See, mida ma lubasin teha.

Nii, nagu lubatud, või noh.. mainitud.. siis kirjutan nüüd midagi. Sest ma tahan! Mul on kuidagi.. rõõm südames. Mingi põhjus sellel kindlasti on... I blame God. :D

Reede oli üks tore päev. See hakkas tegelikult juba neljapäeval, kui Liinakas minuga rääkis ja ütles, et võib-olla me siiski ei lähe Pärnusse (pidime minema PP eelüritusele, olin seda juba nädalaid oodanud), sest lubati lumetormi ja Liina isa ei olnud väga rahul sellega, et me selliste oludega sõidaksime. Ühine otsus tehtud - kui torm on, siis ei lähe. AGA palvetame TÄIEGA, et oleks ilus ilm! Hommik oli hullult ilus, aga kui tööle jõudsin, siis hakkas juba vaikselt ära kiskuma. Taevas läks tumedaks, puud hakkasid õõtsuma ja oligi - lumi mis lumi. Või rahe. Vahet pole. Valged tükid taevast. Hakkasin hooga palvetama, et Jumal teeks ilma ilusaks, et me kindlasti saaksime Pärnusse minna, sest ma niiiii väga tahtsin. Ja ei läinud kaua aega mööda, kui juba oligi päike väljas. Ma olin niii tänulik. AGA taaskord ei läinud kaua aega mööda, kui juba oli uus lumelaine taevast. Sain sõnumi Jannult, et palvetame TÄIEGA ja palvetasimegi täiega ja täitsa lõpp, terve meie sõidu aja oli ilm nii ilus, et kohe uskumatu. Tõesti. Päike paistis, ühtegi sadet alla ei tulnud ning tänu ja rõõm olid südames. Läksime siis viiekesi Pärnu poole (Kats, Siku, Liinakas ja Jannu) ning ühel ajahetkel jõudsime kohale... ainult tunnikese jäime hiljaks. :) Kui sisse astusime, siis hakkas Daniel just parasjagu jutlust sisse juhatama, nii et .. me ei jäänud millestki ilma :D Kuulsime Karli ja Terjet rääkimas, kuulsime bändi muusikat tegemas ja saime laulda. Ma olin seda oodanud juba pikka aega, tõsiselt. To sing my heart out.. Sorry, seda on eesti keeles halvem öelda. Aga igatahes. Nii mõnus oli, Jumal on imeline ja võrratu ja vägev ja võimas ja talle pole miski võimatu. Suur armastus Ta vastu.

Pärast läksime Steffanisse ja tulime tagasi koju. Seltskond oli suurepärane, tulevik on helge ;)

Laupäeval käisime ema, Krissu, Lauri ja Sikuga Viimsis Ex Tempore lindistamisel. See oli päris tore isegi, mulle millegipärast endiselt meeldib oma siblingutega koos aega veeta. Nad on toredad. Ja koor ka üllatas paaril korral. :) Lauri metallofoni ja jembega on küll üsna humoorikas vaatepilt ning ema meeleheitlikud pilgud samuti :D Aga ei, pole midagi halba öelda, 5 laulu saime tehtud ja oleme rahul, eksju.

Pärast lindistamist oli suht ... mõttetu... jõudsime koju, sõin kõhu täis ja magasin ülejäänud päeva maha.

Aga siis tuli pühapäev. Kuna me arvasime, et suurem osa meie perest/kogudusest ei saa EK teenistusel olla, siis jätsime selle ära. Tuli aga välja, et oleks saanud, kuid siiski said kõik vabad käed teha, mida tahtsid. Ma ärkasin küll sellisel ajal, et oleks jõudnud teisele Oleviste teenistusele, kuid otsustasin siiski jääda koju, olla emale abiks ja eem.. puhata. Ja tegelikult ei kahetse ma seda sugugi, kuulasin ühte jutlust, mille Ant mulle juba ammu saatis, kuid milleni ei olnud siiani jõudnud. See oli Mike Pilavachi jutlus, milles ta rääkis evangeliseerimisest ja kuidas seda teha ja kuidas mitte teha. Kuidas Jeesus tegi ja kuidas tänapäeval kogudused kipuvad tegema. Soovitaks seda jutlust kuulata, aga kahjuks ma ei mäleta sellest muud, kui pealkirja Evening with Mike Pilavachi.. See oli kas Orange County's või San Fraciscos ja ee... jah, ühesõnaga. Mitmesõnaga... ma ei oska rohkem öelda. iTunesi kaudu vist sain. Heh, küsige Anthonylt ;)

Õhtul oli Ruuter, kus tegelikult paneeldiskussioonil tulid üsna sarnased mõtted välja, mis seal jutluseski. Et kui sa tahad, et inimene sinust aru saaks või sind kuulaks või kui sa tahad ise teisest inimesest aru saada, siis sa pead astuma tema kingadesse, vaatama asjadele tema vaatevinklist. Lihtne mõte, aga hea meelde tuletada.

Janet on ingel.

Minu poolt tänaseks kõik :)

Tahan veel..

.. kirjutada.

Aga ma praegu ei saa. Aga teeme nõnna, et täna-homme kirjutan. Pigem vist homme. Või ülehomme. Ütleme siis, et esmaspäeval. Sobib?

Sobib.

Harašoo!

Sii juuuu leiter.

Forgiveness....

....is more than saying sorry...sorry...sorry... ;)

Lugesin ühe tüdruku kogemusest, kes käis põrgus ja taevas. Üks asi, mis kõige rohkem närima jäi, on see, et keegi oli põrgus, sest ta ei olnud andestanud. Nagu Piiblis on öeldud, kui sina ei andesta, siis ei saa Jumal ka sulle andestada. Ja ma hakkasin mõtlema.. et huvitav, kas mu elus on keegi, kes on mulle niimoodi haiget teinud, et ma ei ole suutnud andestada. Kas mul oleks vaja kellelegi praegu andestada? Mõtlesin endise koguduse ja kooli peale.. kas olen jätnud midagi niimoodi õhku, et see seisab minu ja Jumala vahel? Ja ma loodan, et ei ole. Loodan, et olen suutnud andestada. Sest igal juhul tundub, et olen suutnud lahti lasta ja sellest mitte kinni hoida, kuigi unustamine ei ole nii lihtne.

Lugesin Seattle'i Mars Hilli koguduse pastori Mark Driscolli jutlusest ühte lõiku, pealkirjaks : 10 Things Forgiveness Is Not. Ja see on nii hea. Ma kopeerin selle siia alla ka, kui keegi vähegi tahab seda lugeda. Tean, et on vähemalt üks inimene, kelleni ma tahaksin selle mõttega jõuda, kuid ma arvan, et ta ei loe mu blogi.. Igatahes..

10 Things Forgiveness Is Not:

1. Forgiveness is not approving or diminishing sin.

It’s not saying, “Well, it’s okay. Nobody’s perfect. Everybody makes a mistake,” or, “It’s not a really big deal. Worse things have happened.” No, it is a big deal! It’s so big that God died for it. So don’t dishonor the cross of Jesus and approve or diminish something that required the death of God.

2. Forgiveness is not enabling sin.

I see this frequently with wives who misunderstand submission. “Okay, the husband is the head of the home, he’s supposed to lovingly lead.” Great. He’s supposed to lovingly lead by following Jesus, and if he’s not following Jesus, the wife shouldn’t follow him because her ultimate allegiance is to Jesus and the first job description of the wife is to be a helper. And sometimes husbands are foolish. They make stupid decisions financially. They make reckless decisions spiritually. They buck godly, spiritual authority trying to correct them. And in the name of forgiving them, the wife comes along and enables him. She just is complicit in his rebellion and sin and folly.

You can forgive someone without enabling their sin, participating in it. You can have a friend or a family member who is an addict, for example, you can forgive them without enabling them. Forgiving is not enabling. Forgiving can even include confronting and rebuking, and sometimes it must.

3. Forgiveness is not denying a wrongdoing.

“It didn’t happen. I forgot all about it. I just moved on. I pretend like it never happened. I didn’t let it affect me.” That’s not true. It’s not the denial of a wrongdoing. Forgiveness is not denying that you were sinned against.

4. Forgiveness is not waiting for an apology.

Some of you say, “I will forgive them as soon as they say they’re sorry.” I hate to break it to you, some people are never going to apologize. Some people are going to continue in their destructive, rebellious, and foolish life course. Some people will be stubborn and religious and self-righteous and they’ll never confess or admit. Some people will move away, you’ll never speak with them again. Some people will die before they articulate repentance. And so you forgive them before they apologize.

5. Forgiveness is not forgetting.

This is one of the great Christian myths. “Well, we forgive and forget.” No we don’t! You can’t forgive and forget. You can’t. You were raped, molested, abandoned, beaten, abused, cheated on, betrayed, lied about. “Forget it”? You can’t forget it. It’s impossible. And some will appeal to Bible books like Jeremiah, where it says that God will remember their sin no more. And they’ll say, “See? God doesn’t remember our sin.” And let me tell you this, God does remember our sin. He’s omniscient, he’s all knowing, he forgets nothing, he knows everything. Right? It’s not like God’s in heaven going, “I forgot a whole bunch of things.” He would cease to be God.

What does it mean that God remembers their sin no more? It means that God chooses not to interact with us based upon what we’ve done, but instead interact with us based upon what Christ has done. It means that he chooses to see us as new creations and he chooses to work for a new future. It means that at the forefront of God’s thinking toward us is not all of the sin that we’ve committed, but all the work that Jesus has done for us and in us and, by grace, will do through us. But it’s not like God has no idea what you did yesterday. He forgets nothing.

And I see this sometimes in counseling, where one person will sin against another person and they’ll say, “Well, you shouldn’t even remember that.” It’s impossible. I had one situation recently. I looked at the husband, I was like, “You slept with her best friend. She’s not going to forget that ever. Now, she can choose not to interact with you in light of that. She could choose to forgive you. She can choose to not be stewing on that every minute of every day and seething. But she’s never going to forget that this happened because it was cataclysmic.”

6. Forgiveness is not ceasing to feel the pain.

Just because it hurts doesn’t mean you’ve failed to forgive. It still hurts. Some of you have had horrible things done to you. Horrible things done to you. With all sincerity, I’m sorry. And it would be so cruel to say, “Well, if you’ve forgiven them, it shouldn’t hurt anymore.” Well, sure it does. See, we don’t hear in the Bible that all the tears are wiped from our eyes until the resurrection of the dead in the final unveiling of the kingdom. It means people are crying all the way to Jesus. It still hurts. It’s okay for it to bother you.

7. Forgiveness is not a onetime event.

It’s not like you forgive someone and it’s over. Sometimes, they keep sinning, so you need to keep forgiving. Or sometimes you forgive them, but there are emotional moments where it feels fresh.

There’s one woman that I know, her husband committed adultery on her. And he earnestly repented and she honestly forgave him and they have sought biblical counseling and they have worked it out. But she confesses there are times, sometimes even at church, where her husband is doing nothing wrong, and it’s been some years, that she’ll just see him talking to another woman, maybe even a mutual friend, and just the sight of him with another woman causes her to feel all of that betrayal again and it rises up in her soul. And she needs to forgive him again for what he did in the past. Sometimes forgiveness is something that is regularly required.

8. Forgiveness is not neglecting justice.

You can forgive someone and call the police and have them arrested. You can forgive someone and testify against them in court. Romans 13 says to obey the government. They’d say, “I thought you forgave me.” “I do. I forgive you. But you’ve committed a crime. You’ve broken the law. And so these are the consequences.” If you’ve stolen, you need to pay it back. If you’ve lied, you need to go tell the truth. It’s not a neglecting of justice. You can forgive and pursue justice.

9. Forgiveness is not trusting.

I hear this all the time. “My dad molested me. He said he’s sorry. Can he babysit my kids?” Answer? No way. No way. “My boyfriend or husband hit me, but he said he’s sorry. Should we just pick up where we left off and keep going?” No way. See, trust is built slowly. It’s lost quickly. Trust is built slowly.

Those of you, now hear this, I’m your pastor who loves you. Let me put an airbag around this. For those of you who are naive and gullible, trust is to be given slowly, lost quickly. Some of you give your whole heart away and never take it back. Give it away slowly and if someone sins against you grievously, trust has to be rebuilt over time. It’s not trusting. It’s not trusting. Some people can be trusted in time with fruit and keeping with repentance after they’ve gotten help. Other people should never be trusted because the risk is simply too high. This is particularly true with children who are vulnerable. We need to be exceedingly careful with who we trust.

10. Forgiveness is not reconciliation.

It’s not that you’re friends and you hang out and everything’s okay. You’re close and it’s back to normal. Not at all. It takes one person to repent. It takes one person to forgive. It takes two people to reconcile. That’s why Paul says, “In as much as it is possible with you, seek to live at peace with all men.” Here’s what he’s saying. Do your best, but you can’t be at peace with everyone. But if it doesn’t work out, make sure it’s their fault, not yours. Right? It takes two people to reconcile.

This is where I’ve got a friend right now who’s in the midst of a divorce because she is acknowledging her own sin, her husband really is the problem, and she’s saying, “I love you, I forgive you. If you’ll meet with counselors, if you’ll submit to the authority in our church, I extend a hand to you and we can reconcile and save this marriage.” He’s saying, “No. I don’t think I did anything wrong. I don’t think I need to listen to the pastor. I don’t need to meet with a counselor. I don’t need to listen to anyone. It’s your fault.” There will be no reconciliation. Not with a man like that. Repentance takes one, forgiveness takes one, reconciliation takes two.

Forgiveness and Justice

Now, in hearing this, some of you, like me, will have strong sense of justice. You say, “But if I forgive them, where’s the justice?” Justice comes, friends, ultimately from Jesus. Either they will come to faith in Christ and you will get your justice at the cross, where Jesus’ blood was shed in their place for their sins as Jesus’ blood was shed in your place for your sin, because Lord knows we’ve hurt people too, or, if they remain unrepentant, your forgiving them does not mean that they are ultimately forgiven.

They’ve sinned against you and God, and as you forgive them, you’re leaving them to Jesus. And if they live in a state of unrepentance and they don’t come to Jesus for forgiveness, they will stand before Jesus in the end. And they will be judged and sentenced to the conscious eternal torments of hell to suffer forever for all of their sin, paying their eternal debt to the living God.

So, in forgiving someone, we are not neglecting justice. We’re leaving it to the perfect judge to enact perfect justice, either at the cross or in hell, but either way justice will be served. And we forgive in light of that.

Vaba tahe

Enne kui lähen tänase teema juurde, räägin eilsest. :D Eile oli selline mõnus päev, aga ma rohkem detailidesse ei lasku, sest Sikut ei huvita mu päevaplaanid. ;)

Räägin hoopis õhtust. Gospelkoor Living Stone'iga käisime esinemas üritusel nimega ESIK ja ma lihtsalt ei suuuuudaaaaa :D Koor on nii mõnnadi mõnn, et kohe kole. Nii väga naudin nendega laulmist ja koos olemist ja kui veel hästi läheb ja feeling on hea ja inimesed naudivad kuulamist ka ja noh.. lihtsalt, kui on hea, siis ongi hea. Mõistate? Mõistate. Suurepärane. Ma siis rohkem ei räägi sellest. Craig Hamer rääkis ka "munadepüha" tegelikust tähendusest (mm, detailideni) ja eks seda oli hea jälle meenutada. Hästi räägib. Rääkis ka ühest oma kogemusest, kui ta oli 10 või 11 või 12, kes seda mäletab (tema.. ja kogu ülejäänud ESIKu rahvas), kui ta oma põlvelt naha ja liha maha kukkus ja seda auku, mis järele jäi, pidi ilma tuimestuseta (jää oli tuimestuse asemel) suurte harjadega küürima. Täiesti pekkis, kui ta seda rääkis, jalust võttis nõrgaks ja ma nii hästi kujutasin seda ette. Vähemalt seda, kuidas see välja võis näha, seda valu ei suuda ma küll ette kujutada. Õh, võtab praegugi südame alt külmaks (öeldakse ju nii või vä?). Igatahes, siis ta kirjeldas seda, mida tehti Jeesusega, peksti kõige räigemate piitsadega, suruti pikkade okastega kroon pähe, löödi risti. Millegipärast seda oli palju raskem ette kujutada...

Aga jutt, mida ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, on see, mida ma mõtlesin trammis teel tööle. See on veids inspireeritud sellest raamatust, mida hetkel loen, mida mainisin veidikene siin. See läheb kokku natuke ka sellega, mida mainisin eelmises lõigus. Selle tõid mu mõttesse ka uudised vägistamistest kesklinnas ja lood uudistes mõrvamistest. Aga niisiis... Mis minu jaoks tundub nii hämmastav (halvas mõttes), on see, kui halvad inimesed olla võivad. Loomulikult on nii palju häid inimesi ja kindlasti peitub tükike head igas inimeses, aga ma ei saa aru, miks peaks inimestele pakkuma naudingut see, kui keegi neid kardab? Kuidas saab keegi olla oma arust nii palju teistest üle, et ta läheb ja tapab või läheb ja vägistab või läheb ja röövib? Või kasvõi lihtsalt on selline hirmuäratav suur ülemus, et ütleb välja kõik, mida sülg suhu toob ja pääseb igasugustest probleemidest, sest ta on lihtsalt nii äss (olgu kõigile selge, et ma ei räägi siinkohal enda ülemusest). Mis see on, mis paneb inimesi käituma nii .. ebainimlikult? Nagu loomad. Neandertallased. Metslased. Ma teen halba... because I can. Vaba tahe - mitte armastada. Olla õel. Olla halb.

Aga kui võtta see vaba tahe ära... Mis siis jääks? Kas jääks armastus? Kas jääksid siirad emotsioonid? Vaevalt. Kui ma saaksin panna kedagi ennast armastama... Mitte isegi sundida, vaid lihtsalt... teha nii, et ta armastab mind. Ütleme, et mul oleksid need võimed. Ma ei tahaks seda teha, ma arvan. Mis rõõmu sellest on, kui ma tean, et tema enda soovidel ja tahtmisel ei ole selles "armastuses" mingit rolli mängida? Või kui inimene on teise inimese vastu hea, sest ta on niimoodi "programmeeritud". See on loomulikult hea, kui keegi on hea (imeline lause), kuid see ei ole päris. See ei ole SEE.

Mul on vaba tahe ligimest armastada või mittearmastada.

Mul on vaba tahe teha head või halba.

Mul on vaba tahe öelda ilusti või öelda halvasti.

Mul on vaba tahe Jumalat armastada või mittearmastada.

Kui sa oleksid Jumal... Sa näeksid KÕIKE, mis maailmas toimub, mida inimesed mõtlevad. Sa teaksid, kui väga palju inimesi sind südamest vihkab. Sa näeksid, kui palju inimesi siiralt ja südamest sind armastavad ja teenivad. Asendada kõik see robotitega, kelle sa oled ise pannud ennast armastama? Või jääda ikka selle juurde, et kõik teevad ise oma otsuse sinu kasuks või kahjuks?

... aga kui aega on vähe, siis tuleb igatahes otsus ruttu teha.

Tühjust täis

Teate, ma olen mitu päeva mõelnud, et kirjutaks midagi, et teil ka ikka tore oleks. Sest noh, kes ei tahaks minu tegemistest ja mõtlemistest teada, eks. Aga tuleb tõdeda, et nagu mu postituse pealkirigi ütleb, on mu pea tühjust täis. Mida ma siis teen..

• Ma istun päevast päeva tööl, vahel käin väljas, et ilma nautida (vahel ei viitsi välja minna).
• Saime õdedega ka Noorte Alfa käsiraamatu tõlgitud, 400 lehekülge. Juhuuu.
• Siis sain kätte ühe raamatu, mille netist ostsin ja siis eile avastasin, et sellel on 600 lehekülge. :D Loodan, et on siis ikka nii huvitav. Selle nimi on "Even Silence Has An End" ja selle on kirjutanud Ingrid Betancourt. Kirjutab seal oma kogemustest, kui teda 6,5 aastat Kolumbia džunglis pantvangina hoiti. Algab ühe põgenemiskatsega, aga kuna raamatus on kokku 600 lehekülge, siis vaevalt see katse edukas on :D Olen edukalt juba 9. leheküljele jõudnud, nii et noh.. paari aasta pärast ütlen, kas oli hea raamat.
• Käisin Kadriga vaatamas etendust nimega "Nagu poisid vihma käes", kus mängib meie kallis endine klassivend Harri Ausmaa. See oli huvitav. Nagu Harri isegi ütles, siis tal oli hea sujuv üleminek Lumivalgekese printsist neuropsühholoogia haigla patsiendiks. Etenduse point oli ee... et ee... aa. Poistest üritati mehi teha. Neli katsealust oli, kellel olid erinevad hädad (1 kartis vägivalda, 2. oli 23-aastane neitsi, 3. oli gei, 4. arvas, et ta meheosad on nagu väikel poisil), mida üritati väga ebatavaliste meetoditega ravida (1. mindi kallale ja murti mõlemad käeluud, 2. pandi luku taha võrgutava naisega, 3. sai kiiritusravi, 4. pandi teistele tüüpidele aktimodelliks) Igatahes, oli ... huvitav. Kadrile meeldis, et õnnelikku lõppu polnud (tüübid lasti maha). Ja tegelikult oli see üldse mingi tsiki unenägu.
• Tegelikult jõudis nüüd Rahva Raamatusse veel üks raamat, mille ma ostsin ja ära kingin.
• Täna õhtul teen kodus šampinjone juustuga.
• Gospelkooriga oleme ka proovi teinud ja esinenud ja esineme veel.
• Ja ongi nagu nii, et ei oska midagi öelda. Toimub nii piisavalt palju, et ei oska öelda, mis üldse toimub. Mõistate? Mõistame. Et.. lugege parem teiste bloge ja kirjutage ise bloge, siit midagi väga ei tule. Mu suurimad mõtted said ära öeldud siin ja midagi nõnna suurt ja olulist ei ole mu hallidesse ajurakkudesse rohkem tunginud (välja arvatud lõpuajad.. neist olen mõelnud..).

Olge siis ilusad ja nautige ilma, sest ilm on tore. Homme sajab lund.

Naistepäev

Ma ütlen ausalt, et aru ma ei mõista, miks see veel vajalik on. Valentinipäeval juba ootame, et kutid meile toredusi teeks, vaja siis veel ühte päeva nõuda.

Aga mõttetu või ei, tegelikult on rõõmustav see, kui astud uksest sisse tööle ja laua peal on Raffaello karp. Ja tegelikult teevad südame soojaks ka kolm roosi, mis naeratuse saatel üle antakse. Ja kui neile kolmele veel neljaski lisandub. :) Tore on, kui tehakse kingitusi ja peetakse meeles, aga ehh, vaesed mehed.

Naised, kallistame mehi siis ka mõnel päeval, eks! Või mis iganes neile meeldib. Jutud käivad, et meestepäev olla 23. veebruar. See läks küll nõnna mööda, et noh... oh well.

Täna on aga kõik maailma lilled meile, kallid naised.

Ja siis RUTTU KOJU VASTLAKUKLEID TEGEMA!

Ah ma niisama...

Mõtlesin, et ei tohi jälle jätta pikka vahet, muidu on nii, et jääb pikk vahe. Loogiline, kas pole? Möödas on jälle üks nädalavahetus. Ja ma pean ütlema, et jälle oli tegemist ühe mõnusa nädalavahetusega. Suurem osa minu kristlikust tutvusringkonnast veetis nädalavahetuse kas Riias või Tallinna Inglise kolledžis. Ja siis hunnik inimesi, kellest ma ei teadnud midagi, aga eeldasin, et ju nad ühes neist kahest on (see küll sai ümber lükatud, kui reedel trollis Vollit nägin). Riias oli üritus nimega Sexual Revolution (või Moral Revolution, olen mõlemat nime kuulnud.. üks nimedest on tsensuuri läbinud? ;), kus lisaks headele kõnelejatele oli muusikat tegemas Jesus Culture. Ja TIKis oli Põlev Pirn, kus lisaks headele kõnelejatele oli muusikat tegemas I Seek U.

Mina aga, mässaja nagu ma olen, veetsin oma nädalavahetuse hoopis teistmoodi. Reedel läksin pärast tööd Solarisse, et oma kalli Kadriga toredat aega veeta ja Komeedis üks koogilõik süüa. Aga tuleb välja, et reede õhtul pärast tööd on Komeet selline koht, et noh.. kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Ehk siis, kõik lauad olid täis ja oli ka pisikene järjekord, et mina ja Kadri kindlasti lähiajal sinna sisse ei saaks. It's all a conspiracy, I know it!!! Läksime siis nagu peata kanad teist tegevust otsima (ausalt ka peata kanad käivad ringi ja otsivad tegevust :D). Solaris kino - ei. Plaza - ei. Radisson Lounge 24 - jah. Plaza - ei. Solaris kino - ei. Cubanita - jah. Kõndida sai edasi-tagasi ikka paar head korda, aga asi oli seda väärt (loe: see oli täiesti mõttetu, sest Solarisse polnud meil lõppkokkuvõttes üldse asja). Aga Radissonis saime istuda ja juttu ajada ja kooki süüa (Chocolate Fudge Cake... söögiks ei kõlba, kuigi ilus näeb välja) ja häid ja paremaid jooke juua ja üritada mõistatada, mis keelt räägivad neli meest, kes meile silma teevad. No OK, mulle tegid silma, sest Kadri oli nende poole seljaga. OK-OK, ainult üks tegi silma, teisi ei huvitanud üldse. ASI SEEGI!! Vahetasime nende kokku paar sõna - "Hello!" "Hi!" ja natukene hiljem "Bye!" "Bye!" ASI SEEEEGI!!!!! Igatahes, arvatavasti oli tegemist portugali keelega, sest hispaania keel see ei olnud, aga Kadri sai enamusest siiski aru ja hispaania ja portugali keeled on väga sarnased. Oeh, MIKS ma räägin sellest nii palju, täiesti mõttetu. Ma loodan, et sul, kallis lugeja, on hea meel mu blogi lugeda. :D Võid pooleli jätta, ma ei solvu (aga jäta siis märk ka, allpool võimalus 'dislike' vajutada! ;). Aga igatahes siis pärast Radissoni otsustasime ikkagi uuesti vaadata, kas kinos on midagi head, seega käisime hopsti Plazas ja hopsti Solarises ja näe, läksimegi... Cubanitasse istuma ja tarbima. See oli ka päris täis, aga saime ikka täitsa mõnusad istekohad ja veetsime seal paar head tundi rääkides teismeliste jutte ja õppides veeeeeeeeeeeeeeeeeeel paremini teineteist tundma. Tunnen teda tegelt päris hästi juba. Ta on päris lahe ka. :) Siis pärast Cubanitat oli aeg koju minna, käisin Hesburgerist läbi, sest a) Ma ei olnud eriti midagi söönud peale selle koogi b) See oli ainuke asi, mis jäi tee peale, mis oli lahti. Võtsin siis sealt endale kellaajale väga sobimatu eine ja jalutasin TIKi juurde, et Sikuga koos koju minna.

Laupäev oli ka tore. Üsna pea pärast ärkamist läksime kodust ära - mina ja ema Rocca Al Maresse shoppama ning isa ja Grete mingit voodit tassima. Ema saak Roccast - talvemantel, suruõhk, klaviatuur. Minu saak Roccast - mälupulk, ekraanipuhastuslapid. Ei ole nagu väga tavapärane kahe naise shoppamissaak, ega ju? Aga ega me ei olegi lihtsad naised. Me ostame ikka vajalikke asju ja arvuti asju ja palju ei puudunud, et autoasju ostaks (OK, puudus ikka väga palju). Ja seda ka, et ma ei leidnud endale sobiva hinnaga ja sobiva paksusega jopet. Tahtsin, et järgmine tali oleks soe. Aga praegu veel ei ole ma suutnud seda kindlustada. Aga igatahes siis tulid issi ja Grete meile jälle järele ja läksime koju koristama ja sööma ja puhkama. Ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis läksime Tarvo-Ulli juurde, et nunnukat Bosset ja ilusat kodu vaadata ja aidata kodu veel ilusamaks teha. Aitasin Tarvol rulood paigutada ja Ullil radikat värvida ja oligi jälle laupäev möödas (pärast saunas ja vannis käiku muidugi).

Ja pühapäev, kaunis päev. Läksime kirikusse pika-pika ringiga. Miks minna otse, kui saab ka ringiga, eksju. Käisime Kaljust, Allikalt ja Nõmmelt läbi ja siiiiiiiiiiiiiiiiis jõudsime Kajja. Teenistus oli jälle väga perekondlik, tore ja hea ning pärast teenistust läksime Sikuga TIK-i, et saada välja läkitatud ning öelda inimestele 'Tsau!'. Ja siis läksime täitma oma kodanikukohustust (mis tuleks ümber nimetada kodanikuõiguseks, sest kohustus peaks ju olema kohustuslik?). Kuna oleme sisse kirjutatud korterisse, mis asub Valgevase tänaval, käisime valimas Põhja-Tallinna valitsuses Kalamajas. Muide, tundub, et perekonnanimed, mis algavad L, K ja M-iga, on Põhja-Tallinnas väga populaarsed, sest see oli ainuke laud, millel oli järjekord. Siis läksime Sikuga koju, kus saime koos emmega vaadata suusatamist (Aivar Rehemaa, Oslo MM 50km, 32. koht) ja tennist (Jürgen Zopp vs Richardas Berankis, Davis Cup, J.Z kaotas VÄGA tasavägise mängu, mis kestis ~4 tundi). Siis tsillis iga roju omas toas kuni Grete SÖÖÖÖÖÖÖÖÖMAAAAA kutsus ja me saime ema tehtud pannkooke/vahvleid nautida. Oli mõnus ja rahulik õhtupoolik (tegelt terve päev) ja see natuke aitas kaasa sellele, et ma ei ole täna surmväsinud. Mõnus oli oli oli.

Andke andeks, et te jälle kogu selle asja ära lugesite :D Parem see kui mitte midagi vist või vä? :)

Kui ma mõtlen väljendi 'peata kanad' peale, siis tuleb selline pilt mõttesse...

Pere

Joosua 24:15

"Aga kui teie silmis on halb teenida Issandat, siis valige endile täna, keda te tahate teenida ...

Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat."

Taevas teab...

Hoiatus: vist tõsisema sisuga sissekanne, kui olete harjunud mu blogist leidma. :)

Viimasel ajal, kui olen trammi pealt tööle kõndinud, olen vaadanud tee peal oleva putka seina pealt Õhtulehe suuri pealkirju. Ja kaks korda on seal olnud küsimused Jumala kohta. Esimene kord siis, kui olid Haapsalu traagilised sündmused, Õhtuleht küsis, kus Jumal oli. Ja nüüd eile, kui kolm inimest olid libedal maanteel surma saanud. Õhtuleht : Öeldakse, et Jumal hoiab, miks ta nüüd ei hoidnud?

Ja mind nii häirivad need pealkirjad. Kaks põhjust: a) Ma ei saa aru, miks järsku on inimestel, kes ei usu, et Jumal olemaski on, süüdistada seda olematut olevust? Või mõelda, kus ta nüüd on? Pole ju olemaski, kus ta siis on nii väga. Või siis, miks ainult süüdistada, kui on halb, mitte tänada kui on hea? See on minu jaoks imelik. b) Need panevad mind ka mõtlema nendele küsimustele ja see on tobe, sest jään vastuse võlgu.

Kui oli see põleng Haapsalus ja ma nägin seda pealkirja, siis hakkasin isegi mõtlema.. ja küsisin ka Maffeuselt.. Mida ma vastaks, kui keegi minu käest otse küsiks? Kus Jumal oli või miks Ta lasi sellisel asjal juhtuda? Mida ma oskaks öelda? Ma ju ei tea. Võin öelda, et Jumala teed on vahel imelikud ja et äkki Ta tahtis need lapsed enda juurde võtta. Kohta, kus ei ole haigusi, puudeid ega kannatusi ja kõik on hea ja ilus. Või kui küsitakse, miks Jumal ei hoidnud neid kolme seal maanteel? Aga kust mina tean? Tean vaid, et mina ei näe suurt pilti, ma ei näe seda, mida Jumal mõtleb või teeb. Jumala teed on suuremad, kui mina, Jumal on palju suurem kui mina isegi ette suudan kujutada. "Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemat kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted." (Jesaja 55:8-9) Ma ei saagi aru. Ma ei teagi. Ma tahan teada, aga ei tea. Mul ei ole võimalik näha asju nii kõrgelt ja nii laialt kui Jumal näeb ja ausalt, ma ei tea, kas siiski mõistaks. Küllap mõistaks.

Aga seni, kuni ma ei näe suurt plaani või kogu pilti, tuleb lihtsalt usaldada Jumalat ja seda, et Ta ei laksi niisama. Tõesti on raske aru saada isegi mul, kes ma olen kogu oma elu Jumalat tundma õppida ja järgida üritanud. "Taevas teab ju kõiki saladusi, Taevas näeb, mis inimsilm ei näe. Ja kuigi tundub, et kõigel pole vastust, Taevas teab.." Ja kui meie sinna Taevasse kord jõuame, siis... siis me saame aru.

I wonder why life seems so hard,

I stop and I ask myself:

"Where is my God?"

Now, you may find what I'm saying

a little hard to believe,

but the hardest times in my life

was when He carried me.

Then it occurred to me,

God is with me always,

and it's clear to me

and now I can say

God will take care!

Aga täna...

Tänane päev on küll seni kiiresti läinud.

Ups

Näedsasiis, kuidas aeg lendab. Täna on juba 3. märts. Kas ei olnud see mingi... eelmine nädal, kui ma istusin vana-aastaõhtul Krissu juures, oodates, millal saab aeg parajaks, et Viimsisse minna? Või kui ma mõtlesin, kas ikka minna või mitte minna Superstaari? Või kui mõtlesime, kuidas Krissule ägedat päeva korraldada? Või mida emale kingiks teha? Või kuidas Ullile üllatuspidu teha? Või mida Sikule kinkida? Või mis photoshootile selga peaks panema? Või kuidas Butterfly Closeti raames ilusaid sildikesi teha? Või mida peale hakata selle päevaga, mille nimi on sõbrapäev? Või kuidas teha Anthonyle lahe kingikarp? Või milline telefon isale sobiks? Või...? Kuidas on see võimalik, et aeg, mis ühel päeval tundub nõnna venivat, suures plaanis suisa jookseb või pigem lendab linnutiivul? Ja mõelda, mida ma siis selle aja jooksul olen suutnud ära teha? Kas need asjad, mida ma aasta alguses mõtlesin korda saata, on kuskile jõudnud? Õnneks ma endale lubadusi ei andnud, aga mõnda asja ju ikka mõtlesin ja plaanisin. Kas ma saan olla rahul aastaga siiamaani? Ja kui ei, mida siis teha? Mida muuta? Mida jätkata samaviisi?

Hmh.. põnev.

Mulle on juba nädalaid pinda käidud, et ma blogi kirjutaks. Eelmised kaks sissekannet on suuresti sellest pinda käimisest inspireeritud, nagu võite aru saada. Krissu täna jälle vihjas, et ma pole ammu kirjutanud. Ja asi on selles, et see kirjutamine jäi unarusse. Mõtteid on palju ja vähe samaaegselt. Kuidas võtta kokku ühe kuu tegemisi, emotsioone ja mõtteid ühte blogi sissekandesse? Kuidas on võimalik kõike seda meelde jätta, mida jagada tahaks? Kuidas valida, mida kirja panna ja mida mitte? See ei ole lihtne ja kui mõtte tekkides jätta see sinnapaika, siis karta on, et sinna ta jääbki. Nagu näha, eks. :)

Aga olgu, mis on, mõtteid ju on olnud, olen olnud ühtaegu nii segaduses kui .. peaaegu täielikult kindel. Olen olnud ilgelt õnnelik ja peaaegu masendunud. Olen ühel päeval nautinud talveilma ja järgmisel päeval täpselt seda sama ilma kirunud. Olen tänanud oma kallist Jumalat kindluse eest ja järgmisel päeval küsinud, miks ometi?

Tahaks teada, kuhu ma lähen, mida ma teen ja mis tegelikult oluline on. Aga olen ikka õnnelik, et mul on, mis mul on ja olen seal, kus olen. Näete, ma üritan teid ajada sama segadusse, kui ise olen. Samas, kui ma liiga palju ei mõtle, siis ei ole segaduses ka. Peaks ikka vooluga kaasa minema või..?

Minu põhilised leheküljed :