Pühad

Huvitav, kumb on suurem pidu kristlastel, kas jõuluaeg või ülestõusmispüha aeg? Ses suhtes, et ülestõusmispüha on väga tähtis meie usu alustala, aga samas ilma jõulu pointita poleks ka seda? Ah, kes teab.

Igatahes on jälle ühed pühad möödas. Päevad mööduvad nii kiiresti, et ei pane tähelegi... peaaegu. Ah, panen küll. Igatahes. . . Üritasin kuidagi saada mööda sellest kalduvusest hakata mulli kirjutama, aga ei õnnestunud. Kahju.

Pühade aeg oli mõnus, sai veeta aega perega, koos rõõmustada ja eks taas ka meenutada, mis sündmus nii paljuski on teinud minust selle, kes ma olen. Mul on tihti päris raske võtta seda isiklikult. Et Jeesus suri minu eest, et mina oleksin vaba patust ja surmast. Ka surm on nii kauge teema, sest kuigi ma olen ju mõelnud selle peale, et mis siis, kui noh.. jäängi auto alla.. siis ikka mõtlen, et tuleb pikk elu veel. Aega oma vigu parandada ja parim suhtumine: homme olen tublim. Kuigi igatsen juba praegu olla ja teha asju õigesti. Alati alustan homme, sest homme on parem päev kui täna... miks, seda ei tea. Aga kindlasti on minu to-do listis sellised asjad nagu õppida Jumalat usaldama, veeta iga hetk oma päevast temaga, otsida tema juhtimist, otsida temaga kontakti, võtta ekstra aega tema jaoks. Kõik need asjad teevad peaaegu sama välja, ma arvan. Aga tasub ette võtta ja kahjuks või õnneks ei ole need sellised asjad, mida saab ära teha. Need on sellised tegevused, mis hakkavad eile ja lõppevad alati homme, mitte täna.

Pühadeaeg on hea, sest tahes-tahtmata lähevad mõtted kuskile.. õigesse suunda. Works every time. Aga et see kanduks ka järgmisse päeva, on juba keerulisem ära teha.

Eilne õhtu avas minu silmad mõne asja suhtes. Näiteks selline asi... (ma olen teadagi pika eelujutu inimene) Ma olin väga pahas tujus, mis arvatavasti oli tingitud unest, aga magama ma ei läinud. Lasin halbadel mõtetel keeda ja haududa ja kõike halba teha, elasin seda välja kallite inimeste peal (õnneks keegi vist väga ei saanud aru :P), lasin pisaraid, otsustasin, et ma ei taha kellegagi rääkida, samas otsides võimalust kellelegi kõik ära pajatada, mis vähegi südames oli. Päris hea loogika, mis? Aga lõpuks ometi, üle oi-oi kui pika aja, rääkisingi ära kõik, mis mind vaevab. Ma olen kõige parem näide sellest inimesest, kes hoiab kõik enda sees ja loodab, et ööga läheb üle ning õnnetuseks lähebki tavaliselt. Aga sain hea õppetunni sellest, kui oluline on leida keegi, kellele aeg-ajalt südant puistata. Ja teine asi, mis samast kohast välja tuli, on see, et ma igatsen õppida inimesi tundma, aga ma ei tee selleks midagi. Ma räägin päris tihti inimestega juttu, aga see on see, mille peale pooled inimesed ütleksid midagi sellist, et I can see your lips are moving, but all I can hear is blablabla. Mula. Ma võin tunde rääkida kellegagi juttu, ütlemata peaaegu mitte midagi. Võin rääkida päeval saja inimesega ja mitte teada, mis toimub mu parima sõbra, mu õe või kelle iganes elus, kellega ma rääkisin. Ma võin kihla vedada, et ma ei tule iialgi sinu käest ühtegi isiklikku asja küsima, aga täiesti kindel on see, et ma kuulan, kui keegi mulle midagi rääkida tahab. Nii palju on seosetut teksti, et on suisa imelik öelda, et ma jõudsin mingile arusaamisele :D Aga suva.

Pühad olid ühe sõnaga kokkuvõttes toredad. Tegin oma elu esimese pasha ja värvisime õdede ja emaga mune ja sõime perega koos lõunat. Das best. Nüüd tuleb mõelda, kuidas kool läbi saaks.. edukalt... ja kuidas lõpukellal tore kõne pidada. Mina pean kõne... :S Imelik. Aga tore. Ja põnev.

Ahh... nüüd ma enam ei kirjuta.

Minu esimene pasha :)