"Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)

Alates maailma esimesest päevast, lõpetades igapäevaste uute leiutistega - iga päev inimkonna ajaloos, nii möödunud kui eelolev, kannab endas mingit sündmust. Mitte küll tingimata ülemaailmse tähtsusega, kuid mõne jaoks ilmselt suuremat ja olulisemat kui kogu maailm. Igal üksikul päeval tervitab maailm uusi ilmakodanikke ning jätab samal ajal teistega igaveseks hüvasti. Keegi abiellub, keegi lahutab, kuskil on sõda, kuskil sõlmitakse rahu. Ühed loovad uusi seadusi, teised rikuvad juba olemasolevaid. Kõiki sündmusi ei kajastata meedias, ometigi on need paljude jaoks olulised ja muudavad nii mõndagi inimest.

Ajaloos on palju näiteid sellest, kuidas sõjad on inimest muutnud. Mees, kes on elavate kirjast kustutanud teise tavalise mehe, kelle ainus süü on riik, mida ta kaitseb, ei ole enam kunagi sama. Oleme kuulnud jutte, lugenud raamatuid, näinud filme ja sarju sellest, kuidas sõjas käinud inimesed enam tavaeluga harjuda ei suuda. Erich Maria Remarque'i teose "Läänerindel muutuseta" peategelane sai keset sõda võimaluse puhkuseks koju minna. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes ta eest hoolitseda tahtsid, kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Nende vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida murda suutis vaid surm.

Üks sündmus, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla, on laulev revolutsioon. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida oma roll Eesti taasiseseisvumisel, olgugi et roll oli massistseenis. See oli sündmus, mis muutis paljusid inimesi. Paljud tundsid esmakordselt uhkust oma riigi, rahvuse, isegi lipu üle. Nii mõnigi nägi, et on osa millestki, mis muudab ajalugu ning see andis neile enesekindlust, et asjaga lõpuni minna. Vahest võib isegi veel olulisemaks pidada seda, et laulev revolutsioon kujundas eestlasi rahvusena. Paljud eestlased hakkasid üha enam tundma, et on ühine üksus, mitte lihtsalt eraldiseisvad isikud. Eesti inimene ei olnud enam teise inimese edu üle niivõrd kade, vaid kui kuskil rahvuskaaslast kohati, polnud rõõm häbiasi. Eestlaste vahel tekkis ühtsus- ja vendlustunne ning see on see, mis paneb ka praegu südame kiiremini tuksuma, kui välismaal teist eestlast kohtame.

Maailma jaotab gruppidesse paljude teiste näitajate hulgas ka religioon. Enamikul religioonidest on mingi alguspunkt, mingi sündmus, mis muutis kedagi, kes seetõttu hakkas mõjutama teisi inimesi. Juudid usuvad, et maailma lõi Jumal. Ükski juut ei tea vastust küsimusele, kes lõi judaismi. Kui mormoonidel on võimalik nimetada Joseph Smith ja tema nägemused ning islamiusulistel Muhamed, siis juudid jäävad selle vastuse võlgu. Nende usk sai alguse siis, kui maailm loodi ning kinnitati Moosesele antud seadustega. Oli üks sündmus, mis lõi juudid kahte leeri. Sündis väike poiss, kellele pandi nimeks Jeesus. Ta kasvas üles lihtsas peres. Ta isa oli puussepp, ema koduperenaine, nagu tol ajal kombeks. Üles kasvades käis Jeesus sünagoogides preestritega rääkimas ning jutlustamas ja üsna varsti olid paljud juudid arvamusel, et tema ongi kauaoodatud messias. Teised, keda oli veelgi rohkem, pidasid Jeesust jumalateotajaks ning hoolimata imetegudest, tervendamistest ja jutlustest, võeti ta kinni ja löödi risti. Juudid ootavad siiani oma messiat, kuid Jeesuse elu, surma ja surnuist ülestõusmise tõttu tekkis uus usk - kristlus. Kristuse elu oli suursündmus, mis ei ole siiani lakanud inimesi muutmast.

Maailm on täis erinevaid inimesi. Palju on naisi, kellel pole peale soo ühtki sarnasust. Rohkelt on mehi, kes kohtudes ühtki ühist jututeemat leida ei suuda. Leidub suur arv vanu inimesi, kellele meeldib kududa, lugeda, koeraga jalutada või pensioni üle kurta. Kuid kui perre sünnib laps, olgu ta poiss või tüdruk, suur või väike, toimub paljude inimeste elus muutus. Emadel löövad välja sellised emainstinktid, mille olemasolust neil aimugi polnud. Isadel hakkab tööle generaator nimega hoolitsus, mis paneb neid töötama, et saaks oma perele kõike parimat varuda ning naise ja uue lapse eest hoolt kanda. Vanaemade kudumisvarrastele tekivad ühtäkki turbomootorid ning vanaisad tutvustavad omavahel koera ja last. Minu näited on küll üleni stereotüüpsed, kui usun, et faktiks võib pidada seda, et lapse sünd on sündmus, mis muudab inimest igaveseks ning tavaliselt ei piirdu laps ühe elu muutmisega.

Selle kohta, kuidas sündmused inimest muudavad, saab tuua lõputult näiteid. Võime selleks lehitseda ajalooõpikuid, lugeda raamatuid või rääkida mõne inimesega. Ükskõik, kelle käest küsida, tõenäoliselt oskab iga inimene nimetada vähemalt ühe sündmuse, mis on ta muutnud selliseks, nagu ta on, olgu see hea või halb. See, et kõiki kellegi jaoks olulisi sündmusi meedias ei kajastata, ei tee neid üksikisiku jaoks vähem oluliseks ning inimesed saavad siiski neist muudetud.