Kui me jõudsime 4. märtsil 2008 VVK parklasse, nägin autost väljudes, et "oi näe, Anu Välba!" Siis otsustasin, et vaatasin kõõrdi või midagi, sest "miks peaks Anu Välba siin olema?!" Ja läksin sisse oodates proovi algust. See oli no niiiii tavaline proovi algus lihtsalt, kuigi mõtlesin küll, miks me lavale minema peame. Aga no savi, pikalt ei juurelnud, täitsin käsku. Kusjuures ma eriti hästi lavale ei mahtunudki, astusin trepile ;)
Kui härra Leinatamm sisse astus, kujutan ette, et mul olid suunurgad kõrvadeni. Kõigest kahtlustamistest ja muust säärasest hoolimata ei osanud ma telerahvast meie proovi oodata. Aga nii lahe, et nad ise tulid.
Kõik see hõiskamine ja tervitamine jms oli meil ju tegelikult juba selge. Telekast varem nähtud, et tuleb plaksutada ja naeratada ja huilata, nii et see osa oli ilusti kaetud. Usun, et Happy Day Leinatamme juhatusel oli ka päris ponks.
Ja ma usun ka seda, et intervjuud läksid tegelikult normaalisesti. Loomulikult me kõik ju teame seda, et palju rohkem oleks võinud Jumalast rääkida ja ma arvan ka nii. Aga see siiski oli esimene selline asi meie jaoks ja ma usun, et saime hästi hakkama. Tögama me loomulikult ei pea, aga näitasime, et meil on huumorimeel, et meie keskel on armastus ja Indrek ütles ka ilusti, et meie keskel on ka Jumal. Ja kes teab, milline osa meist telekasse lastakse.
See oli siis esimese, šokiõhtu kohta.
Edaspidiselt tahaks mina juba isiklikult rohkem lasta Jumalat välja paista. Kõigest. Meie olemisest, sõnadest, käitumisest teineteisega, nii kaamera ees kui taga. Kui kaamera ka meid ei jälgi, Jumal ikka jälgib ja talle headmeelt valmistada on suurim rõõm.
Kui meid täidab Jumala armastus, ärgem hoidkem seda endale vaid jagame ka nendega, kes sellest midagi ei tea!
*Inspireeritud: pääsemine Laululahingu 12 edasipääsenu hulka, kallite koorikaaslaste mõtted sellega seoses*
[Kui meile oli sellest teatatud, palus Indrek Luide, et kõik jagaksid oma muljeid, siin on siis minu osa :)]
No comments:
Post a Comment