Taban end väga tihti kellegagi rääkimas nii, et sõnu on küll palju, aga samas öeldud pole mitte midagi. Konkreetne iba ajamine.
Ja samas on nii palju öelda, nii palju, millest rääkida. Nii-nii palju kasvõi lihtsalt imelist, mida Jumal on loonud või midagi, mis parasjagu elus toimub.
Aga ei, ma ei kasuta võimalust end avada ja ütlen palju asju, millel ei ole lõppkokkuvõttes mittemingisugust tähendust.
Kellele on kasu tühjadest sõnadest? Sama hästi võiks mu suust tulla auru, selle vahega, et aur ei saa ka kaudselt midagi halvasti öelda. Mina, sarkast, iroon, nagu ma olen, saan. Ja väga kergesti!
*Inspireeritud: jutuajamine Matteusega 09.03.2008*
Ja samas on nii palju öelda, nii palju, millest rääkida. Nii-nii palju kasvõi lihtsalt imelist, mida Jumal on loonud või midagi, mis parasjagu elus toimub.
Aga ei, ma ei kasuta võimalust end avada ja ütlen palju asju, millel ei ole lõppkokkuvõttes mittemingisugust tähendust.
Kellele on kasu tühjadest sõnadest? Sama hästi võiks mu suust tulla auru, selle vahega, et aur ei saa ka kaudselt midagi halvasti öelda. Mina, sarkast, iroon, nagu ma olen, saan. Ja väga kergesti!
*Inspireeritud: jutuajamine Matteusega 09.03.2008*
No comments:
Post a Comment