Nii palju on juhtunud, ma olen nii palju muutunud. Võib-olla isegi ei saa sellest aru ükski inimene peale minu ja Jumala, aga Mariliis Luide, kes elab praegu ei ole see sama, kes oli näiteks maikuus 2008.
Vahepeal oli Soul Survivor ja selle viie päeva jooksul, mil oli see üritus, jõudsin ma oma usueluga kõigepealt nulli ja siis nii kõrgele, kus ma kunagi varem olnud pole. Pisarakraanid olid korralikult käima keeratud.
Null-punkt oli jube, ma ütlen kohe. Ma süüdistasin Jumalat, olin nii kuri tema peale, et see tekitas minus süümekaid, aga ei takistanud mind. Olin nii kibestunud, et halb hakkas. Kui Jumal oleks tol hetkel olnud inimene minu ees ja ma oleksin talle neid asju näkku öelnud, oleksin ma saanud tõenäoliselt kõigepealt näkku ja siis makku ühe mõnusa lataka. Asi oli nimelt selles (kui ma siin juba südant puistan, miks mitte siis juba täiega, eks? ;), et ss-il palvetati tervenemise eest. See oli minu järjekordne katse ka terveks saada. Kes ei tea (yeah right, et ei tea!), siis minu kehal on üsna mitu kohta, kus on kole lööve, mis läheb aeg-ajalt paremaks, aga siis tuleb täiega tagasi. Kõige hullem on asi labakätel. Igatahes võtsin ma nõuks selle eest jälle palvetada, aga ka see õhtu ei olnud minu jaoks see õige. Mulle see ei meeldinud, nagu arvata võid, nii et enne kui õhtu lõppes, võtsin ma oma kaks asja ja lihtsalt jooksin telgist välja. Ma ei plaaninud joosta, aga mul oli mark, sest ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. See oli sellepärast, et selleks hetkeks olin ma Jumala peale väääga pahane juba. Sealt sai alguse minu null-punkt.
Aga vist juba järgmine õhtu oli see, kus ma lihtsalt andsin selle asja Jumalale ja otsustasin, et see asi lihtsalt ongi tema kätes ja mina ei kavatse enam kibestuda selle pärast. Lihtsalt ootan oma aega. Ootan, kuni ma olen piisavalt tugev Temas, teoreetiliselt ka töötan selle nimel. Peaaegu ka praktiliselt, aga see on natuke raskem.
Oeh. Ootamine on kõige raskem asi maamuna peal, ma ütlen teile! Oodata ja usaldada midagi, mille saabumisajast ei ole mul aimugi. Öelda, et Jumal teab, lohutab natuke harvemini kui võiks. Aga siiski, minu lootus on temas, sest meditsiin mind ei aita ja ise see ära ei lähe. Jumalalt tuleb tervis ja kõik, mis siin ilmas on hea. Klišee? I think not! Isegi Piibel ju ütleb seda, järelikult on see tõde! JAAA! Jumal väärib kiitust, au, minu elu!
Kõik Sulle, Issand! Armastus. Ülevoolav. Kellelegi tuleb seda edasi anda. Jumal on hea!
- All to Jesus I surrender;
All to Him I freely give;
I will ever love and trust Him,
In His presence daily live. - I surrender all,
- I surrender all;
All to Thee, my blessed Savior,
I surrender all. - All to Jesus I surrender;
Humbly at His feet I bow,
Worldly pleasures all forsaken;
Take me, Jesus, take me now. - All to Jesus I surrender;
Make me, Savior, wholly Thine;
Let me feel the Holy Spirit,
Truly know that Thou art mine. - All to Jesus I surrender;
Lord, I give myself to Thee;
Fill me with Thy love and power;
Let Thy blessing fall on me. - All to Jesus I surrender;
Now I feel the sacred flame.
Oh, the joy of full salvation!
Glory, glory, to His Name!
*inspireeritud: Ikka elust enesest*
1 comment:
Hei, muska.
Motlen su peale ohtuti.
Remember that.
Post a Comment