See, mida ma lubasin teha.

Nii, nagu lubatud, või noh.. mainitud.. siis kirjutan nüüd midagi. Sest ma tahan! Mul on kuidagi.. rõõm südames. Mingi põhjus sellel kindlasti on... I blame God. :D

Reede oli üks tore päev. See hakkas tegelikult juba neljapäeval, kui Liinakas minuga rääkis ja ütles, et võib-olla me siiski ei lähe Pärnusse (pidime minema PP eelüritusele, olin seda juba nädalaid oodanud), sest lubati lumetormi ja Liina isa ei olnud väga rahul sellega, et me selliste oludega sõidaksime. Ühine otsus tehtud - kui torm on, siis ei lähe. AGA palvetame TÄIEGA, et oleks ilus ilm! Hommik oli hullult ilus, aga kui tööle jõudsin, siis hakkas juba vaikselt ära kiskuma. Taevas läks tumedaks, puud hakkasid õõtsuma ja oligi - lumi mis lumi. Või rahe. Vahet pole. Valged tükid taevast. Hakkasin hooga palvetama, et Jumal teeks ilma ilusaks, et me kindlasti saaksime Pärnusse minna, sest ma niiiii väga tahtsin. Ja ei läinud kaua aega mööda, kui juba oligi päike väljas. Ma olin niii tänulik. AGA taaskord ei läinud kaua aega mööda, kui juba oli uus lumelaine taevast. Sain sõnumi Jannult, et palvetame TÄIEGA ja palvetasimegi täiega ja täitsa lõpp, terve meie sõidu aja oli ilm nii ilus, et kohe uskumatu. Tõesti. Päike paistis, ühtegi sadet alla ei tulnud ning tänu ja rõõm olid südames. Läksime siis viiekesi Pärnu poole (Kats, Siku, Liinakas ja Jannu) ning ühel ajahetkel jõudsime kohale... ainult tunnikese jäime hiljaks. :) Kui sisse astusime, siis hakkas Daniel just parasjagu jutlust sisse juhatama, nii et .. me ei jäänud millestki ilma :D Kuulsime Karli ja Terjet rääkimas, kuulsime bändi muusikat tegemas ja saime laulda. Ma olin seda oodanud juba pikka aega, tõsiselt. To sing my heart out.. Sorry, seda on eesti keeles halvem öelda. Aga igatahes. Nii mõnus oli, Jumal on imeline ja võrratu ja vägev ja võimas ja talle pole miski võimatu. Suur armastus Ta vastu.

Pärast läksime Steffanisse ja tulime tagasi koju. Seltskond oli suurepärane, tulevik on helge ;)

Laupäeval käisime ema, Krissu, Lauri ja Sikuga Viimsis Ex Tempore lindistamisel. See oli päris tore isegi, mulle millegipärast endiselt meeldib oma siblingutega koos aega veeta. Nad on toredad. Ja koor ka üllatas paaril korral. :) Lauri metallofoni ja jembega on küll üsna humoorikas vaatepilt ning ema meeleheitlikud pilgud samuti :D Aga ei, pole midagi halba öelda, 5 laulu saime tehtud ja oleme rahul, eksju.

Pärast lindistamist oli suht ... mõttetu... jõudsime koju, sõin kõhu täis ja magasin ülejäänud päeva maha.

Aga siis tuli pühapäev. Kuna me arvasime, et suurem osa meie perest/kogudusest ei saa EK teenistusel olla, siis jätsime selle ära. Tuli aga välja, et oleks saanud, kuid siiski said kõik vabad käed teha, mida tahtsid. Ma ärkasin küll sellisel ajal, et oleks jõudnud teisele Oleviste teenistusele, kuid otsustasin siiski jääda koju, olla emale abiks ja eem.. puhata. Ja tegelikult ei kahetse ma seda sugugi, kuulasin ühte jutlust, mille Ant mulle juba ammu saatis, kuid milleni ei olnud siiani jõudnud. See oli Mike Pilavachi jutlus, milles ta rääkis evangeliseerimisest ja kuidas seda teha ja kuidas mitte teha. Kuidas Jeesus tegi ja kuidas tänapäeval kogudused kipuvad tegema. Soovitaks seda jutlust kuulata, aga kahjuks ma ei mäleta sellest muud, kui pealkirja Evening with Mike Pilavachi.. See oli kas Orange County's või San Fraciscos ja ee... jah, ühesõnaga. Mitmesõnaga... ma ei oska rohkem öelda. iTunesi kaudu vist sain. Heh, küsige Anthonylt ;)

Õhtul oli Ruuter, kus tegelikult paneeldiskussioonil tulid üsna sarnased mõtted välja, mis seal jutluseski. Et kui sa tahad, et inimene sinust aru saaks või sind kuulaks või kui sa tahad ise teisest inimesest aru saada, siis sa pead astuma tema kingadesse, vaatama asjadele tema vaatevinklist. Lihtne mõte, aga hea meelde tuletada.

Janet on ingel.

Minu poolt tänaseks kõik :)