võis näha, seda valu ei suuda ma küll ette kujutada. Õh, võtab praegugi südame alt külmaks (öeldakse ju nii või vä?). Igatahes, siis ta kirjeldas seda, mida tehti Jeesusega, peksti kõige räigemate piitsadega, suruti pikkade okastega kroon pähe, löödi risti. Millegipärast seda oli palju raskem ette kujutada...

Aga jutt, mida ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, on see, mida ma mõtlesin trammis teel tööle. See on veids inspireeritud sellest raamatust, mida hetkel loen, mida mainisin veidikene siin. See läheb kokku natuke ka sellega, mida mainisin eelmises lõigus. Selle tõid mu mõttesse ka uudised vägistamistest kesklinnas ja lood uudistes mõrvamistest. Aga niisiis... Mis minu jaoks tundub nii hämmastav (halvas mõttes), on see, kui halvad inimesed olla võivad. Loomulikult on nii palju häid inimesi ja kindlasti peitub tükike head igas inimeses, aga ma ei saa aru, miks peaks inimestele pakkuma naudingut see, kui keegi neid kardab? Kuidas saab keegi olla oma arust nii palju teistest üle, et ta läheb ja tapab või läheb ja vägistab või läheb ja röövib? Või kasvõi lihtsalt on selline hirmuäratav suur ülemus, et ütleb välja kõik, mida sülg suhu toob ja pääseb igasugustest probleemidest, sest ta on lihtsalt nii äss (olgu kõigile selge, et ma ei räägi siinkohal enda ülemusest). Mis see on, mis paneb inimesi käituma nii .. ebainimlikult? Nagu loomad. Neandertallased. Metslased. Ma teen halba... because I can. Vaba tahe - mitte armastada. Olla õel. Olla halb.

Aga kui võtta see vaba tahe ära... Mis siis jääks? Kas jääks armastus? Kas jääksid siirad emotsioonid? Vaevalt. Kui ma saaksin panna kedagi ennast armastama... Mitte isegi sundida, vaid lihtsalt... teha nii, et ta armastab mind. Ütleme, et mul oleksid need võimed. Ma ei tahaks seda teha, ma arvan. Mis rõõmu sellest on, kui ma tean, et tema enda soovidel ja tahtmisel ei ole selles "armastuses" mingit rolli mängida? Või kui inimene on teise inimese vastu hea, sest ta on niimoodi "programmeeritud". See on loomulikult hea, kui keegi on hea (imeline lause), kuid see ei ole päris. See ei ole SEE.

Mul on vaba tahe ligimest armastada või mittearmastada.

Mul on vaba tahe teha head või halba.

Mul on vaba tahe öelda ilusti või öelda halvasti.

Mul on vaba tahe Jumalat armastada või mittearmastada.

Kui sa oleksid Jumal... Sa näeksid KÕIKE, mis maailmas toimub, mida inimesed mõtlevad. Sa teaksid, kui väga palju inimesi sind südamest vihkab. Sa näeksid, kui palju inimesi siiralt ja südamest sind armastavad ja teenivad. Asendada kõik see robotitega, kelle sa oled ise pannud ennast armastama? Või jääda ikka selle juurde, et kõik teevad ise oma otsuse sinu kasuks või kahjuks?

... aga kui aega on vähe, siis tuleb igatahes otsus ruttu teha.