Täiuslik

(Ulli, see on nüüd mu MyFitnessi sissekanne... go figure. ;)

Inimesed teevad igasugu asju, et olla veel ilusamad, veel täiuslikumad. Me tunneme vahel, et oleme lihtsalt liiga ebatäiuslikud. Kes on liiga paks, kes liiga kõhn, kes liiga ilus, kes liiga kole, kellel on mõni suur sünnimärk, kellel arm, kellel imelik kõrv, nina, silmad. Ja nii me käime ringi, vaadates kõiki inimesi meie ümber ja mõeldes, "pekki, tema on täiuslikum kui mina" või "õnneks olen ma temast parem" või "õnneks on tema ka ebatäiuslik." Eile olles pärast trenni riietusruumis, vaatasin seal erinevaid inimesi ja otsustasin mõelda teisiti. Mitte et õnneks pole ka tema täiuslik, vaid vastupidi - õnneks on ka tema täiuslik! Kes meist julgeb öelda, et Jumal on teinud vea? Et Jumal küll tahtis kõik inimesed täiuslikuks luua, aga minuga läks veids pekki. Ei, just täpselt nii nagu sa loodud oled, on kõige parem. Me ei pea vaatama teisi inimesi kadedusega, vaid rõõmuga ja armastusega, sest nii nagu Jumal on meid kõiki oma armastuses võrratuks loonud, on meil au ja privileeg üksteist armastada. Selle asemel, et oma südames kiruda inimesi, kes tunduvad mingil põhjusel meist paremad olevat, võiksime neile välja öelda: "Kullake, sa oled ilus." Sa oled imeline, sa oled kaunis, sa tood mu näole naeratuse, sa teed mind rõõmsaks, sa oled väärtuslik, sa oled täiuslik!

... ja Jumal vaatab oma loodu peale ja naeratab.

Ül 4:7 “Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!”

Mt 5:48 “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!”

Ps 139:14 “Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.”

Eeh

Tõstku käsi, kes veel märkas, et sügis tuli?

Jaa. Mul hakkas järsku külm ja ühtäkki enam ei saanudki ilma jakita õue minna. Aga alles ma ju olin t-särgi ja lühikeste pükstega palavuse käes hingeldamas... mis nüüd siis juhtus?

Ükspäev kõndisime emaga kuskil ja tõdesime, et täitsa mõnus on, et veidike jahedamaks on läinud, et pole see sügis nii hull midagi. Aga mida pekki? Nii külm järsku. Ja kui veel talv tuleb... LUMI, JEE!! Aga see vahepealne aeg saab raske olema. Panin täna plätud jalga... :S Not so good.

Sügisega on paljudel inimestel ees muutus või rutiini uus

algus. Kool, töö, ... jah, rohkem variante väga ei tea. Minul sai ju ka keskkool läbi, aga otsustasin võtta vastu töökoha Danfoss A/S-is, nii et veedan 1,5 aastat sekretärina.

Ei saa öelda, et kahju oleks... kuigi natukene on kahju. :D Aga ega ma niisama ilma asjata ei läinud sinna tööle. Oleks ma teadnud kindlalt, mida ma õppida tahan või üldse tulevikult ootan, siis oleksin arvatavasti midagi muud teinud, mitte tööle läinud.

Aga kuna mu ajud olid krussis mõtetest "MIDA MA TEEN????" ja krussisuse haripunktil tuli tööpakkumine, siis tundus see hea ideena see pakkumine vastu võtta. Seega siin ma nüüd siis olen, istun esmaspäevast reedeni 8.30-17.00, võtan vastu telefonikõnesid, aeg-ajalt saadan arveid ja jagan allkirju ja mis põhiline (kuigi seda tööülesannetes kirjas ei ole!!), naeratan! ;) Vähemalt töönimetus on uhke, "Global Service Assistant". Ja 1,5 aastat on sellepärast, et asendan lapsehoolduspuhkusele minejat. Täna on tal viimane päev, nii et siis jäängi kogu vastutusega siia omaette. Tuleks vene keelt lihvida, sest ka vene rahvusest inimesed soovivad kõike küttekaablitest ja -seadmetest teada. Paljud ütlevad, et nii kui keskkool läbi, hakkad mõtlema, et pekki, oleks pidanud rohkem vene keeles kaasa tegema ja õppima. Ma ju teadsin seda tegelikult enne ka, aga nüüd tean kohe väga hästi. Aga ütleme nii, et ega see kooli vene keele tase väga ei võimaldanud eriti hästi keelt selgeks saada. Võitsin kunagi koolisisese vene keele olümpiaadi. 100 punkti oli maksimum, ma sain 21... ja esimene koht? Jeeeee, ma olen nii tubli. Aga tööl on ikka selline tunne, et kui venekeelne kõne tuleb, siis ei jõua ära oodata, millal saaks öelda PADAŽDIITJE PAŽAALUSTA ja mõnele töökaaslasele ära suunata. Aga ema kinkis sünnipäevaks vene-eesti vestmiku, nii et kui ma selle pähe õpin, siis saan hakkama.

Tulevikuks, siis pärast 1,5 või 2 aastat, teen praegu plaane. Põhimõtteliselt unistus näeb selline välja:

Eks varsti näeb, mis lõpuks saab. :)

Kõik.

19 ja vinge kräu

Mul pole nii suurt sünnipäeva pidu kunagi varem olnud.

See toimus Tõstamaa mõisas ja rahvast oli ikka kümneid. Pidu kestis ikka normaalselt kaua, keskööl toodi tort välja alles.

Palju kinke ma ei saanud, ühe lillekimbu vaid.

Aga tegelt...

Palju õnne noored Liged! :)

Minu pidu nii suur ei olnud, kuigi üle 20 inimese tuli meie mitte-nii-suurde korterisse. Oli tore, Fun Factse ega viktoriini ma ei teinud, kuid loodan, et keegi kohutavat igavust ei tundnud. Kui tundis, siis ... kahju. Aga rõõm oli kõiki neid sõpru näha, kes mulle külla viitsisid tulla ja rõõm on ka, et kõik ei tulnud, sest tänu sellele on mul 3 kinopiletit soolas :D Jejee.

Aga olen nüüd 19... nothing changed.

Sikule, Sikust ja ... Siku.

See blogi sissekanne on pühendusega Sikule. Miks? Sest ta nõudis. (Ärge isegi hakake mitte mõtlema, et oh, nõuan ka. See enam ei toimi, kui ma sind ka just 2 kuud näinud pole.)

Sikusikusiku. Siku on minu õde. Ja umbes pool aastat tagasi, võib-olla rohkemgi, võttis ta nõuks, et ta tahab meite juurest 4 kuuks ära minna. Raamatuid müüma. Nagu hwat? Aga okei, nii kaua plaanis, kuni oli käes aeg minna. 3. juuni. Laulis mul kontserdil ja siis lasi lesta.

Ja nüüd on ta omadega teisel poolel sellest reisist. Aeg-ajalt annab ta teada ka, mis toimub ja nii, aga põhiliselt on ta omaette ja kui väga punnitada, siis saab tüki informatsiooni ka kätte. :D

Tegelikult on aga selline lugu, et tänu sellele, et Sikut pole, on minu garderoob palju suurem, samas pole kellegi käest küsida, mida ma selga võiks panna. Või noh, on, aga ei kipu minema kellegi teise juurde. :) Sikusikusiku... Kuigi ma eriti tihti ei igatse inimesi (ma olen suht kindel, et ei ole põhimõtteliselt võimeline seda tegema), siis Sikut olen vahepeal ikka igatsenud ka. Liiga kauaks läksid ära, kuule... Samas on see aeg nii lühike, et hakkab otsa saama. Heh...

Igatahes, Siku on kallis, aga kaugel. Tahaks temaga koos juba jälle hommikust süüa ja naerda, kui ta öösel endale 4 võileiba kokku keerab ja küsida talt, mida selga panna ja kuulata tema tarkuseteri, mis ta jälle kusagilt lugenud või kuulnud on ja naerda selle üle, kui ta endale mingil koomilisel viisil haiget teeb. Ärge saage valesti aru, ega me kogu aeg hästi läbi ei saa, ta käib mulle ikka korralikult närvidele ka vahepeal. Aga praegu ma ju nende asjade peale ei mõtle. Ikka häid asju pean meeles ja igatsen. :)

Sikukene, loodan, et kõik läheb ikka järjest paremini ja ausalt ausalt hoian Sind oma palvetes ka. Kallis oled! :)

Pikk Paus

Ups.

Ma olen oi-oi kui mitu korda mõelnud, et oh, kirjutaks blogisse midagi uut. Aga nähtavasti pole ma veel asjani jõudnud. Miks? Ei tea. Vaba aega on palju ja paar asja on toimunud ka. Aga ma ei ole ainuke. Minu lemmik-blogija on Ulli, sest ta reaalselt ka täiendab oma lehekülge, mitte nagu mina ja enamus minu sõpradest. Tubli, Ull! :)

Aga mis siis toimunud on.

Keskkooliga sain hakkama. Läbi ja selja taga. Ei tea nüüd, kui väga edukalt see õnnestus, reaalained jäid nii nagu jäid, aga eksamitulemused olid toredad ja seega ei saa kurta.

Pärast lõpetamist läksime klassiga bussireisile Hollandisse, mis oli ka tore. Peps jäi kangeks, aga mitte lapikuks, aga sai näha ka Hollandi ilusaid külgi ning isegi Amsterdam ei tundu enam nii inetu, kui enne arvasin. Klassikaaslased on mõnusad ja ootan juba, et saaks nendega kohtuda, et nende tulevikest midagi teada saada.

Pärast reisi oli mul üks päev, et taas Eestiga sõbraks saada ning siis hakkasin tööle. Olen sekretär kütteseadmete firmas. Tööd palju pole, aga olen Jumalale tänulik, et see koht mul olemas on, sest esiteks tuli see nii õigel ajal (ma ei teadnud, mida ülikooli õppima minna või mida üldse teha) ning teiseks saab palka, mis hetkel on mu pere mõttes vist ka päris hea.

Kadri-Kertu-Sikuga saime 10 aastaseks, Kadri ja Kertuga sai seda tähistada ka.

Mängisin keelpillikvartetis (+ flööt) viiulit Daniel ja Ester Kotsjuba laulatusel.

Käisin Kadri, Nele ja Riinuga kinos Eclipse'i vaatamas.

Mu kallis onupoeg Jaanus abiellus kauni Mariliisiga. :)

Toimus EKB Liidu suvefestival, kus saime gospelkooriga laulda ja sain peakõnelejat tõlkida, mis oli ka päris põnev ja pooleldi väga väga eksprompt. Tegelt ma ei tea, kas nii üldse võib seda sõna kasutada, aga savi. Sain igatahes jälle kogemuse võrra rikkamaks.

Käisin Liina-Ly sünnipäeval.

Esinesime kooriga Raplas.

Hängisin Kadri ja tema saksa sõbranna Verenaga.

GRILL & CHILL! :)

Ja olengi jõudnud tänasesse päeva, mil saan jälle tore olla. Täna oli tööl elektrikatkestus umbes tund aega. Meie kontoris on täiesti naffing teha, kui elektrit pole. Seega läks 4 6st töötajast lõunale. Mina istun ikka siin ja ootan, et kell edasi tiksuks. Vaatan, kuidas minut läheb minuti järel, ootan, et telefon heliseks ja inimesed oma bloge täiendaks ning jälgin oma sõprade igat liigutust Facebookis. Kui kell saab 14, on aeg sõpra tööle külla oodata. Ning kui kell saab 17, on aeg teise sõbraga kokku saada.

Kurta ei saa tegelikult, kuigi saaks. :)

Ma olen unine.